Punane Hanrahan
kirjutab kemplemistest teemal, milline kirjandusvorm on välja suremas, kas on see draama või luule või mis iganes muu. Käimas olevat see vaidlus Poogna foorumis.
Nõnda leidsin ka mina sellesinase lehekülje ja pole küll jõudnud veel väga süveneda, aga küsimuseasetus iseenesest tundus kuidagi armas ja ma kohe pidin natuke tarka mängima ja kommima.

Kemplemised selle üle, milline kunsti- või kirjandusžanr parajasti surmale on määratud, tekitavad eemalt vaadates enamasti küll kadedust kogunisti. Maksimalismi ja (ma arvan, et noorusliku) õhina pärast, millega need andmised käivad. Ei saa esineda niisuguste väidetega, kui neisse väga ei usuta, mis ehk ongi tähtsam, kui see, kas neid väiteid ka tõsiselt saab võtta.

Et luule täisväärtuslik eksistents kusagile 19. saj. lõppu sumbus (pidi siis vist koos romantismiga hääbuma?), see siiski on küll iseäranis vinge väide, mis ei viita enam niivõrd maksimalismile kui väitja ..........le. Aga mis seals ikka, eks seal, kui vähegi viitsimist on, seisab ees veel tükk avastamist: esimesena torkavad pähe näituseks ekspressionismus kui selline ja miks mitte kogu Eesti XX saj. luule, miks mitte kogu maailma luule XX saj. niivõrd, kui see kättesaadav on.

Teinekord ehk ongi vaja ekstreemsustega esineda ja kõigele enne vesi peale tõmmata, et seda siis seejärel rõõmsasti avastama hakata. Kellest meist see lastehaigus päriselt mööda on läinud?

Aga ma usun, et see läheb üle, kui inimene elamise käigus õpib rohkem tundma AEGA. Sest see omadus on ajal küll, et ta säeb ühe või teise kunstižanri kord tähtsamale kohale, kord tahaplaanile - lõppkokkuvõttes kõik tasakaalu...

Vahel tuleb kõik olemasolev ka sellepärast maha tappa, et luua endale võimalus ise midagi teha. Kunstnikke-kirjanikke-muusikuid, kelle ägedatele eitamisfaasidele on järgnenud väga jõulised loomepuhangud, võiks vist pikalt üles lugeda. Sellise järelmõjuga eitamised mulle suisa meeldivad!

Üks vähegi andekas ja innovaatiline inimene praegusajal (tema eelistusi Hanrahan Poognast refereerib) kirjutab aga usutavasti just seda, mida ta tahab või mis talle oluline on.

Mulle on tegelikult alati on olnud küsimuseks, kuivõrd juurdleb kirjanik oma tööprotsessi käigus ühe või teise, parajasti rohkem või vähem aktuaalse voolu iseärasuste üle ja teadlikult järgib või ei järgi neid.

Ma kardan, et Peter Handkel oli õigus, kui ta väitis, et selle määratlemine, mis välja tuli, on rohkem kriitikute ja kirjandusteadlaste eksistensti õigustus ja leivakannikas, mis ju ka lõppeks väga ära kuivada ei tohi.
See viimane oli üsna vaba refereering ühest Handke aastate takka ajalehele "Die Zeit" antud intervjuust, kust ta põhiliselt polemiseeris oma "vihavaenlase" Marcel Reich-Ranitzkyga. Originaali pole hetkel käepärast, aga loodan, et Handke mõtteid oma mäletamisega väga ära ei väänanud.