Valimistest üle ega ümber
ei pääse jooksval nädalal tõesti vist mitte kuidagi.
Oma heameeleks on mul siiski õnnestunud sellest melust peaaegu täielikult distantseeruda. Kaks korda ise kandidaat olnuna märkan praegu ühtäkki, et valimisi ohutust kaugusest kõrvalt vaadates tunduvad need koguni naljakad.

Lootustandev näib see, et minu kodulinnas on kõik meeldivalt rahulik, isegi vaikne. Samas on midagi siiski muutumas, sest päris mitu siiani omaette hakkama saanud omavalitsust ühinevad.

Aga tänaval ei ehmata mind ei kohukesed ega rahvuslilled ja mu postkast ei ole sugugi umbes. Sinna on pudenendud tõesti umbes üks üllitis igalt nimekirjalt (ainult üks kandidaat, endine minister, on pidanud vajalikuks end nimekirjast esile tõsta ja eraldi lehekese saatnud).
Nende läkituste maht ja teostus näitavad, kui palju jõudu ja raha kellelgi agitatsiooni alla panna on olnud.
Neil seltskondadel, kes oma materjalid ise on teinud (mulle sümpaatsem viis), näitab tulemus ka seda, kui palju on tegijail olnud aega-tahtmist üksteisega rääkida, oma "sõnumeid" vaielda ja selgelt sõnastada, kui hästi-halvasti nad arvutiga ümber oskavad käia, kui keeletundlikud nad on, kui palju oskavad üldse tähelepanu pöörata sõnale - poliitiku tööriistale.
Suured ajalehed saatnud seltskondadel on tulnud usaldada reklaamiagentuuride keeletaju, aga libastumistest see neid küll ilmtingimata hoidnud ei ole.

Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et mul oli valida tervelt 125 kodaniku vahel, kes kõik soovivad midagi täiustada, arendada, parendada, ümber korraldada, anda... Väga põhjalikult ei süvenenudki, sest nii palju, kui silm näitas pabereid kõrvu seades, soovisid kõik enam-vähem sedasama. Minul jälle põhjust rõõmustada - mõtle, kui palju üksmeelsust lõpuks ometi!

Oma valikut käisin ma tegemas eile ning kohtasin tee peal mitut valimindmeest, kes kõik pidasid tarvilikuks käe pihku pista. Minu küsimuse peale, et kuidas neil siis endil ka valimisega on, ütlesid nad, et nemad tulevad ikka pühapäeval ja üks, noorimaid kõigist, teatas, et paneb lipsu ka ette, võtab naisegi käevangu. Kuna ta töötab just selles majas, kus meil valida saab, mõtlesin, et peaksin soovitama tal korraldada nii, et puhvetis müüdaks pühapäeval ka apelsine, banaane ja sardelle. Hammustasin siiski keelde ja jäin sõbralikult naeratavaks.

Pärast kodus Blogistanis ringi vaadates selgus, et olin hääletamisel alateadlikult järginud Ebalogaalse ja Viiseli nõuandeid.

*

Nõnda on valimistega siinkandis, aga kaugemal tunduvad asjad üsna kiivas olema.

Olen hoidunud vaatamast ETV valimisstuudioid. Miks? Sest sellest paarist korrast, mil olen teleka eest saate ajal mööda jalutanud, jäi mulje, nagu lahendataks seal põhiliselt Tallinna probleeme. Reklaamidest vastunaeratavad valimindmehed ja -naised kandideerivad Tallinnas, Postimehe valimismootor tegeleb kandidaatidega Tallinnast ja Tartust. Ma ei oska järeldada muud, kui et need kaks paika ongi see Eesti, kuhu kohalikke omavalitsusi valitakse. Huvitav, kus mina siis elan? Teises Eestis ei tohi öelda, see oleks vastuolude õhutamine ja Eesti lõhestamine.

Just valimiste ajal lõikuvad kuidagi eriliselt kõrva annetusepalumised (laste)haiglatele ja muudele sotsiaalobjektidele, mida riik rahastada ei jaksa. Teate küll: kampaaniad hingataaitamiseks, ühe või teise elutähtsa seadme ostmiseks.
Seal, kus jutt käib inimeste eludest, ei tohiks üldse olla mõtlemistki - tuleb aidata!
Aga just siin kipub mulle meelde tulema, mis valimised riigile maksma lähevad. Sotsiaalsüsteemi järjest rohkem maadvõttev tüürimine kolmanda sektori õlule tundub ühtäkki iseäranis küüniline.
Mis oleks küll juhtunud, kui näiteks kohukese-kampaaniaks kulunud rahad oleks suunatud annetusteks?
Millises erakonnas küll kandideerib raadios abi paluva lastehaigla direktor?
Jõhker nali, mis?

Ikka veel olen ma arvamusel, et mistahes valimised on Eesti riigile liigne luksus. Need tuleks asendada näiteks kirjandikirjutamisega.
Kõik valimised tuleks sättida kevadele, mil abituriendid kirjutavad küpsuskirjandeid. Austet kandidaadid peaksid veetma kuus tundi koolilõpetajatega samas ruumis ja kirjutama kirjandi samadel teemadel, lihtsalt nende töödel võiks olla teistsugused koodid, et pärast teaks, kuhu virna pista.
Siis tehakse punktide järgi pingerida ja asi kombes.

Lihtne, kas pole? Ma ei usu ka, et ebademokraatlikum kui see, mille käes praegu ägame. Ega kõik ei äga ka. Mõned näiteks teevad niisuguseid bännereid.

Vahtrad akna taga
jäävad muudkui aga hõredamaks, järjest rohkem lehti ütleb neist lahti.
Üks puu on raagu jäämas kuidagi kummaliselt, diagonaalis. Mõtlesin tükk aega, et mis see küll võiks tähendada. Siis sain aru, et pearüüstaja on olnud lõunatuul ja lehtedega pool on lihtsalt viilkatuse varjus.

Nõnda siis tõeline värvi- ja sentimendipidu!
Ikkagi ei taha ma selle kõigega päriselt nõusse jääda. Vana suur vares, kes akna poole vaatab, näikse seda aimavat ja parastab.

Kes armastab
Bachi muusikat, sellel soovitan järgmisel nädalavahetusel minna kontserdile.

***

Kaks istusid, võtsid leiba,
sõid leiva kõrvale kala.
Ümber katkise kartulikorvi
laua all toasussides jalad.

Akna taga nädala algus,
oktoobriks tavatult hele.
Nemad vaatasid,
leidsid, et valus,
et hakkab silmadele.

Üks ütles, et uuesti proovib,
silmad vidukil, siis ehk saab.
Aga äkki mõlemad nägid
kohal katuste Pietá'd.

Tänasest Postimehest
vaatavad mulle vastu Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse võitjad. Kõik toredad inimesed (näiteks Loone Otsale tahaksin küll alati sügava kummarduse teha), aga teiste seas ka need kaks blogijat, kelle veergude pidev lugeja ahjualune on.
Sellest küll on hea meel. Aplaus ja õnnitlused!

Oli, kuis oli,
keiser oli saanud, mis keisri kohus ja "Võluflööt" võis alata.

Keskkond selleks oli silmale üllatav, kogu oma minimalistlikkuses väga meeldiv ja veenev. Kõige suurema kummarduse ehk tahaksingi teha kunstnik Hans Dieter Schaalile. (Tema kodulehe fotodelt paistab lavakujundus olevat sama, mis selle aasta 26. märtsil sama režisssööri esimesel "Võluflöödi" lavastusel Osnabrückis.)
Väga ilusa valgusrežii oli teinud ka Andres Sarv. Et laval valdavalt hämar oli, tuleb ilmselt juba lavastaja kontseptsioonist.

Kui rääkisin ennist väikevennast ja Karlsonist, siis ei olegi mulle päriselt selge, kummaks neist pidada Taminot, kummaks Papagenot. Väikevend, kui suhteliselt kombekas ning vahel paigi isend võiks olla ju Tamino, aga Jan Oja Taminona ei olnud mitte just enam väga väike poiss. Aare Saali Papageno oli kindlasti väga karlsonlik, lisaks ka veel jooseptootslik ja tänavapoislik (lapsemeelselt liigutav ning siiras ka!), aga üldse mitte kõhukas. Lendamisvõime näis ka kasin olevat.

See-eest väikevenna (jäägem siiski selle jaotuse juurde) katusekamber, kus lugu tema unenäos alguse sai ja lõppes, oli täiesti olemas. Mulle see lahendus igati meeldis.

Aga kui lavale hallides kitlites ja peakatetes orjade keskele astus Kim il Sungiks kehastunud Sarastro, hakkas mul veidike kurb.
Ma ei tea, kas see on postkommunistlikele maadele omane ja vastupandamatu kiusatus (ka lavastaja Arila Siegert on pärit endiselt Ida-Saksamaalt), et Sarastrost peab saama diktaator, rahva isa? Mõned aastad tagasi Riia ooperiteatris nähtud Võluflöödi Sarastro oli viikingi ja Lāčplēsise ristand, kes tõusis orkestriruumist ähvardavana kõrgustesse, pidades sealt kõnesid loomanahku, kalosse ning siniseid plastkohvrikesi kandvale õukonnale. Sarastro kui valgusetempli valdja näibki jäävat valgustusaega ja mitte enam mahtuvat totalitaristlikus ühiskonnas kasvanud inimese teadvusse.

Iseenesest võiks ju ka küsida, et miks mitte. Võib-olla ongi see rohkem maitseküsimus, aga sel juhul ei tundunud lavastaja kontseptsioon minu arusaamist mööda küll lõpuni teostatud, vaid soikus ja sumbus teises (sootuks kandvamas ja paremini õnnestunud) vaatuses lahendust (ka nurjumise näol) leidmata. Suur juht ja õpetaja leebus ja taltus ning rebis Paminat enesetapust loobuma keelitades paljaks rinna, hallides kitlites meesorjad omandasid skolaarivälimuse ja initsiatsioonid, mille läbimist nõudis prints Tamino pürgimine pühitsetute hulka (Siegerti väiteil lavastuse põhitelg), jäid pigemini viimase pintsak peas ringivedamiseks või siis Pamina saatel ühest keldriluugist sisse, teisest välja tammumiseks.
Kas ei saanud mina aru või oligi see kõik üks käest ära vajunud segadus...
Eriti ei tahaks kõnelda Taisto Noorest Sarastrona. Optiliselt Kim il Sungiks küll sobiv, jäi ta lauljana ehmatavalt abituks ja madalamaid noote kuuldavale tuua ei suutnudki. Väga piinlik.

Hoopis läbimõeldum ja väljapeetum oli kõik Papagenoga seotu. Usun, et päris kindlasti Aare Saali seni parim roll. Lustlik ja liigutav. Ja aus. Tema üleastumiste tempod olid muidu venima kippuvaist ka vägagi eristuvad. Kuidagi nakatav ja pisarateni naerma panev oli näha, kuidas keegi end oma rollis ka tõeliselt hästi tundis.

Jan Oja osatäitmise kohta ei mõista öelda enamat, kui et siiralt püüdlik. Mul ei ole ehk õigust teda lauljana hinnata, aga päris kindlasti ei ole ta Mozarti-laulja. Kergust, mänglevust ja kandvust ei ole ses hääles, kohati on hingamine takistatud ja võtab laulja ähkima. Ning eesti keeles teksti andmine osutus puhuti päris ülejõukäivaks (olgu siinkohal öeldud, et Erich Kõlari ja Kalle Heina tõlge jällegi üllatavalt heaks).

Pisut nõutuks tegi ka Alla Popova Paminana. Väliselt imearmas Pamina, pisike, habras ja nii ilmeka olekuga! Meenutab noort Piafi. Aga hääl kipub muutuma lõikavaks, paindumatuks ning katkeb. Tõsi, püüdlik temagi.

Sümpaatne oli Wendy Walleri Öökuninganna. Must-valge rollilahendus sõna kõige otsesemas mõttes, aga veenev. Walleril oli tegelikult ostekui kaks häält: muidu täidlasepoolne, jäigem, dramaatiline ja siis korraga koloratuuride puhuks kusagilt kapisahtlist välja võetud sootuks säravam ja puhtam. Tehniliselt laitmatult mõlemad. Waller küll laulis saksa keeles, aga tema kõneldava teksti andmine eesti keeles ei jäänud kindlasti alla õige mitmele eestimaisele esinejale.

Sarmikas ja särav oli Aivar Kaseste Monostatos. Senikuuldust on jäänud ettekujutus, nagu peakski Monostatosel olema kole ja eemaletõukav hääl. Kasestel niisugust pakkuda ei olnud, pigem vastupidi. Lust ja hoog, millega ta oma osa täitis, oli võrreldav Saaliga.

Mis lavalt üsna tihti kõrva lõikas, olgu laulmisega, kuidas just, oli kõneldava teksti abitu ja võltspaatosega etlemine. Näha oli, et lauljate ning iseäranis kooriartistidega oli sel alal liiga vähe tööd tehtud. Võib-olla on siin oma osa ka keelebarjääril lavastajaga, mis viimasel kõike tajuda ei lasknud.

Lavastaja tööd liikumise alal rõhutati esietenduse eeli iseäranis. Paraku jäi see kaunis kahvatuks ja tehtuks. Kolme daami etteaste esimese vaatuse alguses vajus suisa piinlikkust tekitavasse vulgaarsusesse. Kui Sarastrole diktaatorina taheti vastandada Öökuninganna ja tema kaaskonna naiselikku meelust, siis olgu öeldud, et Öökuninganna ise tuli ülesandega toime ega vääratanud. Seda ei teinud ka Pamina ja Julia Botvina Papagenana, küll aga valdav osa ülejäänud daamidest, keda laval näha.

Samas tuleb öelda, et kõlas see koor hästi ja koori ning Papagenoga seondusidki "Vanemuise" "Võluflöödi" liigutavad momendid.

Ühest koorist tuleb paraku kõnelda veel. Tartu näib olevat hingamisteede haigustele iseäranis soodsa kliimaga paik. Ma ei ole seal olnud just sage ooperi- ja kontserdikülaline, aga köhiv publik on meelde jäänud küll. Köhakadentsidest Tartus on kõnelnud mitmed mu sõbrad. Laupäevast "Võluflöötigi" saatis pea lakkamatu köhakoor. Valimatutel kohtadel. Juhus või lihtsalt Tartu publiku eripära?

Kahju on sellest, et "Vanemuise" orkestrit olen väikeses majas kuulnud tunduvalt säravama ja värskemana kui nüüd, mil iseäranis keelpillid kõlasid matilt ja väsinult. Ehk on viga suure saali akustikas?

Laupäevaõhtuse "Võluflöödi" etenduse kandjaiks ning päästjaikski olid Öökuninganna ja Monostatos, ennekõike aga kindlasti Papageno.

Papagenota teatrist ära tulla oleks olnud lihtsalt kurb. Kuidagi tervistav ja lootustsisendav on teadmine, et maailmas leidub olendeid, kes ei oska aimatagi, et nende tundeid peaks keegi või miski vahendama. Mobiiltelefon näiteks.

Nägus pressiesindaja ei ole minuga kindlasti nõus.

Diktatuur ja meelus kuldvasika kumas
ehk
Kim il Sung katusel koos väikevenna ja Karlsoniga.

Kui peaksin ühte lausesse kokku koondama enda meelest põhilise Mozarti "Võluflöödi" esietendusest "Vanemuises", siis nii ma vist ütleksingi.
Teatristtulekust peale, ka täna mööda sügispäikest täis Tartut, Elvat, Peedut ja Kõrveküla ning siis kodu poole rännates olen mõelnud, et kas ma rohkem öelda üldse tahaksingi.
Praegu ooperit plaadilt üle kuulates tundub mulle, et minu päris oma "Võluflööt" (üks mulle olulisemaid oopereid üldse) saabki vist mängida ainult minu kahe kõrva vahel ja see 'oma' on saanud kaalu juurde.

Natuke rohkem sunnib ütlema kahtlus, et äkki olen ma selle üheainsagi lausega olnud juba üdini negatiivne ja ülekohtune.

Kõigepealt nõuab ehk selgitust kuldvasika osa.

Ma otsin õiget sõna selle kohta, kuidas laupäeval Tartusse läksin. Ootuste ja uudishimuga ning rõõmuga eesootava ilusa muusika ja sellegi üle, et vaata kui kena kummarduse nad Mozartile tema tulevase aasta puhul teevad. Igatahes läksin ma pahaaimamatult, teadmata, et esimene kummardus tänapäeval ooperisse minnes ei kuulugi muusikale.

Kui saal pimenes, astus kõige pealt rahva ette teineteisele "Oo!" ütlema kaks mänedžeri: teatridirektor koos nägusa pressiesindajaga suurfirmast, kes on tunnistatud Eestis olulise turuosaga ettevõtteks (nii vist on selle asja nimi) ja muuhulgas ka teatrit sponsida võtnud.
Kui nemad oma sõnumi rahvale teatavaks olid teinud, st. kui kuldvasikas oli kummardatud, tohtis alata ka üks päev rohkem kui 214 aastat tagasi esietendunud ooper.

Ma usun end üsna hästi mõistvat, et metseenluseta oli teatril raske 214 aastat tagasi ja vaevalt et on kergem täna (kui kusagil siiski, pole neid paiku ilmas ilmselt palju). "Vanemuise" teatri olukorrast on press samuti piisavalt kõneldnud.
Nõnda justkui polekski põhjust pahandada. Teatri poolelt kindlasti mitte.

Selles riigis siin delegeeritakse sponsorite hoolde järjest rohkem ülesandeid. Et äri on äri ja sponsor selle eest reklaami ootab - ka kuidagimoodi mõistetav. Ent reklaamiks on võimalusi rohkem kui üks. Saab osta ära poole saali jagu pileteid ja kinkida need oma kauaaegsetele klientidele (mida nägusa pressisekretäriga firma ka tegi - see mu meelest on küll kaunis ning väärikas, olgu et märgatav osa kingi saajaist seda mikski ei osanud panna ja kohale ei ilmunudki), saab jäädvustada oma logo ning heateod kõikvõimalikele trükistele jne. jne.

Hädaline peab võtma, kui tahab ellu jääda ja oma asja edasi teha. Edasine sõltub annetaja väärikusest. Ta kas mõistab võimalust aidata ellu jääda sellel väärtuslikul, mis muidu hukka saaks ja teeb seda metseenliku diskreetsusega (pälvides lugupidamise) või jagab laadaplatsil lärmakalt armuande. Kas mäletate Mc Donald'si ja Marlboro reklaame ühe kunagise laulupeorongkäigu eesotsas?

Labasus ei anna häbeneda. Prominentne nägus pressiesinadaja ei punastanudki, punane oli vaid särp ta õlul.
Mina tundsin kergendust, et ei ole selle firma klient, aga leidsin, et vara rõõmustada. Mõne firma (püsi)klient ma ju siiski olen. Mida ja millal on mul oodata neilt?