Oli, kuis oli,
keiser oli saanud, mis keisri kohus ja "Võluflööt" võis alata.

Keskkond selleks oli silmale üllatav, kogu oma minimalistlikkuses väga meeldiv ja veenev. Kõige suurema kummarduse ehk tahaksingi teha kunstnik Hans Dieter Schaalile. (Tema kodulehe fotodelt paistab lavakujundus olevat sama, mis selle aasta 26. märtsil sama režisssööri esimesel "Võluflöödi" lavastusel Osnabrückis.)
Väga ilusa valgusrežii oli teinud ka Andres Sarv. Et laval valdavalt hämar oli, tuleb ilmselt juba lavastaja kontseptsioonist.

Kui rääkisin ennist väikevennast ja Karlsonist, siis ei olegi mulle päriselt selge, kummaks neist pidada Taminot, kummaks Papagenot. Väikevend, kui suhteliselt kombekas ning vahel paigi isend võiks olla ju Tamino, aga Jan Oja Taminona ei olnud mitte just enam väga väike poiss. Aare Saali Papageno oli kindlasti väga karlsonlik, lisaks ka veel jooseptootslik ja tänavapoislik (lapsemeelselt liigutav ning siiras ka!), aga üldse mitte kõhukas. Lendamisvõime näis ka kasin olevat.

See-eest väikevenna (jäägem siiski selle jaotuse juurde) katusekamber, kus lugu tema unenäos alguse sai ja lõppes, oli täiesti olemas. Mulle see lahendus igati meeldis.

Aga kui lavale hallides kitlites ja peakatetes orjade keskele astus Kim il Sungiks kehastunud Sarastro, hakkas mul veidike kurb.
Ma ei tea, kas see on postkommunistlikele maadele omane ja vastupandamatu kiusatus (ka lavastaja Arila Siegert on pärit endiselt Ida-Saksamaalt), et Sarastrost peab saama diktaator, rahva isa? Mõned aastad tagasi Riia ooperiteatris nähtud Võluflöödi Sarastro oli viikingi ja Lāčplēsise ristand, kes tõusis orkestriruumist ähvardavana kõrgustesse, pidades sealt kõnesid loomanahku, kalosse ning siniseid plastkohvrikesi kandvale õukonnale. Sarastro kui valgusetempli valdja näibki jäävat valgustusaega ja mitte enam mahtuvat totalitaristlikus ühiskonnas kasvanud inimese teadvusse.

Iseenesest võiks ju ka küsida, et miks mitte. Võib-olla ongi see rohkem maitseküsimus, aga sel juhul ei tundunud lavastaja kontseptsioon minu arusaamist mööda küll lõpuni teostatud, vaid soikus ja sumbus teises (sootuks kandvamas ja paremini õnnestunud) vaatuses lahendust (ka nurjumise näol) leidmata. Suur juht ja õpetaja leebus ja taltus ning rebis Paminat enesetapust loobuma keelitades paljaks rinna, hallides kitlites meesorjad omandasid skolaarivälimuse ja initsiatsioonid, mille läbimist nõudis prints Tamino pürgimine pühitsetute hulka (Siegerti väiteil lavastuse põhitelg), jäid pigemini viimase pintsak peas ringivedamiseks või siis Pamina saatel ühest keldriluugist sisse, teisest välja tammumiseks.
Kas ei saanud mina aru või oligi see kõik üks käest ära vajunud segadus...
Eriti ei tahaks kõnelda Taisto Noorest Sarastrona. Optiliselt Kim il Sungiks küll sobiv, jäi ta lauljana ehmatavalt abituks ja madalamaid noote kuuldavale tuua ei suutnudki. Väga piinlik.

Hoopis läbimõeldum ja väljapeetum oli kõik Papagenoga seotu. Usun, et päris kindlasti Aare Saali seni parim roll. Lustlik ja liigutav. Ja aus. Tema üleastumiste tempod olid muidu venima kippuvaist ka vägagi eristuvad. Kuidagi nakatav ja pisarateni naerma panev oli näha, kuidas keegi end oma rollis ka tõeliselt hästi tundis.

Jan Oja osatäitmise kohta ei mõista öelda enamat, kui et siiralt püüdlik. Mul ei ole ehk õigust teda lauljana hinnata, aga päris kindlasti ei ole ta Mozarti-laulja. Kergust, mänglevust ja kandvust ei ole ses hääles, kohati on hingamine takistatud ja võtab laulja ähkima. Ning eesti keeles teksti andmine osutus puhuti päris ülejõukäivaks (olgu siinkohal öeldud, et Erich Kõlari ja Kalle Heina tõlge jällegi üllatavalt heaks).

Pisut nõutuks tegi ka Alla Popova Paminana. Väliselt imearmas Pamina, pisike, habras ja nii ilmeka olekuga! Meenutab noort Piafi. Aga hääl kipub muutuma lõikavaks, paindumatuks ning katkeb. Tõsi, püüdlik temagi.

Sümpaatne oli Wendy Walleri Öökuninganna. Must-valge rollilahendus sõna kõige otsesemas mõttes, aga veenev. Walleril oli tegelikult ostekui kaks häält: muidu täidlasepoolne, jäigem, dramaatiline ja siis korraga koloratuuride puhuks kusagilt kapisahtlist välja võetud sootuks säravam ja puhtam. Tehniliselt laitmatult mõlemad. Waller küll laulis saksa keeles, aga tema kõneldava teksti andmine eesti keeles ei jäänud kindlasti alla õige mitmele eestimaisele esinejale.

Sarmikas ja särav oli Aivar Kaseste Monostatos. Senikuuldust on jäänud ettekujutus, nagu peakski Monostatosel olema kole ja eemaletõukav hääl. Kasestel niisugust pakkuda ei olnud, pigem vastupidi. Lust ja hoog, millega ta oma osa täitis, oli võrreldav Saaliga.

Mis lavalt üsna tihti kõrva lõikas, olgu laulmisega, kuidas just, oli kõneldava teksti abitu ja võltspaatosega etlemine. Näha oli, et lauljate ning iseäranis kooriartistidega oli sel alal liiga vähe tööd tehtud. Võib-olla on siin oma osa ka keelebarjääril lavastajaga, mis viimasel kõike tajuda ei lasknud.

Lavastaja tööd liikumise alal rõhutati esietenduse eeli iseäranis. Paraku jäi see kaunis kahvatuks ja tehtuks. Kolme daami etteaste esimese vaatuse alguses vajus suisa piinlikkust tekitavasse vulgaarsusesse. Kui Sarastrole diktaatorina taheti vastandada Öökuninganna ja tema kaaskonna naiselikku meelust, siis olgu öeldud, et Öökuninganna ise tuli ülesandega toime ega vääratanud. Seda ei teinud ka Pamina ja Julia Botvina Papagenana, küll aga valdav osa ülejäänud daamidest, keda laval näha.

Samas tuleb öelda, et kõlas see koor hästi ja koori ning Papagenoga seondusidki "Vanemuise" "Võluflöödi" liigutavad momendid.

Ühest koorist tuleb paraku kõnelda veel. Tartu näib olevat hingamisteede haigustele iseäranis soodsa kliimaga paik. Ma ei ole seal olnud just sage ooperi- ja kontserdikülaline, aga köhiv publik on meelde jäänud küll. Köhakadentsidest Tartus on kõnelnud mitmed mu sõbrad. Laupäevast "Võluflöötigi" saatis pea lakkamatu köhakoor. Valimatutel kohtadel. Juhus või lihtsalt Tartu publiku eripära?

Kahju on sellest, et "Vanemuise" orkestrit olen väikeses majas kuulnud tunduvalt säravama ja värskemana kui nüüd, mil iseäranis keelpillid kõlasid matilt ja väsinult. Ehk on viga suure saali akustikas?

Laupäevaõhtuse "Võluflöödi" etenduse kandjaiks ning päästjaikski olid Öökuninganna ja Monostatos, ennekõike aga kindlasti Papageno.

Papagenota teatrist ära tulla oleks olnud lihtsalt kurb. Kuidagi tervistav ja lootustsisendav on teadmine, et maailmas leidub olendeid, kes ei oska aimatagi, et nende tundeid peaks keegi või miski vahendama. Mobiiltelefon näiteks.

Nägus pressiesindaja ei ole minuga kindlasti nõus.