Sügis
Südamaa suur tsukiini.

Foto via Der Standard

Mart peab aru,
mis nänni kinkida ühele presidendile, kes - nagu täna teatatud - meile novembri lõpul paraku külla tuleb.
Millalgi juunikuus käis seesama president ka Austrias. Mõned nädalad enne juba oli Wieni metroos rongiustelt leida postkaardisuuruseid kleepse džoodždabljuu pildi ja kirjaga: "Massimõrvar tuleb Wieni".
Tagantjärele on hirmus kahju, et ühtegi neist kleepsudest pildi peale ei saanud. Alati oli üks häda: märkasin just väljumisel st. liiga hilja, ei saanud küllalt kiiresti kaamerat kotist kätte jne.
Hea meel oli vaadata ikka, natuke kurb ka - et millal meil soovimatuid presidente nõnda kenasti tervitama hakatakse.
Ma arvan, et see oleks küll väärikaim kingitus, mida suurele juhile ja õpetajale teha. Aga kuna meil metrood pole, jääb asi sinnapaika vist.

Ja ongi september juba vägagi alanud,
täna hommikul hakkan ma aknast nägema käsi-käes koolimajja marssivaid, gladioole taga lohistavaid jütse.

Õhus aimata olevast sügisest on mu nina kõnelenud juba mitmel hommikul pärast ärkamist, aga see, et sügis täiesti käes on, jõudis minuni üleeile vist. Ühtäkki, aias ringi konnates. Käes, mis käes, ei aita siin enam miski. Ka see mitte, et päevad veel soojad-leebed ning ööd samuti. Valgus, lõhnad ja värvid räägivad muust.

Sügise saabumine tähendab tavaliselt enam või vähem paiksemaks ja asjalikumaks jäämist. Aga ei mitte sel aastal, vähemasti kohe mitte! Üle jäävad siis vihm, topeltaknad, kütteperioodi algus ja muidugi kõik see, mis ühel hommikul ärgates on kirju...
Mine tea, võib-olla on kõigepealt tarvis hoopis suvest toibuda?