Milline raamat on sinu lugemislaual?
Selle küsimuse võtab Leheneeger üle mõtliku mehe Andri blogist ja jõuab välja sinnamaale, et käeulatuses olid vaid sõnaraamatud ja atlased, kus lausetega veidi nirud lood, midagi asisemat seisnud alles ta riiuliservas.

Reeglid:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Just sellepärast ma otsustasingi ketti jätkata, et kõige esimesena oleks mu kirjutuslaualt (mitte lugemislaualt! - seal on praegu Almodóvar, Eco ja "Hinge rännak"), kus seisab arvutimonitor, naljakal moel tõesti jäänud pihku kaks sõnaraamatut! Nende all virnas aga olid veel "Türi vanadel fotodel", mille pildiallkirjad väga palju lauseid ei sisalda, ja Juhan Viidingu kogutud luuletused.
Selle 123. leheküljel on lausetega jällegi raskusi, sest luuletus "...Põiklen ja otsin väravat" kirjavahemärke ei sisalda. Viidingu teksti meelevaldselt lauseteks hakkida oleks jõhkrus, mida enda hinge peale võtta ei tahaks.
Seepärast sorisin edasi ja leidsin monitori tagant kevadel loetud ja sügisel ostetud Robertson Daviese raamatu "Mis on lihas ja luus". Ja ennäe, 5., 6., ja 7. lause on lk. 123 täiesti olemas:

"Francisele oli see teada; enamik Carlyle'i külakooli lapsi oli nõnda sisse pakitud ja nad haisesid kohutavalt.

"Alguses tuleb ta puhtaks pesta," ütles Zadok. "Kõige enne aga korralik loputus."

Olgu öeldud, et tegevus toimub surnukambris ja jutt käib siit ilmast lahkunud vana McAllisteri ettevalmistamisest viimseks teekonnaks.

Niisugune lugu nende raamatutega.

Nüüd olen küll hakkama saanud sellega,
mis sugugi plaanis ei olnud, st. Punasele Hanrahanile nõelad küüne alla ajanud!
Üritan Sulle vastata, vaevalt küll ammendavalt, sest teema on vist tõesti niisugune, et juttu jätkuks kauemaks - miks me muidu selle juurde nii mitu korda tagasi tuleme -, lihtsalt siis nii nagu praegu oskan...

Kõigepealt: mul ei olnud kavas rünnata ei Sind ega ühtegi teist konkreetset isikut, teha peeneid vihjeid kellegi olemuse kohta või sõimata Sind kultuurirevolutsionääriks, (ooperi)teatrilammutajaks, teab milleks veel. Kui see oleks olnud minu eesmärk, siis nii oleksingi öelnud, otse.
Taevas halasta, ma tean, et Sa oled melomaan!

Tõsi, kui olin Sulle päeval helistanud, tekkis mul siiski vägisi kujutluspilt sellest, kuidas Sa, Molotovi kokteil hõlma all, näol äraseletatud ilme ja silmis hullunud misjonäri helk ümber Estonia teatri luusid :-))))
Sedavõrd ilus, et mõni tund hiljem kohalikus säästumarketis seistes tabasin end sellele mõtlemast ja naerust vappumas. Inimesed vist vaatasid küll vähe imelikult...

Väidetega manipuleerimisest rääkisime ka ja Sa kirjutasid oma blogis 90. algusest, "kus varakapitalistlikus Eestis oli vasakpoolsusehirm nii suur, et isegi sõna “sotsioloog” seostus paljude meeles “kommunistiga”:) “Sotsialistist” rääkimata".

See on ilus näide, aga mis me 90. algusest räägime! Tuletagem meelde vaid härra Maurust, seda tema 'sotsia-' ja 'sotsio-' lugu. Klassika on klassika ja kui palju on meil tänagi Eestis neid, kes vasakpoolsuse all mõistavad ainult lumpeni ürgset kihku kõike laiali ja ümber jagada!

*

Kui panid tähele, siis kirjutasin eile:
"Küllap nii on. Ometi jäi see lõik mind vaevama ega jätnud täna terve päeva rahule. Võib-olla sellepärast, et õige, võib-olla hoopis sellepärast, et samavõrd ähvardav... Ilmselt sõltuvalt sellest, kes nii ütleb ja millises süsteemis ütleb."
See tähendab, et ma küll mõtlesin Sinu sõnadele, aga üritasin just nimelt Sinust distantseeruda ja mõelda sellest, mida võivad kaasa tuua iseenesest õiged mõtted mõnes teises süsteemis ja vastutustundetu või teadmatu võimukadja meelevallas. Võib-olla see mind vaevama jäigi. See, milles kindlalt tean, et oleme Sinuga ühte meelt: maailm, milles me elame, on väga habras, me ise selle osadena samuti ja et kõnnime me iga päev tõesti noatera peal...

Aga see ei tähenda, et näeksin absoluutselt kõige taga kummitamas esimees Maod, kultuurirevolutsiooni tonti.

Circulus vitiosus...
Mul on neid mitmeid, ma ainult ei teadnud, et selle koha peal, ei usu seda tegelikult päriselt ka.
Kui ma arvaksin, et midagi ei ole võimalik muuta, siis ma ilmselt ei oleks viis aastat tagasi Sinu kutsel liitunud [Heauusilmaga], pidanud õigeks selle manifesti ja kirjutanud (koos Sinuga!) alla veel üsna mitmele avaldusele, ... ei nõuaks tudengeilt kirjandeid ja arutelusid inimtegevuse mõjust keskkonnale, ei teeks veel paljusid asju ..... tõenäoliselt ei tahaks eriti eladagi, sest rõõmsalt hukule vastu marrsimine erilist perspektiivi endas ei kätke...

Paranoiad... Jah, ka need on mul kindlasti olemas ja ma usun, et suuremat osa neist Sa isegi tead.
Üks neist on näiteks see, et paljude õigete ja õilsate eesmärkide teostamisel võib väga kergesti üle sõita kõige nõrgematest.

Peaaegu et juba tüütuseni nämmutatud ja triviaalsevõitu näide:
Kui me väidame, et fossiilkütuse hind peaks olema oluliselt kõrgem, et see on patuselt madal ja soodustab mõtlematut raiskamist, siis olen ma sellega päris kindlasti nõus, mis siin üldse rääkida.
Aga kui me seda pikemalt mõtlemata lihtsalt kergitama hakkame, siis on hing kinni just sellel, kes on kaitsetu ja kelle võimuses ei ole alternatiivkütuse väljatöötamine.
Ma olen veendunud, et üks võimalus natukenegi läbustamist tagasi tõmmata on ühistransport, aga ma tean, et on inimesi (neile on antud isegi priiküüdi õigus selles), kellele ühistransport on kättesaamatu, nad lihtsalt ei pääse sinna sisse. Ja nii nad siis tossutavadki oma vana autoloksuga või istuvad kodus, kui ei jaksa maksta sedagi patuselt madalat bensiinihinda.
Sa võib-olla tahad mulle jälle circulus vitiosust meelde tuletada?

Nii Sulle kui mulle on selge, et lahenduseks ei ole ainult kahte võimalust, et lahendus saab olla ainult kompleksne, ja mina ei pea sugugi kurjategijaiks neid, kes jutlustavad kütusehinna tõstmise vajalikkust. Mus lihtsalt tuigatab iga kord valusalt, kui sellest kõnelejad unustavad öelda, et nad ON teadlikud ka probleemi teisest küljest ja rõhutada, et lahendusi otsides seda teist külge EI unustata, vaid arvestatakse.
See tõepoolest on üks mu paranoiadest, et unustatakse või ei jõuta kõige muu juures läbi mõelda ja et tahetakse küll head, aga välja tuleb nagu alati...
Kannatajaks reeglina ei ole otsustajad.

Aga sellepärast me ju räägimegi, et õigel ajal jaole saada :-)
Ütlen ka veelkord, et ma ei ründa Sind ega üldse kedagi isikuliselt.

"Tõesti, maailm ei kätke ainult kaht võimalust, et "on nii, nagu praegu" ja "mõisad põlevad". Nende kahe vahel, kõrval ja üle on tuhandeid erinevaid teid."

Jumal tänatud, et me selle juurde ikka ka välja jõudsime, mis siis, et me seda teame! Seep see lootusesäde ju ongi! Sest dualistliku maailmapildi lõksust - kui mäletad - oleme [Heauusilmasgi] rääkinud tõesti palju...

Mulle hakkas korraga nalja tegema, et olen siia kirjutanud nii pika jutujoru ja justkui polemiseeriksin Sinuga, aga ei taha Sulle tegelikult üldse vastu vaielda!

...coda'ks veel ehk nii palju, et ma tunnen Punast Hanrahani tõesti juba õige hulka aastaid ja tean, et ta EI OLE totalitarist, ausõna ei ole! Ka seda tean, et demokraati on temas küllap rohkem kui ahjualuses, kes vahel kipub lihtsalt olema kärsitu.

Ja nüüd siis ooperiõhtust. Bravo, Klassikaraadio!
Ülivõrded, kindlasti ilusaim Don Giovanni, mida kuulnud olen! Kolm tundi kui ime!
(Olgu, et riiulil just samas koosseisus olemas, mingit kummalist moodi on see aastakeseks unarusse vajunud ja nüüd korraga kui uuesti avastatud. Häbi suisa!)

Milline täpsus, erksus ja sära, millised tempod, millised hääled! Kui palju kirkust, rõõmu, kurbust!
Kust nad selle küll võtavad? Kas on asi dirigendis, kes teab või ongi nad tulnud kokku, lihtsalt ühtmoodi hinganud ja korraga kõigest ühtmoodi aru saanud? Ei saa ju olla? Või saab?
Eks ole see nagu antiiktragöödia.
Ilmakord on ohus, inimesed ahastuses. See, kes jumalaile kinda visanud, neile näkku naerab ja nende seatul saabastega trambib, leiab lõpuks otsa. Aga Komtuuri käepigistus ei olegi karistus, vaid kui halastaja Isa kutse.
Ilmasambad loksuvad paika tagasi ega kõigu enam. Inimhinge valust ja vaevast saab katarsis, nutva maski võib asendada naervaga. Valgus ja rõõm valitsevad maailma taas, õpetus on see iva.

Kulisside tagant viibutatakse meile küll murelikult hoiatavat saatusesõrme, aga liiga erigeerunud see ei ole. Pole tarvidustki ning pole vist tarvis ka tragöödia vormi üleliia süveneda, sest Mozarti usk inimese janusse valguse ja rõõmu järele, ta eksimatusse tõe äratundmisel on vist küll vääramatud - need on inimesest võimsamad. Ja ei ole inimesel nii palju väge, et suuta jumalaile pettumust valmistada!

Niisugune ooperiõhtu ja -öö.
Ahjualune tantsib menuetti ja sarabandi ja farandolat - kulmude peal.
Don Giovanni majja on just tulnud maskides külalised...

Eilse teema jätkuks
Punane Hanrahan kirjutas:

"Kuid lugu sama ju raamatute ja heliplaatidega, kontsertitega, ooperiga (üks ooperilavastus on vägagi energiamahukas ettevõtmine, kui keskkonnakoormusest rääkida) jne. Siin on Õhtumaade vasakliberaalne mõtlemine leidnud enesele põgenemistee, andes “kultuuritooteile” ja “kultuuritarbimisele” privileegi, indulgentsi muu tarbimise ees. Sulgedes oma silmi tõigale - tegelikult vahet pole. Tarbimine on tarbimine."

Küllap nii on. Ometi jäi see lõik mind vaevama ega jätnud täna terve päeva rahule. Võib-olla sellepärast, et õige, võib-olla hoopis sellepärast, et samavõrd ähvardav.

Ilmselt sõltuvalt sellest, kes nii ütleb ja millises süsteemis ütleb.

Mõelge, kui paljud inimesed kasutavad prille (siinkirjutaja kuulub nende hulka).
Prillidegi valmistamine on keskkonnale väga suur koormus...

Sammuke veel ja kultuurirevolutsioon koidab. Ehk tõesti just see õige samm maailma jätkusuutlikkuse suunas?

Punane Hanrahan kirjutas
õige olulistest asjadest ja ahjualuse vastus ta jutule läks ühe põgusa kommi kohta natuke pikaks, nii et tekkis tahtmine see ka siia riputada...

“minu üldiselt egalitaarsesse ja demokraatlikkusse ilmavaatesse segunevad … elitistlikud jooned. Ning see ei ole üksnes minu omadus - täheldan seda paljude vasakliberaalide puhul. Ka blogijate hulgas.”

Asjalik jutt ja läks pihta ka,
sest pean end samuti vasakliberaaliks ja ennäe, vahel harva ka tõepoolest blogin. Kuigi ma õigupoolest ei tea, kuivõrd minu blogimine on tingitud vasakpoolsusest või elitismist või…

Mis tavalisse inimesse puutub, siis mäletan, et juba keskkooli ajast saati see sõnapaar ärritab mind ja seda kuuldes ma küsin ikka, et kes ta on, näidake mulle tavalist inimest.

Mina ei taha olla tavaline inimene.
Ma ei taha olla ka ebatavaline inimene.
Ma ei taha olla ei kõrgest, ei madalast soost.
Ma, palun!, tahaksin olla inimene.
Eks ma siis õpingi olema ja üritan olla. Nii nagu oskan…
Ma usun, et see sõna inimene sisaldab kõike, ka kõikumist nii pealispindsete kui sisimate servade vahel. Ei sisalda aga ilmtingimata rebestatust vastandite vahel, vaid tervikut, mõistmist.

Mulle meeldivad ilusad asjad; mu silm, kõrv ja nina armastavad ilu. Ilul ei ole midagi pistmist kõrgdisainiga või hoopis igasuguse disainimatusega, minupärast maalähedusega, kui see peaks olema õige sõna. Ilu kas on või ei ole. Seda ei sündivat vaid padaje panna…

Aga ma märkan, et mulle ei meeldi viimasel ajal enam odavad asjad. Vist väga elitistlik avaldus! Ja samas ma ei tea, kas ikka ongi. Sest odavusel / kallidusel ei ole vähimatki pistmist rahas mõõdetava hinnaga (seda üldse ei pruugi olemaski olla) ega nende tootmiseks kulutatud ressurssidega (ei pruugi üldse olla toodetud), vaid väärtuste ja tähendustega, mida see asi (noh, asi vaid tingimisi) endas kannab / ei kanna.
Ma arvan, et ilul ja kallidusel pole vist tegelikult, nii nagu ma neid mõistan, palju tegemist ei elitaarsuse ega egalitaarsusega (kuigi lillesidet võttes saab köita kokku muidugi kõike).
Rohkem ehk on õnnega, mida nende kogemiseks vahest antakse.

Kas ilust, headusest ja armastusest osasaamine on nende tarbimine?

Küsimus, mis ei taha teha olematuks muret mõnede nende kandjate tootmiseks kulutatu pärast.

“Ainsad võimalused on leida tee, kus meie elitism ja tarbimine jätkuks jätkusuutlikes, ohutuis piirides. “

Nõus.

“Millal olen piisavalt munk, et üldist hävingut ära hoida?”

Ja millal oleme me piisavalt mungad, et hävingule hoogu juurde anda? Sest juhtunud on sedagi…

Leid

***

Strömung

So weit im Leben und so nah am Tod,
dass ich mit niemand darum rechten kann,
reiss ich mir von der Erde meinen Teil;

dem stillen Ozean stosse ich den grünen Keil
mitten ins Herz und schwemm mich selber an.

Zinnvögel steigen auf und Zimtgeruch!
Mit meinem Mörder Zeit bin ich allein.
In Rausch und Bläue puppen wir uns ein.

1956

Ingeborg Bachmann

***

Juba peaaegu nädala
kannan endaga mõttes kaasas seda raamatut ega saa sugugi aru, kuidas on võimalik, et see varem mulle kätte ei puutunud. Tänu E.le!

Võib-olla oleks tegemist millegi päris triviaalse ning kohati ärritavagagi, kui inimeste kõrval poleks neist ehk olulisemateks tegelasteks paigad - näiteks Wien ja Veneetsia - ning muusika, mida läbi kogu loo mängitakse. Seda enam, et suur osa sellest muusikast on nii tuttav ja oluline! Muusikast ja linnadest saavad teemad, mis kõlavad kord edas-, kord tagaspidi, põimuvad, varieeruvad, kasvavad ning kuhtuvad, kandes endas lahkelt ka inimlapsi nende tegemistes, mille kirjeldamiseks Vikram Sethil tundub, et jagub päris kenake annus inglise huumorit.

Tõlge on hea, Anne Langele tunnustus, kuigi kõige suurema küsimuse tekitas vist jah pealkiri. Ma ei oska otsustada, kas "An equal music" on just kõige õigem tõlkida "Tasavägiseks muusikaks", sest ma ei tea, miks peaks siin tekkima küsimustki jõudude vahekorrast. Sõna 'tasavägine' seda justkui eeldaks. Aga ma ei oskaks pakkuda ka midagi arukamat. Sakslased on tõlkinud õige vabalt "Verwandte Stimmen", mis kõlab hästi, aga maakeeli mõjuks "Sugulashääled" suisa eksitavalt. Nii et ilmselt tuleb lihtsalt leppida.

"Tasavägise muusika" mõju lugejale - vähemasti minule - on üllatav, suisa vabastav. Ja kõrv, mis vahepeal väsima kippus, tahab jälle muudkui kuulata. Mul on janu, härrased!

Viimased päevad olen ringi käinud, "Fuugakunsti" esimene kontrapunkt kusagil kõrvade vahel vaikselt mängimas. Mõni ime pärast seda lugemist.

Nii kuni tänaseni, sest täna olen ma tõepoolest, nagu Liina ütleb, kümmelnud Mozartis. Klassikaraadio kandis üle "Haaremiröövi" ja sellest on raske lahti saada. Väga ei tahakski. Peas muudkui kummitavad need kaks aariat teisest vaatusest: "Martern aller Arten mögen meiner warten" ja "Welche Wonne, welche Lust regt sich nun in meiner Brust!"

Jaanuar on Mozarti kuu, 2006 Mozarti aasta. Ärge keelake endale kümblusi ta muusikas!

Punane Hanrahan ja talle kommentaari lisanud Liina
kuulutavad täna justkui ühest suust kevadet.

Ehh, sõbrad, ma ju saan aru, mida te mõtlete, ma käisin ise ka täna töhes ja mu nina kõneles mulle mõndagi, aga............

Tuletan meelde, et mullu meenutas terve jaanuarikuu ilma poolest rohkem aprilli. Lumi tuli ja läks nagu ise tahtis, suurveed möllasid, kraadiklaas näitas muudkui soojapügalaid. Siis tuli veebruar pakasega ning maa magas edasi täpselt samas rahus, kui oli seda teinud detsembris. Kevad pärast jaanuaris olnut oli üldse hirmus visa tulema...

Aga päev on küll juba kukesammu jagu pikem, nii nagu kolmekuningapäevaks õige ja kohus!
Ning see ka peab paika, et olgu pakasega, kuidas on, jaanuaris ei jää lumi enam naljalt puude peale pikemalt pidama, oksad on enamasti ikka paljad. Kaua kestab see ärkamine, aga kõige sügavam uni on tõesti möödas...

Ahjualune armastab talve. On vist ainult üks asi, mis talle talvel muret teeb - väga suure külmaga hakkab auto tujutsema. Aga muidu on talv ilus ja puhas (mitte nagu seal kusagil ülalpool suurlinnas!) ning koos lumega valitseb maa peal rahu. Kui ainult ei peaks siblima, vaid saaks talveunne, oma koopasse voodisse mõnuma, aknast välja vaatama, lugema, kuulama...

Teate härrased, see teie kevadeihk lõi mind praegu mõnevõrra tasakaalust välja! Ei tohi vanainimesega niiviisi! Mis teil viga, te tüki nooremad ja hulk hormoone veel alles!

Protestin ja soovin veel veidike lund teie okstele!

Austrias elavad õnnelikud lehmad,
vähemasti väidab nõndaviisi pilt mulle täna pihku pistetud plekkarbikesel. Roheliselt aasalt - taamal punase torniga külakirik ja lumine mäetipp - vaatab mulle vandeseltslaslikult vastu kangesti ülemeeliku ja samas elutarga olemisega punik, krapp kaelas. Ergavalt sinisesse taevasse tema pea kohal on kirjutatud kuldsete tähtedega: HAPPY COW, Austrian processed Cheese.

Huvitav, kas need lehmad on seal kohe loomuldasa õnnelikud? Mis küll on nende õnne saladus? Kas see, et nende piimast tehakse sulatatud juustu?

Karbi sisu paraku teab mis õnnestavalt ei maitsenud...