Diktatuur ja meelus kuldvasika kumas
ehk
Kim il Sung katusel koos väikevenna ja Karlsoniga.

Kui peaksin ühte lausesse kokku koondama enda meelest põhilise Mozarti "Võluflöödi" esietendusest "Vanemuises", siis nii ma vist ütleksingi.
Teatristtulekust peale, ka täna mööda sügispäikest täis Tartut, Elvat, Peedut ja Kõrveküla ning siis kodu poole rännates olen mõelnud, et kas ma rohkem öelda üldse tahaksingi.
Praegu ooperit plaadilt üle kuulates tundub mulle, et minu päris oma "Võluflööt" (üks mulle olulisemaid oopereid üldse) saabki vist mängida ainult minu kahe kõrva vahel ja see 'oma' on saanud kaalu juurde.

Natuke rohkem sunnib ütlema kahtlus, et äkki olen ma selle üheainsagi lausega olnud juba üdini negatiivne ja ülekohtune.

Kõigepealt nõuab ehk selgitust kuldvasika osa.

Ma otsin õiget sõna selle kohta, kuidas laupäeval Tartusse läksin. Ootuste ja uudishimuga ning rõõmuga eesootava ilusa muusika ja sellegi üle, et vaata kui kena kummarduse nad Mozartile tema tulevase aasta puhul teevad. Igatahes läksin ma pahaaimamatult, teadmata, et esimene kummardus tänapäeval ooperisse minnes ei kuulugi muusikale.

Kui saal pimenes, astus kõige pealt rahva ette teineteisele "Oo!" ütlema kaks mänedžeri: teatridirektor koos nägusa pressiesindajaga suurfirmast, kes on tunnistatud Eestis olulise turuosaga ettevõtteks (nii vist on selle asja nimi) ja muuhulgas ka teatrit sponsida võtnud.
Kui nemad oma sõnumi rahvale teatavaks olid teinud, st. kui kuldvasikas oli kummardatud, tohtis alata ka üks päev rohkem kui 214 aastat tagasi esietendunud ooper.

Ma usun end üsna hästi mõistvat, et metseenluseta oli teatril raske 214 aastat tagasi ja vaevalt et on kergem täna (kui kusagil siiski, pole neid paiku ilmas ilmselt palju). "Vanemuise" teatri olukorrast on press samuti piisavalt kõneldnud.
Nõnda justkui polekski põhjust pahandada. Teatri poolelt kindlasti mitte.

Selles riigis siin delegeeritakse sponsorite hoolde järjest rohkem ülesandeid. Et äri on äri ja sponsor selle eest reklaami ootab - ka kuidagimoodi mõistetav. Ent reklaamiks on võimalusi rohkem kui üks. Saab osta ära poole saali jagu pileteid ja kinkida need oma kauaaegsetele klientidele (mida nägusa pressisekretäriga firma ka tegi - see mu meelest on küll kaunis ning väärikas, olgu et märgatav osa kingi saajaist seda mikski ei osanud panna ja kohale ei ilmunudki), saab jäädvustada oma logo ning heateod kõikvõimalikele trükistele jne. jne.

Hädaline peab võtma, kui tahab ellu jääda ja oma asja edasi teha. Edasine sõltub annetaja väärikusest. Ta kas mõistab võimalust aidata ellu jääda sellel väärtuslikul, mis muidu hukka saaks ja teeb seda metseenliku diskreetsusega (pälvides lugupidamise) või jagab laadaplatsil lärmakalt armuande. Kas mäletate Mc Donald'si ja Marlboro reklaame ühe kunagise laulupeorongkäigu eesotsas?

Labasus ei anna häbeneda. Prominentne nägus pressiesinadaja ei punastanudki, punane oli vaid särp ta õlul.
Mina tundsin kergendust, et ei ole selle firma klient, aga leidsin, et vara rõõmustada. Mõne firma (püsi)klient ma ju siiski olen. Mida ja millal on mul oodata neilt?