Nad räägivad mulle
ikka ja ikka veel Pärdi juubelist, rohkem küll Pärdist endast. Minu lemmikraadiojaam on teinud pika sarja, mida ma igal hommikul üritan kuulata, sest see, millest seal räägitakse, tundub mulle järjest olulisem, olgu saatejuhiga pealegi, kuidas on.

Ja nad mängitavad mulle Pärdi muusikat ja ma ise mängitan seda endale. Õnnelikuna, sest vahepeal tekkis minu muusikakuulamisse paus. Ei jaksanud vastu võtta vist.

See Paide kirikus "Passio" kuulamisest kaasavõetud tunne, et ei tahaks enam mitte kunagi mitte millegi kohta mitte midagi öelda, see näib praegu süvenevat. Huvitav, kas millalgi jälle üle ka läheb?

Praegu tunnen ma rõõmu kolmkõladest, mille üksikute nootide vahele mahub nii palju jahedat värsket õhku, rahu ja selgust. Otsekui oleks Jumal ise kirjutamise ajal üle Pärdi õla vaadanud. Võib-olla vaataski...

Ikkagi on minust lobisemishimulisem vist praegu see lill.

Päike tuleb pilve tagant välja, väljas on soe, kuigi vahtrad muutuvad iga päevaga järjest ergavamaks.

Ahjualune läheb ja uurib õige, milline on sügis ühes Loode-Eesti sadamalinnas.