Ma ei saa midagi parata,
aga üleüldise õigluse ja maailmrahu nimel pean ma siia kleepima ka vähemalt ühe suvepildi!

Väga porine auto
sõitis veidi aega tagasi mööda ja siis ehmatas mind üle taeva lääne poole suunduv suur-suur haneparv. Öine vihm oli räsinud vahtraid, nende senisest puutumatusest osa vedeles nüüd maas.


Mul jäi vaid imestada oma pikkade juhtmete üle. Sest tähelepanek, et meil on sügis - juba nädalapäevad ka ametlikes sügiseõigustes -, ei tohiks küll enam kuigi originaalne olla.
Ma ei saa parimagi tahtmise juures väita, nagu poleks ma neid värve sel aastal enne näinud. Küll ja veel ja imetlenud ka, aga naljakas on see, kuidas ja millal mõni asi pöördumatult teadvusse jõuab.

Võib-olla olen ma lihtsalt jälle aja vastu tõrkunud ning tõsiasju endast eemale peletanud.

Kunagi oli sügis mulle tõepoolest kõige raskemini talutav aastaaeg, aga see on juba ammu möödas. Mulle meeldib sügis, õigemini meeldivad mulle nüüd juba kõik aastaajad peale novembri. Seda enam, et sügis, mille märke oli täis juba kogu august, on sel aastal tulnud nii sooja, päikselisena ja kirevana nagu ammu enam mitte.

Kui ma tõrgun, siis pigemini selle vastu, et suvi on pääsmatult läinud ja mul jäid jälle mitmed suveasjad ajamata. Nagu alati.

Mul on täna sügisreaalsusega leppimise päev:
* Umbes kahe nädala pärast tuleb alustada kooliga.
* Kirjakasti on potsatanud suur hulk tüütut ja ebameeldivat tööd.
* Kass ei taha enam eriti õues olla, vaid annab järjest enam märku oma miilustamistarvidusest.

Äsja oli ta ukse taga ja nõudis tuppa. Tuiskas sisse, hiir hambus.
Nüüd sööb seda köögis...

ETV näitas filmi
"Me ei ela enam siin" (We Don't Live Here Anymore, Kanada-USA 2004).
Valusapoolne, hea vaatamine.
Aga kõige muu hulgas lõikas mulle sealt kõrva lause:
"Jõudeelu ei saa olla puhas."

Pean kohe mõtlema, mis sellest arvata...

Vabandan
heasoovlike kommijate ees, et olin sunnitud sisse lülitama filtri Show word verification for comments ja tegema endast jälje jätmise sellega veidi tülikamaks, aga olen tüdinud viimastel päevadel vohama hakanud spämmist. Blogger väidab, et sellest pidi abi olema. Näis. Kui ei, jätame "sõnakinnitused" ära jälle ja tapame spämmi lihtviisil ehk käsitsi.

Ma tahaksin ikka veel plaksutada,
nagu oleksin tahtnud lakkamatult edasi plaksutada ka reede õhtul, kui teised kõik arvasid, et juba võiks lõpetada. Ma trampisin plaksutamise ajal jalgadega ka, aga siis vaatasid teised mind veidi võõrastavalt ja ma jätsin järele.

Mul oli kahju ära tulla pikast valgest saalist, mis tõepoolest meenutas vaksali toretsevat ooteruumi. Mis siis, et rong oli läinud. Ma tundsin end seal oodatuna, sest särasilmi olid ühtäkki bufonaadlikult kirevis rõivis kõikvõimalikel jalg- ja tõukeratastel ning ruladel läbi kogu maja tuiskavad heade nägudega inimesed mulle õlale patsutanud ja öelnud, et lähme teeme lõpu ära, lähme teeme lõpu ka ära; näidanud kohagi kätte, kuhu mul oleks parem istuda, et ma ikka hästi näeksin, kuidas me seda teeme.

Ma olin olnud kaks tundi (arvasin, et rohkem, et terve kestma jääma määratud igaviku) suisa palavikuliselt ärkvel, ahminud endasse - teadmata, kuhu poole just parajasti vaadata, et näha KÕIKE - nende veidi veel lapseohtu inimeste avatust, siirust ja puhtust, millega nad nii pillerkaaritavalt ümber käisid, mida minuni oli igast suunast, isegi ülalt blackbox'i lae alt pulbitsenud kui šampanjavahtu lakkamatult avatud pudeleist. Kust nad selle küll võtsid? Kui kauaks neil seda veel jätkub?

Mul oli tunne, et pean lahkuma inimestest, kes just äsja olid mulle väga lähedaseks saanud, et pean välja astuma päris elust ja päris maailmast, jätma selja taha selle, mis mind tegelikult püsti hoiab, minema koju ja kordama fraase, mis minusse just äsja olid lõikunud. - Ikka üksi, üksi... mitte kedagi mul pole...,
Kusagilt kostaks nagu muusikat..., Mina, mina, mina, mina, mina ostsin...

Ma oli nii väga oodanud ja igatsenud Kirsiaeda pääsemist. Mul oli raske leppida mõttega, et seda ei olnud enam, et see oli maha raiutud ja sellepärast tuli mul minna.
Ma tõusin ja lahkusin koos teistega, sest kartsin, et enam veel ühte korda ei jaksa näitlejad tuisata saali kummardama ja jälle saalist välja. Olgu peale, et näod naerul, keegi neist oleks võinud kukkuda...

Aga ma olin siiski saanud vaadata elu läbi tüllkardinate, millest mõne serv oli rebenenud nagu kirsiõiedki, kui nende peal tallata. Olin tantsinud kletshmer-muusika saatel orgiastilis-marulist oksjonitantsu, olin olnud üks neist, kelle krae vahelt topiti sisse riidepuu ja kes riputati sellega ratastel stangele, veeti minema...

Korraks tekkis mul tunne, et see üksolemine oleks veel rohkem välja tulnud, kui oleksin paremini kuulnud teksti, mida nad mulle ütlesid. Aga siis ma jälle kuulsingi.

Ja siis tabasin end küsimast (olgugi, et mu küsimus ei tundunudki määrava tähtsusega), kas see on ikka Tšehhovi kirsiaed, kus istun.

Küsisin nii ja märkasin, et.....
peaaegu kogu etenduse aja ei teadnud ma, kas naerda või nutta ja tegin ilmselt mõlemat. Mul oli ühtaegu pööraselt naljakas ja ahastuseni kurb. Mul oli häbi ja valus oma jõuetuse pärast muuta ja kaitsta maailma, et inimesed saaksid selles elada seda elu, mille järele nende hinged kisendavad. Ma vaid naeratasin kohtlaselt ja vabandavalt, üritasin leppida paratamatusega ning kordasin endamisi: Ei ole midagi, lihtsalt elada tuleb, elu läheb ju edasi...

Ma sain aru, et maailmas ei saagi olla mitte midagi tšehhovlikumat, kui need valgetes kleitides tüdrukud, kes laul suus jalgratastel minust mööda tuhisevad, kui korraga rõõmus ja kurb sära viimse kui ühe näitleja silmis, keda nägin...

Sügav kummardus ja tänu...

Kollasel põriseval rattakesel hoolega oma tööd tegev kollases kiivris mesimumm ka olgu ära märgitud...

Kasutatud pilt pärineb teatri NO 95 kodulehelt.

Peisaaže
Eesti tuumapealinnast võib soovi korral vaadata siit.

Tee viis Sadamalinna
ja tõi sealt tagasigi.
Olles kulgenud läbi kevadpealinna ja mööda Eesti õllekultuuri pealinnast otsustasime me, et Sadamalinn tuleks ümber nimetada Eesti tuumapealinnaks.
Meie võõrustajaile näis mõte meeldivat.

Olgu tiitlitega, kuidas on, aga sügis seal maanurgas oli leebe, idülliline suisa nagu linnake isegi, mis paari aasta tagusest viimasest käigust saati oi kui palju muutunud. Muutumist oli nüüdki näha kui mitte igal, siis igal teisel või vähemasti kolmandal sammul. Muutumist saatis üle linna kostev rammimismasina rütm. Peletavapoolne see oli, ei aga teps mitte see - nagu muidu nii pahatihti -, mis vahepeal teistpidi tehtud.

Et täisväärtusliku turisti mõõtu välja anda, klõpsusid igas me peatuspaigas fotoaparaadid. Ometi kardan ma, et seda, mida kõige rohkem tahtsin, pildi peale ei saanudki. Ei maju ega maastikke nii, nagu neid nägin.
Aga võib-olla on hoopistükkis hea, et genius locci (vist igal pool) saab päriselt osaks vaid sellele, kes ise tuleb ja vaatab...

Ma vist hakkasin sinna sõbralikku linna tagasi tahtma.
Sõpradele-võõrustajatele attüma!

Nad räägivad mulle
ikka ja ikka veel Pärdi juubelist, rohkem küll Pärdist endast. Minu lemmikraadiojaam on teinud pika sarja, mida ma igal hommikul üritan kuulata, sest see, millest seal räägitakse, tundub mulle järjest olulisem, olgu saatejuhiga pealegi, kuidas on.

Ja nad mängitavad mulle Pärdi muusikat ja ma ise mängitan seda endale. Õnnelikuna, sest vahepeal tekkis minu muusikakuulamisse paus. Ei jaksanud vastu võtta vist.

See Paide kirikus "Passio" kuulamisest kaasavõetud tunne, et ei tahaks enam mitte kunagi mitte millegi kohta mitte midagi öelda, see näib praegu süvenevat. Huvitav, kas millalgi jälle üle ka läheb?

Praegu tunnen ma rõõmu kolmkõladest, mille üksikute nootide vahele mahub nii palju jahedat värsket õhku, rahu ja selgust. Otsekui oleks Jumal ise kirjutamise ajal üle Pärdi õla vaadanud. Võib-olla vaataski...

Ikkagi on minust lobisemishimulisem vist praegu see lill.

Päike tuleb pilve tagant välja, väljas on soe, kuigi vahtrad muutuvad iga päevaga järjest ergavamaks.

Ahjualune läheb ja uurib õige, milline on sügis ühes Loode-Eesti sadamalinnas.

Tsiteerin mälu järgi,
aga tõepoolest, just see lause tuli mulle täna meelde.
"Kui lobisemishimulime küll võib olla üks roos", kirjutab Christian Bobin (imetlen seda kirjanikku siiralt!) oma "Autoportrees radiaatoriga".

Mis seals ikka, seegi himu võib olla imetlusväärne!

Arvo Pärt Festival 2005
raames kanti Paide Püha Risti kirikus täna ette "Passio Domini nostri Jesu Christi secundum Joannem".
Kirik rahvast täis.
Esitus vapustav.
Muusika.... ei söanda ega tahagi midagi öelda. Nagu ei tahaks pärast niisugust kontserti mitte kunagi enam mitte millegi kohta mitte midagi öelda...
Range, vaikimasundiv, jaheda rahutoova valgusvihuna olemise piiri pealt kuulajasse pugev, täis hoolega talitsetud väge, mis vaid puhuti valla pääseb ja siis oma suurust aimata laseb. Vabastav.

Täna on
Ussimaarjapäev ehk Neitsi Maarja sünnipäev.
Maavalla lehelt leiab järgmist:

USSIURGUMINEMISEPÄEV

Sügis edeneb. 8. sügiskuud (08.09.) on ussiurguminemisepäev, rahvakalenderis ka ussimagamise päev, ussimaarjapäev, ussimaaripäev ja väike maarjapäev.

Sellel päeval minevat ussid maa sisse talvituma ja kaotavat mürgi. Kartusest usse häirida, ei minda mõnel pool metsa. Kodustest töödest pole õmblemine ja kudumine soovitavad, kuna vastasel korral võib järgmisel aastal uss häda teha.

Mõistagi ei lähe ussid korraga talvituma. Seda märkasid meie esivanemadki. Arvati, et peale õiget päeva väljas olevad ussid on kedagi nõelanud ja maa ei võta neid pahateo pärast vastu.

Valminud on esimesed jõhvikad ja siitpeale võib neid noppima hakata.

PÄRIMUST:

USSID

Kui ussimagamisepääv tuleb, uss eedäb magama.
Kodavere

Ussimaarjapäev pidi uss urgu minema ja õun valmis olema. Sis hakati õunu süüma.
Rannu

Ussimaarjapäeval poeb uss mätta ja ei liiguta end enne jüripäeva pikset.
Jõhvi

Ussimaarjapäev, 8. IX. Ussid lähvad magama, aga kes ei ole mättasse pugend, see enam ei pääse ja hävineb.
Simuna

Ussimaaripäest öötakse ussid ikka maa sisse minavad. Aga juba nad lähtvad, neid rampu kodib pärast küll veel.
Kaarma

Ussimaarjapäevast pidi uss mätast hammustama (pidi mürgi kaotama).
Anna

Ussimaarjapäeval ei tohi metsa minna, siis ussid poevad oma paika, siis on neid palju.
Iisaku

Ussimaarjapäiva unestasingi. Se oli jo enne mihkli, siis enamb ussi ei kardeud, uss läks mätta. Siis aketi jõhvikal käima.
Lüganuse


ÕMBLEMINE

Kes ussimaarjapäeval õmbleb, seda hammustab uss.
Sangaste

Ussimaarjapäeval ei tohtind õmmelda, seepärast et ussid teise suvel heinaajal närivad või nõelavad – kuidas vanad inimesed nimetasid.
Kaarma

Õmmelda ega kedrata ega midagi lõngaga ussimaarjapäeval ei tohi. Sest järgmisel aastal tulevad ussid siis sinule liiga ligi.
Keila

KASUTATUD KIRJANDUS
Hiiemäe, Mall 1991. Eesti rahvakalender V.
Kama, Kaido 1988. Vikerkaar nr 1. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu.

***

Ja veel on täna minu isa sünnipäev. Aga tema on juba 31 aastat läinud...

Just niisugune
nägi eile õhtul välja üks metsatee...

Võta või jäta,
Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium ja AS Maves on värskelt maha saanud imelist pealkirja kandva üllitisega:
"SÕNNIKU KESKKONDA SÄÄSTEV HOIDMINE JA KÄITLEMINE"
Igavene ilus teine ise, ergav-rohe-roheline karjamaa ja väga ilusad, väga must-valged Mumuud kaane peal.

Et Te mind nüüd ka väga iseäralikes sättumustes kahtlustama ei hakkaks, olgu öeldud, et see raamatuke ei sattunud minu valdusesse minu tahtest olenevalt. Maailmas leidub õelaid inimesi, kes ei pea paljuks neid hankida-kinkida...

Aga muidu...
Küllap on kiiduväärne, kui kõikvõimalikud fondid rahastavad õpikute trükkimist, millest keskkonnale tulu tõuseb.
Ainult et õigekeelsuspolitseid võiks siis ka rahastada!

Keel on samamoodi osa keskkonnast, milles inimene elab!

Täna hommikul
ärkasin tuppa kostva ikka-jälle korduva Radetzky-marsi peale.

Päike säras, kaskedes on kollast juba mõnda aega, vahtralatvu oli tänase ööga siginenud ka esimest punast.

Direktori klass- ja õpetajahaaval väljahõikamise peale marssisid suuremad ja väiksemad pägalikud laululavalt koolimajadesse. Ikka nii, nagu see alati on olnud - näod säramas, väikestel galdioolid peaaegu mööda maad järel lohisemas.

Ikka veel oli mul tunne, nagu peaksin ise kooli minema.

Täiesti eksistentsiaalsete
küsimusteni viis mind kallile mulle adresseeeritud kirja ja müügipakkumisega Yves Rocher, õigupoolest küll sealne klienditeeninduse osakonna juhataja. Ta nimelt teatas, et kui tellin järjekordse sahkami enesehellitusvahendeid, saan täiesti tasuta sünnipäevakingituseks 10 ml parfüümi looduslähedale naisele.

Esialgu tabas mind mõõdukas raevupurse - enda teada väljendab mu nimi mu sugu päris hästi, kas tõesti ainult minu meelest?

Sain selle kirja juba mitu nädalat tagasi, raevupurse on lahtunud, aga ikka veel juurdlen ma mitme küsimuse üle.

Kas mul peaks olema looduslähedane naine, kellele Yves Rocher kingib minu sünnipäeva puhul 10 ml. parfüümi?
Pole ei looduslähedast ega looduskauget.

Miks ei ole, ta jääb ju nüüd kingitusest ilma?!

Ma olen endale kinnitanud, et võin pea peal seista, aga looduslähedast naist ei saa minust ka kõige parema tahtmise korral. Võib-olla ma eksin?
Võib-olla on see ainult tahtejõu küsimus?

Võib-olla tegeleb Yves Rocher (mitte eriti) varjatult üleskutsega soovahetusoperatsioonidele ja mul on tegemist naisšovinistliku vandenõu käsilastega?

Aga võib muidugi ka olla, et ei mingit vandenõud, et nad lihtsalt tahavad inimkonnale parimat ja juhtumisi isegi teavad, mis see on?

Võib-olla me kõik peaksime saama looduslähedasteks naisteks?


Tütarlaps klienditeeninduse telefonil ei osanud vastata ühelegi minu küsimustest...