See on küll enam kui kummaline, et
Varju nimi riputab fotokompotina pealkirjastatult oma päevikusse üles pildid Suure-Jaanist just sel päeval, kui ka ahjualune sealsamas ringi uitab, just neid samu paiku vaatab ja end kirub, et fotoaparaadi koju unustas.
Nimi Suure-Jaani kandis mu peas peaaegu igavikulist tähendust vist küll väga ammu enne, kui sinna linna ise esimest korda käima sain.
Mu ema on pärit 12 km kauguselt Suure-Jaanist, seal kandis elab meil sugulasi praegugi.
Suure-Jaani kiriku (ema ja ta õdede leerikirik) kõrval oleval kalmistule aga on maetud Köler, Kapid, mu isa, tema vend ja õde, mu ema vanemad ja vanavanemad, suurem osa emapoolsest suguvõsast, nii mõnigi tuttav.
Esimest korda käisin Suure-Jaanis kümneaastaselt, olid isa matused.

Sest saadik kas harvemini või tihemini, viimasel ajal kolm-neli korda aastas, satun sinna ikka, kord üksi, kord rohkemakesi.

Veel umbes neli-viis aastat tagasi tundus see linnake mulle väga enesessetõmbunud, väsinud, sumbumusest tüdinult sügavasse unne suikunud.

Siis korraga tuli Lembitu kirikuesisesse parki tagasi, järjest küll üks, küll teine maja sai uue katuse ja värvikorra, tänavaid korrastati, järv sai puhtaks ja purskkaevu, heakord tähendas ühtäkki just seda, mida see sõna peaks tähendama, "Järve apteegi" tahaküljele tekkis kõrts "Arturi juures", vanast haiglast sai kohvik, koolimajale kerkis juurdeehitus....

Nõndaviisi kolmapäeval ringi uidates mõtlesin, kui pime võib inimene ikka olla. Nii kaua juba siin käidud ja otsekui polekski varem märganud, kui vaikselt särav ja oma leebes rahus naeratav see linn on.
Ainult maja Supeluse tänaval (ei supelasutust ega selle jäänuseid paistnud kusagilt!), kus enam kui kolm aastakümmet tagasi elas mu vanatädi, oli peaaegu sama väsinud moega kui kunagi kogu linn...

Kunagine katastroofilinn Võhma paarteist kilomeetrit eemal aga tundus ikka kuidagi kurvakstegev ja õnnetu...