Edward Hopper "Rooms by the Sea" 1951

Pea pool tänast päeva
olen ainiti vaadanud seda pilti.
Huvitav, kas see tähendab lootust soojemale ilmale?
Või vähemasti selle ootamist...

Jaapan on kaugel
ja kui olin laps, õpetas mulle raadio, mille kõrval kasvasin, et Jaapanisse pilvelõhkujaid eriti ehitada ei maksa, väga ohtlik on seismiliselt.

Kui ma nüüd pean uskuma oma silmi ja neid, kes pildi mu silmade ette too(da)vad (aga miks ma ei peaks?), siis tundub, et nad on seal maavärinakindlate pilvelõhkujate ehitamise vahepeal siiski ära õppinud.

Mis ma küll teeksin, kui satuksin Tokyosse? Kas võtaksin kohemaid ette retki küll bussi, küll rongiga, küll jalgsi ning hakkaksin ostima oma ettekujutust Jaapanist - ise seejuures Jaapanist suurt midagi teadmata - või istuksin võõrastuspainest poolhalvatuna kusagil hotellikõrgustes ja uuriksin tundide kaupa tühjal pilgul all laiuvat täissünteetilise linna hiigelpanoraami ning longiksin sekka end tulnukana tundes nii mänguautomaatidest kui meeleheitlikus õnnejanus lõputult vadistavast inimmassist tulvil lõbustusasutustes, hüpermarketites, tulede virrvarris, endal kusagil kuklas teadmine, et maailmas ongi ehk inimesi, keda ja kelle lähedust-lähedalolu ma väga vajan - mõned neist väidaksid sama ehk minugi kohta - aga kuna põhjused neist eemalolekuks on nii selged ja paratamatud, istuks sealsamas kuklas ka leppimine, et nii on OK, et ma saan ju hakkama, et me saame ju hakkama.....?

Selle inimmassi lärmakast ja hüsteeriliselt ning seda kummastavamana mõjuvast vadinast ma vaevalt et midagi mõistaksin. Ja kui leidukski kusagil keegi, kes üritaks vahendada neid lõputuna näivaid üliemotsionaalseid tiraade, mis oleksid suunatud minu tagasihoidlikule isikule, suudaks ta kindlasti edastada neist vaid konkreetseid korraldusi kandvad kolm-neli sõna - kõik ülejäänu, mis sõnumist sõnumi teeks, läheks tõlkes lihtsalt kaotsi.

*

See film oli muudkui jäänud ja jäänud mul vaatamata. Nüüd täna siis lõpuks ometi õnnestus. Keegi kunagi vist aasta eest, kui filmist veel rohkem juttu oli, väitis et see on marginaalne lugu, põhjuseta üles haibitud (et kuulsa režissööri tütre tehtud jne.), aga ei midagi erilist - boring...

Mina õnneks ei tea, kas on üles haibitud või ei ole, ja kui on, siis kes haipis.
Sest režissöör oli teinud oma töö mu meelest nii tagasihoidlikult ja vaoshoitult, kui seda üldse peaks olema võimalik teha.

Ma lihtsalt tean, et mul on siin maailmas alatihti just seesama tulnuka tunne, kes näeb suuremat osa asju enda ümber otsekui esimest korda ja üritab meeleheitlikult mõista, aga kaugeltki mitte alati ei ole see üritus tulemuslik. Ma tunnen järjest sagedamini, et see siin ei ole minu aeg, ma ei sobi siia...
Selles mõttes oli nii äratundmist kui puhastavat leppimist, leebet, natuke kriipivat kurbust ja arusaamist, et tegelikult on see kõik ju ka üsna naljakas.

Keda see film ei kõneta, elab ehk kusagil teises maailmas, kus neid muresid ei ole. Küllap on seal mõned teised mured, aga ma usun, et kokkuvõttes võib too maailm olla sootuks õnnelikum ja tervem...

Ah jaa,
mingi Slut-Test seal OK Cupid'is teavitas mind, et kui õigesti mäletan, siis umbes 45% jagu olen libu kah! Ja oma põhiolemuselt The Slow Dancer (Deliberate Gentle Love Dreamer). Nüüd on vist protsentidest ja enesetuvastamistest mõneks ajaks küllalt...

Teste teha
on vist tõesti huvitav ja või-olla et koguni veidi nakkav.

Igatahes proovisin Punase Hanrahani eeskujul veel mõnda. Mind hakkas asja käigus siiralt huvitama nende testide mehhanism. Küsimusi ei ole ju kuigi palju - et kuidas küll protsendid muutuksid, kui üks jah või ei kobiks sammu servast keskemale või päris keskele? Aga ei viitsinud proovida. Igatahes arvan, et proovides homme või kuu pärast jääks põhiline ilmselt samaks, aga suhtarvud ehk nihkuksid veidi ühele või teisele poole. Niisugused enesepaljastused siis:

Created with QuizFarm.com:

***
What Political Party Do Your Beliefs Put You In?

'You scored as Green', sain ma teada. Üldse ei hakka vastu, see rõõmustab mind.

Green 92%
Democrat 92%
Socialist 75%
Anarchism 67%
Communism 58%
Republican 8%
Fascism 0%
Nazi 0%

Eriti rahustavalt ja iseendast arusaamist kinnitavalt mõjusid kaks viimast näitajat.


***
Which religion is the right one for you?

'You scored as Christianity', oli tulemus. Arvatagi, aga et mulle pärast mu maailmavaate tuvastamist ka kohe ammendavalt selgitatakse, mida seesinane tähendab, muidugi on ka muljetavaldav.

"Your views are most similar to those of Christianity. Do more research on Christianity and possibly consider being baptized and accepting Jesus, if you aren't already Christian. Christianity is the second of the Abrahamic faiths; it follows Judaism and is followed by Islam. It differs in its belief of Jesus, as not a prophet nor historical figure, but as God in human form. The Holy Trinity is the concept that God takes three forms: the Father, the Son (Jesus), and the Holy Ghost (sometimes called Holy Spirit). Jesus taught the idea of instead of seeking revenge, one should love his or her neighbors and enemies. Christians believe that Jesus died on the cross to save humankind and forgive people's sins."

Christianity 83%
Buddhism 71%
Paganism 67%
Hinduism 50%
Satanism 50%
Agnosticism 42%
Islam 38%
Judaism 21%
Atheism 8%

Seegi tulemus osutus rahustavaks.

***What is Your World View?

'You scored as Idealist'. Ei oleks arvata osanud, et nii üheselt! Aga mis seal's ikka!

Idealism centers around the belief that we are moving towards something greater. An odd mix of evolutionist and spiritualist, you see the divine within ourselves, waiting to emerge over time. Many religious traditions express how the divine spirit lost its identity, thus creating our world of turmoil, but in time it will find itself and all things will again become one.

Idealist 94%
Cultural Creative 88%
Romanticist 81%
Postmodernist 69%
Fundamentalist 56%
Existentialist 56%
Materialist 31%
Modernist 19%


Modernismiga arvasin asjad paremad olema, postmodernismi ja fundamentalismiga tagasihoidlikumad....

***
Siis sain veel teada, et suren aastal 2028 65,0-aastaselt südametakki (sama lõppu lubatakse Punasele Hanrahanile ka, muud riskifaktorid on meil ka karva- või protsendipealt samad!) ja et mu elust on möödas 64,5%.
Oma filosoofilisusastme poolest olen kah 'artist' ja küll ma tahaksin nüüd teada, kuidas seda sõna maakeelde tõlkida: kunstnikuks või pajatsiks?
Oleksin hea meelega mõlemad, aga kas seda jälle saab, kusagil peab ju mingi kord ka valitsema!

Pilte Haapsalu kultuurimaja saalist
on kleepinud oma elektripaberile Tindiplekk.
Olen rabatud, vaatasin neid pilte kui ilmaimet. Nagu poleks kunagi enne näinud. Ometi käisin üle kahekümne aasta tagasi selles linnas koolis ja seal saalis sai istutud... no ma ei tea, kui palju kordi. Kõik etendused, mis toodi, ja neid ikka toodi, tuli ju ära vaadata.

Hiljem ei ole vist mitte kunagi enam nii palju teatrisse saanud...

Seal saalis sain oma elu esimese päris teatrielamuse või oligi see üldse esimene päris teater, mida nägin? Ei mäleta, kas olin kuusteist või neliteist, pigem neliteist.

Noorsooteater lubas Haapsalus näidata Razumovskaja toonast kõmu- ja menutükki, "Armas õpetaja" nimi. Aga osatäitja haigestus ja etendus asendati. Godot'ga. Luik mängis Estragoni ja Eelmaa Vladimirit. Piletid osteti soovi korral tagasi ja suurem osa (aga pileteid oli alguses olnud peaaegu võimatu saada!) vist sooviski. Mina ei osanud karta ja läksin kohale. Peale minu veel vist 40 inimest (saalis umbes 400 kohta).
Suurem osa neist lahkus esimese vaatuse jooksul, kuigi Vladimir neile järele hõiskas, et kuhu nad siis nüüd nii. Pisut üle kümne inimese vist jäi lõpuni kohale...

Ma ei saanud küllap midagi aru sellest, mida nägin, aga vahtisin terve tüki tardunult lavale, rusikas suus ega julenud hingatagi.
Hiljem ei ole julenud minna vaatama Godot'd ei Viidingu ja Rätsepaga, ei Lambi ja Lutsepaga.
Viga? Võib-olla küll. Viidingu puhul seda enam heaks teha ei saagi.

Aga ma tõesti kartsin, et minu toonane Godot kaob kuhugi ära. Nii ma siis olen ta alles hoidnud. Lugenud ikka ja jälle ja oma peas mänginud...

Kunagi kaheksakümnendatel, kui O. oli vanalinnas kojamees ja talle anti järjekordseks harjakambriks suur remontimata korter Pikal tänaval kusagil Pagaritöökoja vastas, leidsime, et peaksime hakkama mängima Godot'd selle maja katusel. Mulle nii pööraselt meeldis see katus ja seal oleks olnud täpselt õige koht.
Aga ma ei mäletagi, miks see ainult mõtteks jäi. Suvi vist tuli peale ja pööraselt armunud O. abiellus, hakkas elama uut elu ning pani kojameheameti maha. Nõnda me olime ilma nii korterist kui katusest.

Mis kõik meelde ei tule neid Tindipleki pilte vaadates.
Seegi, et "Armas õpetaja" sai vist ikka ka lõpuks ära vaadatud. Lõhmuste ja Kreisman olid peaosades. See selleks...

Aga et Haapsalu linna hingus on õrnvaimustav, selles on Tindiplekil tuline õigus.
Millal iganes ma sinna ei satu - vahepealse kolme nädala sees juhtus nii korda kolm ja ehk ei olnud need viimased sel suvel! -, veendun ma selles.
Armastan seda linna!

Ja Klassikaraadio kohe teab just praegu mängida Pärdi "Peeglit peeglis"...

Aega on läinud
pea kolm nädalat, ahjualune aga ei ole ega ole saanud seada end kirjutama. Uitamist on sellesse aega palju mahtunud, sootuks rohkem, kui aega järele mõtlemiseks. Siiski - nädal jah tõesti kosutavat vihma on elu jälle peaaegu harjunud rütmi toonud.

Punase Hanrahani eeskujul korraldas ka ahjualune endale äsja psühhotüübi testimise ning tark masin kostis talle nii:

E = 12 I = 27
S = 17 N = 22
T = 13 F = 26
J = 18 P = 21

Kuidagi imelik tunne on, kui keegi paneb must-valgel, antud juhul küll valge-hallil, aga seda pikemalt ja põhjalikumalt siis paika, kuidas just (parasjagu?) on. Ma nimelt ei tea seda ise kunagi ega oska niisugusele küsimusele tõesti ilmaski vastata. Lihtsam on välistamismeetodil selgeks teha, kuidas ei ole. Teste teha on huvitav muidugi (iga kord olen hämmingus, et kust nad seda kõike küll teavad), aga kuidas suhtuda tulemustesse? Kuigi ega seekord väga protestida ei oskakski. Millagi sügisel või varemgi ehk ma vist korra juba sattusin jooksujalu sellele leheküljele, aga toonast vastust, nii naljakas kui see ka pole, mitte üks raas ei mäleta. Vaevalt seal küll muud miskit olla sai. Ega muud, kui katsun teadmiseks võtta, et niisugune ma siis olengi!

Päev oli kuum ja päikseline
ning agraarteema jätkuks nii palju, et pühapäeval niidetud murust on saanud tõepolest sametine vaip. Kõik, mis aias roheline, on sel aastal kuidagi eriliselt külluslik.
Aga kõiges on tunda ka juba suveharja, rammestust, oma külluse naeratavat nautlemist - peaaegu priiskavat.
Nad rääkisid mulle, et raadio oli neile rääkinud - nii just, sest ma ise ei ole raadio ligi saanud! - et kohe pidi ilm jälle halvaks keerama. Ahjualune nuusutab tuult, nii palju kui seda on, vaatab taevasse, ja aimab kuumust ning põuda. Korraks vaid ehk enne veel äikest, aga siis põuda....
Sellele mõeldes hakkab mu ujupõis valutama...

Aga eile hilisõhtul sõitsin korraks veel ülikoolilinna, vastu H.'le, kes tuli Riiast bussi pealt. Järjest ilusam, kodusem, sõbralikum tundub see linn, millega ma kunagi nii pahuksis olin. Ülekohtuselt vist.
Juuliöö Tartus oli isäranis leebe. Otsisime kohta, kus antaks veel õlut ja kohvi ega osanud esimese hooga minna mujale, kui Wildesse.
Naljaks oli. Heasoovlik baarmen, kes ütles, et seda ikka saab ja siis neli viis piigat ja keegi onu, kes vabandades üks teise järel tulid ning teatasid, et ega enam ei teeninda küll, koju hakkame hoopis minema. Aga baarmen ütles, et südaööni on 25 minutit aega ning et sellega jõuab kohvi juua.
Istusime terrassil Vallikraavi tänava kohal, enne tõrksvaõitu onu tõi tuhatoosigi. Südaöine inimtühi suvekohvik keset Eesti suve - pööraselt kummastav, võimatu näiv... ja võluv.

Ja siis H., kes tagasiteel ikka veel, kuigi Eestis nii palju käinud, ei suutnud uskuda, et pimedamaks enam ei lähegi. Kui vähe on vaja, et panna süda-eurooplast tundma end väisavat muinasjuttu - ainult öist udu ja pilvedeta violetset taevast!

Täna hommikul kell kuus olin korraga ärkvel, sest päike äratas, paistis otse näkku.
Tundsin pöörast rõõmu, sest nii valge polnud mu tuba ammu olnud; ringutasin, ajasin teki pealt ja magasin edasi.

Millal Te viimati ärkasite sellest, et päike Teile näkku paistis ja Te ei pidanud tõusma?
Mis tunne Teil oli?

Õhtu on
ja sume, vaatan aknast kirikutorni ning kuulen, kuidas keegi pühib tänavat. Luud taamalt kostab pea sama valjult kui Rahmaninovi vesprid toas.

Ennist niitis naabrimees muru ja nii palju, kui seda tegevust jagus minu akna alla, vaatasin pealt otsekui nõiutult. Kas ei olnud see Somerset Maugham, kes väitis end üle kõige maailmas armastavat tööd - võides tundide kaupa vaadata, kuidas teised tööd teevad. Mul on vahest nii ja teinekord - ei taha näidata end paremana, kui olen! - on see tunne koguni kübeke häbisegune.
Aga niitmine on mu meelest olnud poolmüstiline tegevus lapsest saati. Ma nimelt olin (olen?) see laps, kes heinakaarel ka istunud (hobuse järel niidumasinal ja loorehal ka)! Ai-vai, ma olin selle peaaegu et unustanud...
Lapse kätte vikatit ei antud. Hiljem sain proovida küll, aga siis polnud enam eriti tarvis, ajad said uuemaks. Ja nii huvitav ka ei olnud, kui vaatamine.
Olen saanud mõelda, et mis selle niitmisega siis on.
Puhuti on see tundunud mulle massimõrvana, mida inimesed heal meelel või kes mis sunnist sooritavad.
Tapmisest mõtlen nüüdseks vähem, tähtsamad on silmaga nähtav muutumine ja meelevald, mis inimesel seejuures on. Rohumaa, kus juba on olnud raske kõndida, saab korraga haledavõitu kollakas-roheliseks nuditud kamaraks, mis omakorda on juba homme või ülehomme sametine vaip. Alul on vaid muruniitjalaiune vööt hele ja tasane, siis järjest rohkem ja rohkem platsist. Vastikut häält tegevast masinast paiskub kahele poole just õitsema hakanud ja nüüd jahuks hekseldatud valget ristikut. Niitja kõnnib masina järel, mõõdetud sammul, ikka samas taktis. Huvitav, kas ta mõtleb sellele, milline tema või ta tegemine ülevalt aknast paistab?
Lõhnad ka muutuvad. Värskelt niidetud rohu lõhn äratab teinekord isegi öösel üles, kui aken lahti. Jaanipäevani lõhnab maarjahein. Tõsi, juuli on käes ja vastlõhutud lepahalgude sekka riidast aimab mu nina pigem mõrkjat ristikut.

Kummaliselt agraarseks kisub mu esimene raport siia.

Tuppa vaasi on siginenud lilli. On sel aastal peaaegu ebaloomulikult lopsakad pojengid. Roosad, veidi raskemeelsed, kaunid oma rammestuses. Ja on iirised, Blue Sapphire, mida kirjeldada ei oskagi.

Vesprite järel kostab nüüd Bachi koraale.