Punane Hanrahan kirjutas
õige olulistest asjadest ja ahjualuse vastus ta jutule läks ühe põgusa kommi kohta natuke pikaks, nii et tekkis tahtmine see ka siia riputada...

“minu üldiselt egalitaarsesse ja demokraatlikkusse ilmavaatesse segunevad … elitistlikud jooned. Ning see ei ole üksnes minu omadus - täheldan seda paljude vasakliberaalide puhul. Ka blogijate hulgas.”

Asjalik jutt ja läks pihta ka,
sest pean end samuti vasakliberaaliks ja ennäe, vahel harva ka tõepoolest blogin. Kuigi ma õigupoolest ei tea, kuivõrd minu blogimine on tingitud vasakpoolsusest või elitismist või…

Mis tavalisse inimesse puutub, siis mäletan, et juba keskkooli ajast saati see sõnapaar ärritab mind ja seda kuuldes ma küsin ikka, et kes ta on, näidake mulle tavalist inimest.

Mina ei taha olla tavaline inimene.
Ma ei taha olla ka ebatavaline inimene.
Ma ei taha olla ei kõrgest, ei madalast soost.
Ma, palun!, tahaksin olla inimene.
Eks ma siis õpingi olema ja üritan olla. Nii nagu oskan…
Ma usun, et see sõna inimene sisaldab kõike, ka kõikumist nii pealispindsete kui sisimate servade vahel. Ei sisalda aga ilmtingimata rebestatust vastandite vahel, vaid tervikut, mõistmist.

Mulle meeldivad ilusad asjad; mu silm, kõrv ja nina armastavad ilu. Ilul ei ole midagi pistmist kõrgdisainiga või hoopis igasuguse disainimatusega, minupärast maalähedusega, kui see peaks olema õige sõna. Ilu kas on või ei ole. Seda ei sündivat vaid padaje panna…

Aga ma märkan, et mulle ei meeldi viimasel ajal enam odavad asjad. Vist väga elitistlik avaldus! Ja samas ma ei tea, kas ikka ongi. Sest odavusel / kallidusel ei ole vähimatki pistmist rahas mõõdetava hinnaga (seda üldse ei pruugi olemaski olla) ega nende tootmiseks kulutatud ressurssidega (ei pruugi üldse olla toodetud), vaid väärtuste ja tähendustega, mida see asi (noh, asi vaid tingimisi) endas kannab / ei kanna.
Ma arvan, et ilul ja kallidusel pole vist tegelikult, nii nagu ma neid mõistan, palju tegemist ei elitaarsuse ega egalitaarsusega (kuigi lillesidet võttes saab köita kokku muidugi kõike).
Rohkem ehk on õnnega, mida nende kogemiseks vahest antakse.

Kas ilust, headusest ja armastusest osasaamine on nende tarbimine?

Küsimus, mis ei taha teha olematuks muret mõnede nende kandjate tootmiseks kulutatu pärast.

“Ainsad võimalused on leida tee, kus meie elitism ja tarbimine jätkuks jätkusuutlikes, ohutuis piirides. “

Nõus.

“Millal olen piisavalt munk, et üldist hävingut ära hoida?”

Ja millal oleme me piisavalt mungad, et hävingule hoogu juurde anda? Sest juhtunud on sedagi…