Valimistest üle ega ümber
ei pääse jooksval nädalal tõesti vist mitte kuidagi.
Oma heameeleks on mul siiski õnnestunud sellest melust peaaegu täielikult distantseeruda. Kaks korda ise kandidaat olnuna märkan praegu ühtäkki, et valimisi ohutust kaugusest kõrvalt vaadates tunduvad need koguni naljakad.
Lootustandev näib see, et minu kodulinnas on kõik meeldivalt rahulik, isegi vaikne. Samas on midagi siiski muutumas, sest päris mitu siiani omaette hakkama saanud omavalitsust ühinevad.
Aga tänaval ei ehmata mind ei kohukesed ega rahvuslilled ja mu postkast ei ole sugugi umbes. Sinna on pudenendud tõesti umbes üks üllitis igalt nimekirjalt (ainult üks kandidaat, endine minister, on pidanud vajalikuks end nimekirjast esile tõsta ja eraldi lehekese saatnud).
Nende läkituste maht ja teostus näitavad, kui palju jõudu ja raha kellelgi agitatsiooni alla panna on olnud.
Neil seltskondadel, kes oma materjalid ise on teinud (mulle sümpaatsem viis), näitab tulemus ka seda, kui palju on tegijail olnud aega-tahtmist üksteisega rääkida, oma "sõnumeid" vaielda ja selgelt sõnastada, kui hästi-halvasti nad arvutiga ümber oskavad käia, kui keeletundlikud nad on, kui palju oskavad üldse tähelepanu pöörata sõnale - poliitiku tööriistale.
Suured ajalehed saatnud seltskondadel on tulnud usaldada reklaamiagentuuride keeletaju, aga libastumistest see neid küll ilmtingimata hoidnud ei ole.
Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et mul oli valida tervelt 125 kodaniku vahel, kes kõik soovivad midagi täiustada, arendada, parendada, ümber korraldada, anda... Väga põhjalikult ei süvenenudki, sest nii palju, kui silm näitas pabereid kõrvu seades, soovisid kõik enam-vähem sedasama. Minul jälle põhjust rõõmustada - mõtle, kui palju üksmeelsust lõpuks ometi!
Oma valikut käisin ma tegemas eile ning kohtasin tee peal mitut valimindmeest, kes kõik pidasid tarvilikuks käe pihku pista. Minu küsimuse peale, et kuidas neil siis endil ka valimisega on, ütlesid nad, et nemad tulevad ikka pühapäeval ja üks, noorimaid kõigist, teatas, et paneb lipsu ka ette, võtab naisegi käevangu. Kuna ta töötab just selles majas, kus meil valida saab, mõtlesin, et peaksin soovitama tal korraldada nii, et puhvetis müüdaks pühapäeval ka apelsine, banaane ja sardelle. Hammustasin siiski keelde ja jäin sõbralikult naeratavaks.
Pärast kodus Blogistanis ringi vaadates selgus, et olin hääletamisel alateadlikult järginud Ebalogaalse ja Viiseli nõuandeid.
*
Nõnda on valimistega siinkandis, aga kaugemal tunduvad asjad üsna kiivas olema.
Olen hoidunud vaatamast ETV valimisstuudioid. Miks? Sest sellest paarist korrast, mil olen teleka eest saate ajal mööda jalutanud, jäi mulje, nagu lahendataks seal põhiliselt Tallinna probleeme. Reklaamidest vastunaeratavad valimindmehed ja -naised kandideerivad Tallinnas, Postimehe valimismootor tegeleb kandidaatidega Tallinnast ja Tartust. Ma ei oska järeldada muud, kui et need kaks paika ongi see Eesti, kuhu kohalikke omavalitsusi valitakse. Huvitav, kus mina siis elan? Teises Eestis ei tohi öelda, see oleks vastuolude õhutamine ja Eesti lõhestamine.
Just valimiste ajal lõikuvad kuidagi eriliselt kõrva annetusepalumised (laste)haiglatele ja muudele sotsiaalobjektidele, mida riik rahastada ei jaksa. Teate küll: kampaaniad hingataaitamiseks, ühe või teise elutähtsa seadme ostmiseks.
Seal, kus jutt käib inimeste eludest, ei tohiks üldse olla mõtlemistki - tuleb aidata!
Aga just siin kipub mulle meelde tulema, mis valimised riigile maksma lähevad. Sotsiaalsüsteemi järjest rohkem maadvõttev tüürimine kolmanda sektori õlule tundub ühtäkki iseäranis küüniline.
Mis oleks küll juhtunud, kui näiteks kohukese-kampaaniaks kulunud rahad oleks suunatud annetusteks?
Millises erakonnas küll kandideerib raadios abi paluva lastehaigla direktor?
Jõhker nali, mis?
Ikka veel olen ma arvamusel, et mistahes valimised on Eesti riigile liigne luksus. Need tuleks asendada näiteks kirjandikirjutamisega.
Kõik valimised tuleks sättida kevadele, mil abituriendid kirjutavad küpsuskirjandeid. Austet kandidaadid peaksid veetma kuus tundi koolilõpetajatega samas ruumis ja kirjutama kirjandi samadel teemadel, lihtsalt nende töödel võiks olla teistsugused koodid, et pärast teaks, kuhu virna pista.
Siis tehakse punktide järgi pingerida ja asi kombes.
Lihtne, kas pole? Ma ei usu ka, et ebademokraatlikum kui see, mille käes praegu ägame. Ega kõik ei äga ka. Mõned näiteks teevad niisuguseid bännereid.
ei pääse jooksval nädalal tõesti vist mitte kuidagi.
Oma heameeleks on mul siiski õnnestunud sellest melust peaaegu täielikult distantseeruda. Kaks korda ise kandidaat olnuna märkan praegu ühtäkki, et valimisi ohutust kaugusest kõrvalt vaadates tunduvad need koguni naljakad.
Lootustandev näib see, et minu kodulinnas on kõik meeldivalt rahulik, isegi vaikne. Samas on midagi siiski muutumas, sest päris mitu siiani omaette hakkama saanud omavalitsust ühinevad.
Aga tänaval ei ehmata mind ei kohukesed ega rahvuslilled ja mu postkast ei ole sugugi umbes. Sinna on pudenendud tõesti umbes üks üllitis igalt nimekirjalt (ainult üks kandidaat, endine minister, on pidanud vajalikuks end nimekirjast esile tõsta ja eraldi lehekese saatnud).
Nende läkituste maht ja teostus näitavad, kui palju jõudu ja raha kellelgi agitatsiooni alla panna on olnud.
Neil seltskondadel, kes oma materjalid ise on teinud (mulle sümpaatsem viis), näitab tulemus ka seda, kui palju on tegijail olnud aega-tahtmist üksteisega rääkida, oma "sõnumeid" vaielda ja selgelt sõnastada, kui hästi-halvasti nad arvutiga ümber oskavad käia, kui keeletundlikud nad on, kui palju oskavad üldse tähelepanu pöörata sõnale - poliitiku tööriistale.
Suured ajalehed saatnud seltskondadel on tulnud usaldada reklaamiagentuuride keeletaju, aga libastumistest see neid küll ilmtingimata hoidnud ei ole.
Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et mul oli valida tervelt 125 kodaniku vahel, kes kõik soovivad midagi täiustada, arendada, parendada, ümber korraldada, anda... Väga põhjalikult ei süvenenudki, sest nii palju, kui silm näitas pabereid kõrvu seades, soovisid kõik enam-vähem sedasama. Minul jälle põhjust rõõmustada - mõtle, kui palju üksmeelsust lõpuks ometi!
Oma valikut käisin ma tegemas eile ning kohtasin tee peal mitut valimindmeest, kes kõik pidasid tarvilikuks käe pihku pista. Minu küsimuse peale, et kuidas neil siis endil ka valimisega on, ütlesid nad, et nemad tulevad ikka pühapäeval ja üks, noorimaid kõigist, teatas, et paneb lipsu ka ette, võtab naisegi käevangu. Kuna ta töötab just selles majas, kus meil valida saab, mõtlesin, et peaksin soovitama tal korraldada nii, et puhvetis müüdaks pühapäeval ka apelsine, banaane ja sardelle. Hammustasin siiski keelde ja jäin sõbralikult naeratavaks.
Pärast kodus Blogistanis ringi vaadates selgus, et olin hääletamisel alateadlikult järginud Ebalogaalse ja Viiseli nõuandeid.
*
Nõnda on valimistega siinkandis, aga kaugemal tunduvad asjad üsna kiivas olema.
Olen hoidunud vaatamast ETV valimisstuudioid. Miks? Sest sellest paarist korrast, mil olen teleka eest saate ajal mööda jalutanud, jäi mulje, nagu lahendataks seal põhiliselt Tallinna probleeme. Reklaamidest vastunaeratavad valimindmehed ja -naised kandideerivad Tallinnas, Postimehe valimismootor tegeleb kandidaatidega Tallinnast ja Tartust. Ma ei oska järeldada muud, kui et need kaks paika ongi see Eesti, kuhu kohalikke omavalitsusi valitakse. Huvitav, kus mina siis elan? Teises Eestis ei tohi öelda, see oleks vastuolude õhutamine ja Eesti lõhestamine.
Just valimiste ajal lõikuvad kuidagi eriliselt kõrva annetusepalumised (laste)haiglatele ja muudele sotsiaalobjektidele, mida riik rahastada ei jaksa. Teate küll: kampaaniad hingataaitamiseks, ühe või teise elutähtsa seadme ostmiseks.
Seal, kus jutt käib inimeste eludest, ei tohiks üldse olla mõtlemistki - tuleb aidata!
Aga just siin kipub mulle meelde tulema, mis valimised riigile maksma lähevad. Sotsiaalsüsteemi järjest rohkem maadvõttev tüürimine kolmanda sektori õlule tundub ühtäkki iseäranis küüniline.
Mis oleks küll juhtunud, kui näiteks kohukese-kampaaniaks kulunud rahad oleks suunatud annetusteks?
Millises erakonnas küll kandideerib raadios abi paluva lastehaigla direktor?
Jõhker nali, mis?
Ikka veel olen ma arvamusel, et mistahes valimised on Eesti riigile liigne luksus. Need tuleks asendada näiteks kirjandikirjutamisega.
Kõik valimised tuleks sättida kevadele, mil abituriendid kirjutavad küpsuskirjandeid. Austet kandidaadid peaksid veetma kuus tundi koolilõpetajatega samas ruumis ja kirjutama kirjandi samadel teemadel, lihtsalt nende töödel võiks olla teistsugused koodid, et pärast teaks, kuhu virna pista.
Siis tehakse punktide järgi pingerida ja asi kombes.
Lihtne, kas pole? Ma ei usu ka, et ebademokraatlikum kui see, mille käes praegu ägame. Ega kõik ei äga ka. Mõned näiteks teevad niisuguseid bännereid.
1 Comments:
aga sadamalinnas käärib mäss. mingi kamp on asund tõsiselt propagandat tegema ja praegust linnaviletsust kukutama. päris lahe.
Postita kommentaar
<< Home