Tee viis Sadamalinna
ja tõi sealt tagasigi.
Olles kulgenud läbi kevadpealinna ja mööda Eesti õllekultuuri pealinnast otsustasime me, et Sadamalinn tuleks ümber nimetada Eesti tuumapealinnaks.
Meie võõrustajaile näis mõte meeldivat.

Olgu tiitlitega, kuidas on, aga sügis seal maanurgas oli leebe, idülliline suisa nagu linnake isegi, mis paari aasta tagusest viimasest käigust saati oi kui palju muutunud. Muutumist oli nüüdki näha kui mitte igal, siis igal teisel või vähemasti kolmandal sammul. Muutumist saatis üle linna kostev rammimismasina rütm. Peletavapoolne see oli, ei aga teps mitte see - nagu muidu nii pahatihti -, mis vahepeal teistpidi tehtud.

Et täisväärtusliku turisti mõõtu välja anda, klõpsusid igas me peatuspaigas fotoaparaadid. Ometi kardan ma, et seda, mida kõige rohkem tahtsin, pildi peale ei saanudki. Ei maju ega maastikke nii, nagu neid nägin.
Aga võib-olla on hoopistükkis hea, et genius locci (vist igal pool) saab päriselt osaks vaid sellele, kes ise tuleb ja vaatab...

Ma vist hakkasin sinna sõbralikku linna tagasi tahtma.
Sõpradele-võõrustajatele attüma!