Kella kümnesed uudised Eesti Raadiolt:
"Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon arutas linnugripi (või Linnugripi?) tuleku ettevalmistamist..."

Huvitav, kas tegemist on riigivisiidiga?

Kui oled reede hommikul kolmveerand
üheksa läinud kodunt välja oma teada vaid tunnikeseks ja jõudnud tänu kõikvõimalike sigaste asjaolude kokkulangemisele tagasi alles kaheksa paiku õhtul, on su tuba külm nagu hundilaut, seal on napilt neliteist kraadi. Sedagi ainult tänu väljas valitseva kliima pehmenemisele, muidu oleks asi sootuks karmim.

Kass on kehastunud etteheiteks üksi maha igavletud päeva ja tühja söögikopa pärast, millesse on jäänud vaid kümmekond krõbuskit. Sul on küll tahtmine selgitada talle, et pisut paastumist ei teeks tema figuurile paha ja et sinu enda toidusedel on täna olnud enam kui kasin, aga lööd käega, teed, mis sult oodatakse.
Su kuulekus pälvib heakskiitu ning pärast paari kiiruga võetud suutäit saabub andestus toast tuppa tuiskamise ja köögis olevat posti mööda lae alla ronimise näol.

Veel minut hiljem on see nurruv elukas sul süles ning keerab oma punase karvase tagumiku sulle näkku. Ta saab seda rahumeeli teha, sest niipea, kui oled mõelnud, kuidas oma elamist võimalikult kähku soojaks kütta, hakkavad taskus ja laua peal teineteise võidu helisema telefonid. Jope vaevalt seljast saanuna, saapad veel jalas, võtad sa köögisohval istet ning lepid kokku teisipäevased tegemised, naeratad telefonitorusse, tänad ja rõõmustad siiralt, et keegi on sinu eest juba ära korraldanud terve rea tülikaid asjatoimetusi.

Lõpuks saavad pliit ja ahi siiski kütte.
Arvutist, mille juurde sa viimaks jõuad, vaatavad vastu jäljed eile poolelijäänud kõnelustest inimestega, kes täna näivad kõik kusagil ära olevat. Pikkamisi jõuab sulle pärale, et ühel su lähedastest läheb vist üle pika aja ometi kord jälle hästi.

Numbrid kraadiklaasil ronivad päris nobedasti ülespoole ning paks vammus seljas hakkab üleliigne tunduma.
Sirutad jalad välja ja mõtled... klimpidega kanasupist, mida homme oma külalistele keedad......... ametnikest, kelle seedekulglasse sa tahaksid pumbata korraliku kvantumi masuuti ning neid siis jäises meres leotada........ Ei saa salata, et süütundega selle pärast, kui naiivselt ennast ilustama kippuvad ja reaalsusest kauged su mõtted tegelikult on.

Igal aastal enam-vähem samal ajal, küünlapäeva paiku,
ikka ja jälle seesama Viivi Luige luuletus. Tuleb meelde ega jää maha.
Täna Viljandist koju sõites, tabasin, et nii ongi - ruskavad, mõned koguni ergavad. Orgudes, niisama teeveeres. Õhtul Imaverest piimandusmuuseumist Bonzo ja Tõuni kontserdilt tulnuna seisin õues ja vahtisin taevasse. Tõepoolest, vaiksed ja kerged. Jäid minust sadama...

*

Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.


Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

1969