Ma tahaksin ikka veel plaksutada,
nagu oleksin tahtnud lakkamatult edasi plaksutada ka reede õhtul, kui teised kõik arvasid, et juba võiks lõpetada. Ma trampisin plaksutamise ajal jalgadega ka, aga siis vaatasid teised mind veidi võõrastavalt ja ma jätsin järele.

Mul oli kahju ära tulla pikast valgest saalist, mis tõepoolest meenutas vaksali toretsevat ooteruumi. Mis siis, et rong oli läinud. Ma tundsin end seal oodatuna, sest särasilmi olid ühtäkki bufonaadlikult kirevis rõivis kõikvõimalikel jalg- ja tõukeratastel ning ruladel läbi kogu maja tuiskavad heade nägudega inimesed mulle õlale patsutanud ja öelnud, et lähme teeme lõpu ära, lähme teeme lõpu ka ära; näidanud kohagi kätte, kuhu mul oleks parem istuda, et ma ikka hästi näeksin, kuidas me seda teeme.

Ma olin olnud kaks tundi (arvasin, et rohkem, et terve kestma jääma määratud igaviku) suisa palavikuliselt ärkvel, ahminud endasse - teadmata, kuhu poole just parajasti vaadata, et näha KÕIKE - nende veidi veel lapseohtu inimeste avatust, siirust ja puhtust, millega nad nii pillerkaaritavalt ümber käisid, mida minuni oli igast suunast, isegi ülalt blackbox'i lae alt pulbitsenud kui šampanjavahtu lakkamatult avatud pudeleist. Kust nad selle küll võtsid? Kui kauaks neil seda veel jätkub?

Mul oli tunne, et pean lahkuma inimestest, kes just äsja olid mulle väga lähedaseks saanud, et pean välja astuma päris elust ja päris maailmast, jätma selja taha selle, mis mind tegelikult püsti hoiab, minema koju ja kordama fraase, mis minusse just äsja olid lõikunud. - Ikka üksi, üksi... mitte kedagi mul pole...,
Kusagilt kostaks nagu muusikat..., Mina, mina, mina, mina, mina ostsin...

Ma oli nii väga oodanud ja igatsenud Kirsiaeda pääsemist. Mul oli raske leppida mõttega, et seda ei olnud enam, et see oli maha raiutud ja sellepärast tuli mul minna.
Ma tõusin ja lahkusin koos teistega, sest kartsin, et enam veel ühte korda ei jaksa näitlejad tuisata saali kummardama ja jälle saalist välja. Olgu peale, et näod naerul, keegi neist oleks võinud kukkuda...

Aga ma olin siiski saanud vaadata elu läbi tüllkardinate, millest mõne serv oli rebenenud nagu kirsiõiedki, kui nende peal tallata. Olin tantsinud kletshmer-muusika saatel orgiastilis-marulist oksjonitantsu, olin olnud üks neist, kelle krae vahelt topiti sisse riidepuu ja kes riputati sellega ratastel stangele, veeti minema...

Korraks tekkis mul tunne, et see üksolemine oleks veel rohkem välja tulnud, kui oleksin paremini kuulnud teksti, mida nad mulle ütlesid. Aga siis ma jälle kuulsingi.

Ja siis tabasin end küsimast (olgugi, et mu küsimus ei tundunudki määrava tähtsusega), kas see on ikka Tšehhovi kirsiaed, kus istun.

Küsisin nii ja märkasin, et.....
peaaegu kogu etenduse aja ei teadnud ma, kas naerda või nutta ja tegin ilmselt mõlemat. Mul oli ühtaegu pööraselt naljakas ja ahastuseni kurb. Mul oli häbi ja valus oma jõuetuse pärast muuta ja kaitsta maailma, et inimesed saaksid selles elada seda elu, mille järele nende hinged kisendavad. Ma vaid naeratasin kohtlaselt ja vabandavalt, üritasin leppida paratamatusega ning kordasin endamisi: Ei ole midagi, lihtsalt elada tuleb, elu läheb ju edasi...

Ma sain aru, et maailmas ei saagi olla mitte midagi tšehhovlikumat, kui need valgetes kleitides tüdrukud, kes laul suus jalgratastel minust mööda tuhisevad, kui korraga rõõmus ja kurb sära viimse kui ühe näitleja silmis, keda nägin...

Sügav kummardus ja tänu...

Kollasel põriseval rattakesel hoolega oma tööd tegev kollases kiivris mesimumm ka olgu ära märgitud...

Kasutatud pilt pärineb teatri NO 95 kodulehelt.