Väga porine auto
sõitis veidi aega tagasi mööda ja siis ehmatas mind üle taeva lääne poole suunduv suur-suur haneparv. Öine vihm oli räsinud vahtraid, nende senisest puutumatusest osa vedeles nüüd maas.


Mul jäi vaid imestada oma pikkade juhtmete üle. Sest tähelepanek, et meil on sügis - juba nädalapäevad ka ametlikes sügiseõigustes -, ei tohiks küll enam kuigi originaalne olla.
Ma ei saa parimagi tahtmise juures väita, nagu poleks ma neid värve sel aastal enne näinud. Küll ja veel ja imetlenud ka, aga naljakas on see, kuidas ja millal mõni asi pöördumatult teadvusse jõuab.

Võib-olla olen ma lihtsalt jälle aja vastu tõrkunud ning tõsiasju endast eemale peletanud.

Kunagi oli sügis mulle tõepoolest kõige raskemini talutav aastaaeg, aga see on juba ammu möödas. Mulle meeldib sügis, õigemini meeldivad mulle nüüd juba kõik aastaajad peale novembri. Seda enam, et sügis, mille märke oli täis juba kogu august, on sel aastal tulnud nii sooja, päikselisena ja kirevana nagu ammu enam mitte.

Kui ma tõrgun, siis pigemini selle vastu, et suvi on pääsmatult läinud ja mul jäid jälle mitmed suveasjad ajamata. Nagu alati.

Mul on täna sügisreaalsusega leppimise päev:
* Umbes kahe nädala pärast tuleb alustada kooliga.
* Kirjakasti on potsatanud suur hulk tüütut ja ebameeldivat tööd.
* Kass ei taha enam eriti õues olla, vaid annab järjest enam märku oma miilustamistarvidusest.

Äsja oli ta ukse taga ja nõudis tuppa. Tuiskas sisse, hiir hambus.
Nüüd sööb seda köögis...