Reklaami vääramatu jõu
üle andis mul täna päris kenasti imestada.

Ma ei tea, mis kurat mind vedas libedale, st. täitma mingite meediauurijate küsitlust hambapasta, piimatoodete, maitseainete ja külmetusravimite tarbimise kohta ning miks minus ei ärganud sedamaid paranoik ja suurkontsernide vastane.
Olen teinekord nende küsimustele vastanud, ilmselt kujutades endale ette, et see annab mulle võimaluse selgelt öelda, et ma eelistan ja tarvitan võimalusel ainult Eesti (põllumajanduse) toodangut.

Emori raadiokuulamis- ja telekavaatamispäevikut täitsin kunagi kuue kuu vältel tõepoolest puhtast missioonitundest. Klassikaraadiol olid rasked päevad ja ma tahtsin, et nad ikka näeksid, et neid vajatakse ja kuulatakse ja palju kohe.

Aga see selleks, minu ankeeditäitmise lugu läks päris naljakaks kätte, sest mulle ei tulnud korraga meelde ei nimi Blendamed ega Goldrex ega eriti ka teised suurused, mida mulle telekast söögi alla ja peale suhu silma ja püksi topitakse.

Lisaks teatas see nõme küsitlus kõige lõpuks, et minu vastuseid ei saadud mingi errori tõttu salvestada.

Naerma ajas, nõudsin oma aadressi kustutamist nende andmebaasist - hakates seejuures tõepoolest mõtlema, kuidas see sinna üldse sai - ja saatsin mulle kirjutanud provvale lisaks ka veel kurja meili.

Nii nad siis kasvatavadki oma kliente.