Leid

***

À la Rabindranath Tagore

Maga nõnda, kui magab üks ingel, kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase kõrguse ees,
tema tiivad on laotunud tähtil öö virvete vees,
aga suletud silmi ees Jumala välkude nooled!

Unes avavad enese lõpmatud taevaste pooled
ja üle Su helendab kaugete päikeste mäng,
aga sinine ruumide sügavus on Sinu säng.

Tõused üles, kui taevases templis lööb hommikukella
Sinu vend, kelle kätte on antud suurpäevade tund;
kelle tulekust, kuldsetest kingadest näed Sina und.

***

Nõnda kirjutas arvatavalt aastal 1917 Marie Heiberg.

Reklaami vääramatu jõu
üle andis mul täna päris kenasti imestada.

Ma ei tea, mis kurat mind vedas libedale, st. täitma mingite meediauurijate küsitlust hambapasta, piimatoodete, maitseainete ja külmetusravimite tarbimise kohta ning miks minus ei ärganud sedamaid paranoik ja suurkontsernide vastane.
Olen teinekord nende küsimustele vastanud, ilmselt kujutades endale ette, et see annab mulle võimaluse selgelt öelda, et ma eelistan ja tarvitan võimalusel ainult Eesti (põllumajanduse) toodangut.

Emori raadiokuulamis- ja telekavaatamispäevikut täitsin kunagi kuue kuu vältel tõepoolest puhtast missioonitundest. Klassikaraadiol olid rasked päevad ja ma tahtsin, et nad ikka näeksid, et neid vajatakse ja kuulatakse ja palju kohe.

Aga see selleks, minu ankeeditäitmise lugu läks päris naljakaks kätte, sest mulle ei tulnud korraga meelde ei nimi Blendamed ega Goldrex ega eriti ka teised suurused, mida mulle telekast söögi alla ja peale suhu silma ja püksi topitakse.

Lisaks teatas see nõme küsitlus kõige lõpuks, et minu vastuseid ei saadud mingi errori tõttu salvestada.

Naerma ajas, nõudsin oma aadressi kustutamist nende andmebaasist - hakates seejuures tõepoolest mõtlema, kuidas see sinna üldse sai - ja saatsin mulle kirjutanud provvale lisaks ka veel kurja meili.

Nii nad siis kasvatavadki oma kliente.

Õppisin oma noorelt sugulaselt
täna uue sõna. See on 'torbik' ja tähendab vinguvat-torisevat-porisevat vanainimest.
Mõtlesin kohe, et äkki saab seda juba ka minu kohta kasutada. E. arvas, et sinna on vist veel tükike aega. Mäherdune kergendus! Ehk ikka kehtib veel see ütlus, et laste suust pead sina tõde kuulma...

Või õpivad nad tänapäeval teesklemise viisakuse pärast juba varakult ära?

Augusti lõpp on, härrased!

Sünnipäev on Punasel Hanrahanil.
Õnne! Ja päikest ja rahu ja leebet tuult Sulle Sadamalinna taeva all!

Küll oleksin olnud häämeelega täna säälsamas, ent... Eksin ehk siiski sinna veel käima... Aga eksi Sinagi käima südamaa poole, kus Sind kaua pole nähtud.

Lill selline, mis muidu õitseb juunis.

See on küll enam kui kummaline, et
Varju nimi riputab fotokompotina pealkirjastatult oma päevikusse üles pildid Suure-Jaanist just sel päeval, kui ka ahjualune sealsamas ringi uitab, just neid samu paiku vaatab ja end kirub, et fotoaparaadi koju unustas.
Nimi Suure-Jaani kandis mu peas peaaegu igavikulist tähendust vist küll väga ammu enne, kui sinna linna ise esimest korda käima sain.
Mu ema on pärit 12 km kauguselt Suure-Jaanist, seal kandis elab meil sugulasi praegugi.
Suure-Jaani kiriku (ema ja ta õdede leerikirik) kõrval oleval kalmistule aga on maetud Köler, Kapid, mu isa, tema vend ja õde, mu ema vanemad ja vanavanemad, suurem osa emapoolsest suguvõsast, nii mõnigi tuttav.
Esimest korda käisin Suure-Jaanis kümneaastaselt, olid isa matused.

Sest saadik kas harvemini või tihemini, viimasel ajal kolm-neli korda aastas, satun sinna ikka, kord üksi, kord rohkemakesi.

Veel umbes neli-viis aastat tagasi tundus see linnake mulle väga enesessetõmbunud, väsinud, sumbumusest tüdinult sügavasse unne suikunud.

Siis korraga tuli Lembitu kirikuesisesse parki tagasi, järjest küll üks, küll teine maja sai uue katuse ja värvikorra, tänavaid korrastati, järv sai puhtaks ja purskkaevu, heakord tähendas ühtäkki just seda, mida see sõna peaks tähendama, "Järve apteegi" tahaküljele tekkis kõrts "Arturi juures", vanast haiglast sai kohvik, koolimajale kerkis juurdeehitus....

Nõndaviisi kolmapäeval ringi uidates mõtlesin, kui pime võib inimene ikka olla. Nii kaua juba siin käidud ja otsekui polekski varem märganud, kui vaikselt särav ja oma leebes rahus naeratav see linn on.
Ainult maja Supeluse tänaval (ei supelasutust ega selle jäänuseid paistnud kusagilt!), kus enam kui kolm aastakümmet tagasi elas mu vanatädi, oli peaaegu sama väsinud moega kui kunagi kogu linn...

Kunagine katastroofilinn Võhma paarteist kilomeetrit eemal aga tundus ikka kuidagi kurvakstegev ja õnnetu...

Viimaseil päevil
olen üritanud hoolega tutvuda blogosfääriga.
Et kuhu ma siis õieti kaks kuud tagasi sattusin jne. Mida ja keda kõike siit ei leia!
Minule tundus, et blogimine sai moeasjaks juba paar aastat tagasi, nüüd aga räägitakse suisa plahvatusest ja kõige kõvemini räägivad meedias muidugi need, kes ise vist ühtegi lugenud pole. Mõne nädala eest Veidemann koos Ruussaare ja Rannamäega Eesti Raadios näiteks. Kui palju kära!

Pisut vähem kui 2 aastat tagasi, 2003. a. sügisel koostasid 4 Tartu Ülikooli tudengit vististi Marju Lauristini juhtimisel uurimuse Eesti blogosfäärist.
Üsna huvitav ja kole hästi paistab kätte, kui pikk aeg 2 aastat selles vallas tegelikult on. Mitmed 'klassikud' on jõudnud oma blogi vahepeal sulgeda ja väide, et Eestis praktiliselt puuduvad fotoblogijad, ei vasta ammu enam tõele.

Blogijad ise vist ei hooli eriti sellest, mida nende kohta väidetakse...

Juhtusin eile nägema
A. ema, kes rääkis mulle, et A. sõitnud kogu perega Prantsusmaale Taizé'sse (eestlasi on seal viimase 10 aasta jooksul käinud vist üsna palju) ning helistanud sealt, et 16. augusti õhtupalvuse ajal rünnanud Taizé vennaskonna rajajat vend Roger'd keegi vaimuhaige naine ja pussitanud Roger' surnuks.
A. helistanud selleks, et ema rahustada, juhuks kui meie meedia asjast peaks kõnelema, et nende endiga on kõik hästi. Nad küll istunud üsna lähedal, aga rünnati ainult Roger'd...
Aga õhtupalvele eelnenud tolsamal päeval laste õnnistamine ja Roger õnnistanud ka A. kõiki kolme last...

Klassikaraadio
kandis täna üle kontserdi "Ooper raekojas".
Kava kirju, laulsid Nadia Kurem ja Aleksandrs Antonenko.

Tundsin endiselt tõrget Kuremi vastu (hoiduda olen temast ennegi püüdnud, aga eeskätt on süüdi tema masendav donna Anna osa täitmine "Don Giovannis") ja käisin seepärast raadio juurest eemal, kui tema väljakannatamine jälle raskeks läks. Aga siis tulin tagasi, sest kartsin, et olen äkisti ikka ülekohtune.

Väga ei olnudki. Natuke oli temast kahju ka, sest midagi ei ole teha, ta hääl vananeb ja kõrgemad toonid muutuvad plekiseks huilgamiseks. Aga kui järg jõudis Mimini, sündis vist siiski pisike ime ja ma tundsin, et olingi kohe väga tahtnud millegi üle ikka rõõmustada ka. Mimi kostis tõesti kena.

Antonenko on mulle tuttav aasta tagasi Pärnu Kontserdimajas nähtud Riia ooperi "La Bohème'i" kontsertetendusest ja tema Rodolfo kohta sai toona küll ainult häid sõnu öelda.

Aga kahekesi - tegelikult kolmekesi: Tarmo Eespere mängis klaverit - kokku kostsid nad mu tuppa siiski veidi kahvatuina, abituinagi. Puudu jäi orkestrist, puudu jäi rolli sees elamisest.
Tea, kas ooper sellisel kujul ikka päris sobib (raekotta)?

Mulle tundub järjest enam, et olen kaunis kesine refereerija või läbielatu taasesitaja.
Viimase kuu jooksul on mul olnud õnne-võimalust ahmida endasse ümbritsevast üsna palju. Seda neil päevil, kui siia veergu sissekandeid ei ole lisandunud. Aga just asju, mis mind puudutavad ja mida jagada tegelikult ju tahaks, kannan ma vaikivalt nagu munavaevas kana endaga kaasas, saamata neist kõneldud. Võib-olla nad töötavad veel edasi ja lihtsalt ei ole õige aeg?

Teinekord tasub õhtuti enne magama asutamist telekanalid siiski veel korraks läbi kammida - tõelisi pärle võib leida. Nii juhtus üleeile õhtul. Olin endaga veidi pahuksis, sest ööelanikuna on mul raske varakult voodisse saada, aga järgmisel päeval tuli lihtsalt pool kaheksa tööl olla. Ikkagi tardusin teleka ette - kella kolmeni, sest ARDni jõudes võttis mind esimesest pilgust vangi kummaliselt mõjuva kujundusega teatrilava, seejärel kahtlaselt tuttav muusika.

"La Traviata" otseülekandena festivalilt Salzburger Festspiele. Osades Anna Netrebko, Rolando Villazón, Thomas Hampson. Orkester Wiener Philharmoniker, Wieni ooperikoor, dirigent Carlo Rizzi, lavastaja Willy Decker, kunstnik Wolfgang Gussman.

Nagu nüüd siit-sealt lugeda, on Netrebko ja Villazón publiku peaaegu tagajalgadele ajanud. Unelmate paar, huvitav, kas Netrebkol on kõrvits põlle all või ikka ei ole.... Kõik seitse etendust olevat juba kevadest saati välja müüdud, mustal turul maksvat pilet kuni 1000 €, kusagil küstud-makstud koguni 2700....

Hea on vaadata niisugust lavastust, kui selliseid asju ei tea ja saada see mõnevõrra koormav lisainfo alles hiljem. Kui üldse. Nii saan ma oma Traviata-vaatamisest, mille otsa samahästi kui komistasin, tõepoolest rääkida kui elamusest, mis mind mitu päeva saatnud.

Ma ei ole kunagi näinud ega kuulnud nii jõulist ja kirglikku Violettat. Netrebko hääl on tumedapoolne, täidlane ning aimatavalt slaavilik, aga kõrgemates toonides üllatavalt kerge, paindlik ja kaunis. Märkan, et otsekui ei raatsiks oma mõtteis teda tunnustada-imetleda, sest midagi kummastavat on tema Violettas ka. Metsikust ja animaalsust, midagi carmenlikku?
Ometi imetlen, sest kõik on tegelikult väga veenev ja ehe.

Villazón'i tenor on kaunis samuti. Ilusama häälega Alfredo on vist olnud vaid Juhan Tralla. Julgen täiesti võrrelda. Tõsi, Tralla hääles ei ole kogu selle ilust hoolimata ehk nii palju vägevust, see on väiksem, pehmem ja lüürilisem. Villazón on lüüriline samuti, aga jõuline ja kohati äärmuslikult ekspressiivne.
Thomas Hampson on vana Germont'ina nii hea, et kiitus tundub peaaegu piinlikuna.

Külm, ja haigettegev, kalk maailm, milles see "Traviata" mängib.
Netrebko ütleb pärast etendust näidatud intervjuus, et temale on see lugu naisest, kes peab surema. Kõik muu tuleb pärast seda teemat. Maailma, milles Violetta elama ja surema peab, vihkab ta. Ainus võimalus lunastuseks võiks olla armastus, aga...
Netrebko Violetta on tugev naine, kes teab, mida teeb ja küllap ka seda, et on tegelikult kogu aeg üksi.

Sest Alfredo näib olevat nii noor ja kohati ärplevgi, et mõned selle ilma asjad käivad talle lihtsalt veel üle jõu. Kui armastab, siis armastab oma suurt õilistavat armastust ja seda, et ta tunnetele on vastanud nii kaunis naine; kui kannatab, siis seepärast, et ta suur tunne talt võetakse - ta (päris kindlasti siiras!) valu on muljetavaldav talle eneselegi.

Vana Germont oma peadligi võitud juustega on ilmselt ihu ligi võidnud ka elujulguse ja -janu. Seisus kohustab ja kuigi arusaamine tegelikult toimuvast on temas kogu aeg olemas, söandab ta sellel endas väga aeglaselt kasvada lasta. Lõpuks siiski, sest finaalis astub ta lavale juba peaaegu et komtuurina.

Kogu aeg on laval vaikselt ka Surm hallipäise vanamehena, kes korraks kehastub arstiks. Kord viskab ta Violettale kameeliaõie, kord valvab hoolega kellaosuteid.

Lavakujundus on vapustav oma üliminimalistlikkuses. Ei midagi ülearust, rafineeritud esteetika. Poolkaare kujuline valge ruum, millel kord üksainus, kord kaks-kolm sohvat. Ja paremal servas hiiglaslik raudteejaamakell, mis loeb Violettale jäänud aega. Kord päris aeglaselt ja poolenisti kinni kaetult, kord hirmuäratavalt kiiresti. Kellast saab teises vaatuses ka ruletilaud.

Värve on laval vaid kolm: valge - kogu lava ja kameelia, smokingite, mantlite ja kella numbrilaua must, fuksiapunane - Violetta kleit ja sohva esimeses vaatuses.
Teises vaatuses, kui pilvi veel pole kogunenud, on sohvakatted ja taevas korraks kaetud suurelillelise kangaga, samast kangast on Violetta ja Alfredo kimonod. Aga siis tuleb Germont ja lillede aeg saab ümber... Kui Germontid jälle tulevad, on juba hilja...

Ma ei ole väga suur Verdi austaja, aga "Traviatas" ja "Rigolettos" on ehk kõige vähem seda, mis mind tema juures häirib.
Ja Salzburgi lavastusest olen vaimustatud. Väga üllatav oma lahenduses, jõuline, võimas, veenev.
Suure Mozarti kummardajana on mul kahju, natuke ehk kadegi, et Verdi triumfi kõrval loetakse "Võluflöödi" uuslavastust Salzburgis sel aastal täielikuks läbikukkumiseks.

Ja kuidagi kummaline on kirjutada "Traviata"-elamusest samal ajal, kui Ramloff kirjutab just vastupidi oma "Traviata"-pettumustest.

Ühtäkki
sadasid sisse J. ja E.
Tahtsid näha mu vist küll tuhandeõielist fuksiat ja flokse ja porgandipeenart. Tegelikult olid herned küll tähtsamad. Sest J. - pärit Põhja-Bayerist, poolenisti frank, poolenisti švaab - polnud kunagi (sic!) näinud hernetaime ja seda, kuidas herned kaunas kasvavad. Kahju, sest just herneid ei olnud mul talle sel aastal näidata, need jäid kevadel konjunktuuriuuringute kesiste tulemuste tõttu külvamata. Võib-olla leiame suve peale mõne hernepeenra. Kui ei leia, tuleb tal vist teadmatuses edasi vaevelda. Porgandipeenrast aga nii palju, et ta oli seda nähes mõned aastad tagasi õnnelik kui laps. Et ikka ära tundis. Sest polnud oma 25 aastat enam kellegi kapsa- ja porgandimaal käinud. Nõnda ta siis rõõmustas - täiesti siiralt! - ja oli üllatunud, et kuidas üks umbes 50-ruutmeetrine maalapp küll võib pakkuda kõike, mida juurviljaaialt vaja.

Ahjualune mõistis seepeale vaid kohtlaselt naeratada ja talle tundus, et on olemas väga lihtsaid asju, mida ta (me siin piiririigis?) ise hinnatagi ei tea.

Aiakultuuridest sedakorda küllastunud soovisid külalised uuesti vaadata Mihhalkovi "Päiksest rammestunud". J. teatas - minu meeleheaks - et sellest on saanud üks tema lemmikfilme. Palvet ei olnud raske ega ebameeldiv täita, pigem vastupidi.

Küsisin siis pärast filmi, et mis J. arvab, kui palju saab sellest aru üks keskmine sakslane (Wessyt mõtlesin). Ta arvas, et ega eriti saagi. Tema ehk sellepärast, et lapsepõlvest on tal sugulaste kogemus DDRis. Seal tema iga suvi olnud ja näinud mõndagi, ka seda, kuidas tankid Praha kevade aegu sisse tulid ja akna alt mööda sõitsid...

Mõtlesin omasoodu, et kas DDRi kogemusest ikka piisab.
Kes teab, aga üsna väheste selgituste abil tundus küll, et ta sai aru.
Ja minul oli selle üle hea meel.

Hakkasin lugema
Hildegard Knefi mälestusteraamatut "Der geschenkte Gaul".

Knef on Eestis üsna vähe tuntud, aga teenimatult.
Kiputakse meil teda seostama - kui üldse millegagi, siis šlaagriga ja saksa šlaager pole selle rahva tõepoolest just parim visiitkaart, nii et mõni ime, kui sellest väga palju teada ei tahetagi.

Ka pole sakslastel muidu just palju tegemist chanson'iga, küll aga see-eest Knefil. Chanteuse ütles ta ise enda kohta ja õigus tal oli.

Minule põnev igatahes. Ja Knefi kuulan ma alati hea meelega.
Mu meelest on tema nõudmised elule vägagi põhjendatud:

Für mich soll's rote Rosen regnen,
mir sollten sämtliche Wunder begegnen.
Die Welt sollte sich umgestalten
und ihre Sorgen für sich behalten..............

Punane Hanrahan
kirjutab kemplemistest teemal, milline kirjandusvorm on välja suremas, kas on see draama või luule või mis iganes muu. Käimas olevat see vaidlus Poogna foorumis.
Nõnda leidsin ka mina sellesinase lehekülje ja pole küll jõudnud veel väga süveneda, aga küsimuseasetus iseenesest tundus kuidagi armas ja ma kohe pidin natuke tarka mängima ja kommima.

Kemplemised selle üle, milline kunsti- või kirjandusžanr parajasti surmale on määratud, tekitavad eemalt vaadates enamasti küll kadedust kogunisti. Maksimalismi ja (ma arvan, et noorusliku) õhina pärast, millega need andmised käivad. Ei saa esineda niisuguste väidetega, kui neisse väga ei usuta, mis ehk ongi tähtsam, kui see, kas neid väiteid ka tõsiselt saab võtta.

Et luule täisväärtuslik eksistents kusagile 19. saj. lõppu sumbus (pidi siis vist koos romantismiga hääbuma?), see siiski on küll iseäranis vinge väide, mis ei viita enam niivõrd maksimalismile kui väitja ..........le. Aga mis seals ikka, eks seal, kui vähegi viitsimist on, seisab ees veel tükk avastamist: esimesena torkavad pähe näituseks ekspressionismus kui selline ja miks mitte kogu Eesti XX saj. luule, miks mitte kogu maailma luule XX saj. niivõrd, kui see kättesaadav on.

Teinekord ehk ongi vaja ekstreemsustega esineda ja kõigele enne vesi peale tõmmata, et seda siis seejärel rõõmsasti avastama hakata. Kellest meist see lastehaigus päriselt mööda on läinud?

Aga ma usun, et see läheb üle, kui inimene elamise käigus õpib rohkem tundma AEGA. Sest see omadus on ajal küll, et ta säeb ühe või teise kunstižanri kord tähtsamale kohale, kord tahaplaanile - lõppkokkuvõttes kõik tasakaalu...

Vahel tuleb kõik olemasolev ka sellepärast maha tappa, et luua endale võimalus ise midagi teha. Kunstnikke-kirjanikke-muusikuid, kelle ägedatele eitamisfaasidele on järgnenud väga jõulised loomepuhangud, võiks vist pikalt üles lugeda. Sellise järelmõjuga eitamised mulle suisa meeldivad!

Üks vähegi andekas ja innovaatiline inimene praegusajal (tema eelistusi Hanrahan Poognast refereerib) kirjutab aga usutavasti just seda, mida ta tahab või mis talle oluline on.

Mulle on tegelikult alati on olnud küsimuseks, kuivõrd juurdleb kirjanik oma tööprotsessi käigus ühe või teise, parajasti rohkem või vähem aktuaalse voolu iseärasuste üle ja teadlikult järgib või ei järgi neid.

Ma kardan, et Peter Handkel oli õigus, kui ta väitis, et selle määratlemine, mis välja tuli, on rohkem kriitikute ja kirjandusteadlaste eksistensti õigustus ja leivakannikas, mis ju ka lõppeks väga ära kuivada ei tohi.
See viimane oli üsna vaba refereering ühest Handke aastate takka ajalehele "Die Zeit" antud intervjuust, kust ta põhiliselt polemiseeris oma "vihavaenlase" Marcel Reich-Ranitzkyga. Originaali pole hetkel käepärast, aga loodan, et Handke mõtteid oma mäletamisega väga ära ei väänanud.