Ja nüüd siis ooperiõhtust. Bravo, Klassikaraadio!
Ülivõrded, kindlasti ilusaim Don Giovanni, mida kuulnud olen! Kolm tundi kui ime!
(Olgu, et riiulil just samas koosseisus olemas, mingit kummalist moodi on see aastakeseks unarusse vajunud ja nüüd korraga kui uuesti avastatud. Häbi suisa!)

Milline täpsus, erksus ja sära, millised tempod, millised hääled! Kui palju kirkust, rõõmu, kurbust!
Kust nad selle küll võtavad? Kas on asi dirigendis, kes teab või ongi nad tulnud kokku, lihtsalt ühtmoodi hinganud ja korraga kõigest ühtmoodi aru saanud? Ei saa ju olla? Või saab?
Eks ole see nagu antiiktragöödia.
Ilmakord on ohus, inimesed ahastuses. See, kes jumalaile kinda visanud, neile näkku naerab ja nende seatul saabastega trambib, leiab lõpuks otsa. Aga Komtuuri käepigistus ei olegi karistus, vaid kui halastaja Isa kutse.
Ilmasambad loksuvad paika tagasi ega kõigu enam. Inimhinge valust ja vaevast saab katarsis, nutva maski võib asendada naervaga. Valgus ja rõõm valitsevad maailma taas, õpetus on see iva.

Kulisside tagant viibutatakse meile küll murelikult hoiatavat saatusesõrme, aga liiga erigeerunud see ei ole. Pole tarvidustki ning pole vist tarvis ka tragöödia vormi üleliia süveneda, sest Mozarti usk inimese janusse valguse ja rõõmu järele, ta eksimatusse tõe äratundmisel on vist küll vääramatud - need on inimesest võimsamad. Ja ei ole inimesel nii palju väge, et suuta jumalaile pettumust valmistada!

Niisugune ooperiõhtu ja -öö.
Ahjualune tantsib menuetti ja sarabandi ja farandolat - kulmude peal.
Don Giovanni majja on just tulnud maskides külalised...