Mulle tundub järjest enam, et olen kaunis kesine refereerija või läbielatu taasesitaja.
Viimase kuu jooksul on mul olnud õnne-võimalust ahmida endasse ümbritsevast üsna palju. Seda neil päevil, kui siia veergu sissekandeid ei ole lisandunud. Aga just asju, mis mind puudutavad ja mida jagada tegelikult ju tahaks, kannan ma vaikivalt nagu munavaevas kana endaga kaasas, saamata neist kõneldud. Võib-olla nad töötavad veel edasi ja lihtsalt ei ole õige aeg?

Teinekord tasub õhtuti enne magama asutamist telekanalid siiski veel korraks läbi kammida - tõelisi pärle võib leida. Nii juhtus üleeile õhtul. Olin endaga veidi pahuksis, sest ööelanikuna on mul raske varakult voodisse saada, aga järgmisel päeval tuli lihtsalt pool kaheksa tööl olla. Ikkagi tardusin teleka ette - kella kolmeni, sest ARDni jõudes võttis mind esimesest pilgust vangi kummaliselt mõjuva kujundusega teatrilava, seejärel kahtlaselt tuttav muusika.

"La Traviata" otseülekandena festivalilt Salzburger Festspiele. Osades Anna Netrebko, Rolando Villazón, Thomas Hampson. Orkester Wiener Philharmoniker, Wieni ooperikoor, dirigent Carlo Rizzi, lavastaja Willy Decker, kunstnik Wolfgang Gussman.

Nagu nüüd siit-sealt lugeda, on Netrebko ja Villazón publiku peaaegu tagajalgadele ajanud. Unelmate paar, huvitav, kas Netrebkol on kõrvits põlle all või ikka ei ole.... Kõik seitse etendust olevat juba kevadest saati välja müüdud, mustal turul maksvat pilet kuni 1000 €, kusagil küstud-makstud koguni 2700....

Hea on vaadata niisugust lavastust, kui selliseid asju ei tea ja saada see mõnevõrra koormav lisainfo alles hiljem. Kui üldse. Nii saan ma oma Traviata-vaatamisest, mille otsa samahästi kui komistasin, tõepoolest rääkida kui elamusest, mis mind mitu päeva saatnud.

Ma ei ole kunagi näinud ega kuulnud nii jõulist ja kirglikku Violettat. Netrebko hääl on tumedapoolne, täidlane ning aimatavalt slaavilik, aga kõrgemates toonides üllatavalt kerge, paindlik ja kaunis. Märkan, et otsekui ei raatsiks oma mõtteis teda tunnustada-imetleda, sest midagi kummastavat on tema Violettas ka. Metsikust ja animaalsust, midagi carmenlikku?
Ometi imetlen, sest kõik on tegelikult väga veenev ja ehe.

Villazón'i tenor on kaunis samuti. Ilusama häälega Alfredo on vist olnud vaid Juhan Tralla. Julgen täiesti võrrelda. Tõsi, Tralla hääles ei ole kogu selle ilust hoolimata ehk nii palju vägevust, see on väiksem, pehmem ja lüürilisem. Villazón on lüüriline samuti, aga jõuline ja kohati äärmuslikult ekspressiivne.
Thomas Hampson on vana Germont'ina nii hea, et kiitus tundub peaaegu piinlikuna.

Külm, ja haigettegev, kalk maailm, milles see "Traviata" mängib.
Netrebko ütleb pärast etendust näidatud intervjuus, et temale on see lugu naisest, kes peab surema. Kõik muu tuleb pärast seda teemat. Maailma, milles Violetta elama ja surema peab, vihkab ta. Ainus võimalus lunastuseks võiks olla armastus, aga...
Netrebko Violetta on tugev naine, kes teab, mida teeb ja küllap ka seda, et on tegelikult kogu aeg üksi.

Sest Alfredo näib olevat nii noor ja kohati ärplevgi, et mõned selle ilma asjad käivad talle lihtsalt veel üle jõu. Kui armastab, siis armastab oma suurt õilistavat armastust ja seda, et ta tunnetele on vastanud nii kaunis naine; kui kannatab, siis seepärast, et ta suur tunne talt võetakse - ta (päris kindlasti siiras!) valu on muljetavaldav talle eneselegi.

Vana Germont oma peadligi võitud juustega on ilmselt ihu ligi võidnud ka elujulguse ja -janu. Seisus kohustab ja kuigi arusaamine tegelikult toimuvast on temas kogu aeg olemas, söandab ta sellel endas väga aeglaselt kasvada lasta. Lõpuks siiski, sest finaalis astub ta lavale juba peaaegu et komtuurina.

Kogu aeg on laval vaikselt ka Surm hallipäise vanamehena, kes korraks kehastub arstiks. Kord viskab ta Violettale kameeliaõie, kord valvab hoolega kellaosuteid.

Lavakujundus on vapustav oma üliminimalistlikkuses. Ei midagi ülearust, rafineeritud esteetika. Poolkaare kujuline valge ruum, millel kord üksainus, kord kaks-kolm sohvat. Ja paremal servas hiiglaslik raudteejaamakell, mis loeb Violettale jäänud aega. Kord päris aeglaselt ja poolenisti kinni kaetult, kord hirmuäratavalt kiiresti. Kellast saab teises vaatuses ka ruletilaud.

Värve on laval vaid kolm: valge - kogu lava ja kameelia, smokingite, mantlite ja kella numbrilaua must, fuksiapunane - Violetta kleit ja sohva esimeses vaatuses.
Teises vaatuses, kui pilvi veel pole kogunenud, on sohvakatted ja taevas korraks kaetud suurelillelise kangaga, samast kangast on Violetta ja Alfredo kimonod. Aga siis tuleb Germont ja lillede aeg saab ümber... Kui Germontid jälle tulevad, on juba hilja...

Ma ei ole väga suur Verdi austaja, aga "Traviatas" ja "Rigolettos" on ehk kõige vähem seda, mis mind tema juures häirib.
Ja Salzburgi lavastusest olen vaimustatud. Väga üllatav oma lahenduses, jõuline, võimas, veenev.
Suure Mozarti kummardajana on mul kahju, natuke ehk kadegi, et Verdi triumfi kõrval loetakse "Võluflöödi" uuslavastust Salzburgis sel aastal täielikuks läbikukkumiseks.

Ja kuidagi kummaline on kirjutada "Traviata"-elamusest samal ajal, kui Ramloff kirjutab just vastupidi oma "Traviata"-pettumustest.