Ühtäkki
sadasid sisse J. ja E.
Tahtsid näha mu vist küll tuhandeõielist fuksiat ja flokse ja porgandipeenart. Tegelikult olid herned küll tähtsamad. Sest J. - pärit Põhja-Bayerist, poolenisti frank, poolenisti švaab - polnud kunagi (sic!) näinud hernetaime ja seda, kuidas herned kaunas kasvavad. Kahju, sest just herneid ei olnud mul talle sel aastal näidata, need jäid kevadel konjunktuuriuuringute kesiste tulemuste tõttu külvamata. Võib-olla leiame suve peale mõne hernepeenra. Kui ei leia, tuleb tal vist teadmatuses edasi vaevelda. Porgandipeenrast aga nii palju, et ta oli seda nähes mõned aastad tagasi õnnelik kui laps. Et ikka ära tundis. Sest polnud oma 25 aastat enam kellegi kapsa- ja porgandimaal käinud. Nõnda ta siis rõõmustas - täiesti siiralt! - ja oli üllatunud, et kuidas üks umbes 50-ruutmeetrine maalapp küll võib pakkuda kõike, mida juurviljaaialt vaja.

Ahjualune mõistis seepeale vaid kohtlaselt naeratada ja talle tundus, et on olemas väga lihtsaid asju, mida ta (me siin piiririigis?) ise hinnatagi ei tea.

Aiakultuuridest sedakorda küllastunud soovisid külalised uuesti vaadata Mihhalkovi "Päiksest rammestunud". J. teatas - minu meeleheaks - et sellest on saanud üks tema lemmikfilme. Palvet ei olnud raske ega ebameeldiv täita, pigem vastupidi.

Küsisin siis pärast filmi, et mis J. arvab, kui palju saab sellest aru üks keskmine sakslane (Wessyt mõtlesin). Ta arvas, et ega eriti saagi. Tema ehk sellepärast, et lapsepõlvest on tal sugulaste kogemus DDRis. Seal tema iga suvi olnud ja näinud mõndagi, ka seda, kuidas tankid Praha kevade aegu sisse tulid ja akna alt mööda sõitsid...

Mõtlesin omasoodu, et kas DDRi kogemusest ikka piisab.
Kes teab, aga üsna väheste selgituste abil tundus küll, et ta sai aru.
Ja minul oli selle üle hea meel.