Jaapan on kaugel
ja kui olin laps, õpetas mulle raadio, mille kõrval kasvasin, et Jaapanisse pilvelõhkujaid eriti ehitada ei maksa, väga ohtlik on seismiliselt.

Kui ma nüüd pean uskuma oma silmi ja neid, kes pildi mu silmade ette too(da)vad (aga miks ma ei peaks?), siis tundub, et nad on seal maavärinakindlate pilvelõhkujate ehitamise vahepeal siiski ära õppinud.

Mis ma küll teeksin, kui satuksin Tokyosse? Kas võtaksin kohemaid ette retki küll bussi, küll rongiga, küll jalgsi ning hakkaksin ostima oma ettekujutust Jaapanist - ise seejuures Jaapanist suurt midagi teadmata - või istuksin võõrastuspainest poolhalvatuna kusagil hotellikõrgustes ja uuriksin tundide kaupa tühjal pilgul all laiuvat täissünteetilise linna hiigelpanoraami ning longiksin sekka end tulnukana tundes nii mänguautomaatidest kui meeleheitlikus õnnejanus lõputult vadistavast inimmassist tulvil lõbustusasutustes, hüpermarketites, tulede virrvarris, endal kusagil kuklas teadmine, et maailmas ongi ehk inimesi, keda ja kelle lähedust-lähedalolu ma väga vajan - mõned neist väidaksid sama ehk minugi kohta - aga kuna põhjused neist eemalolekuks on nii selged ja paratamatud, istuks sealsamas kuklas ka leppimine, et nii on OK, et ma saan ju hakkama, et me saame ju hakkama.....?

Selle inimmassi lärmakast ja hüsteeriliselt ning seda kummastavamana mõjuvast vadinast ma vaevalt et midagi mõistaksin. Ja kui leidukski kusagil keegi, kes üritaks vahendada neid lõputuna näivaid üliemotsionaalseid tiraade, mis oleksid suunatud minu tagasihoidlikule isikule, suudaks ta kindlasti edastada neist vaid konkreetseid korraldusi kandvad kolm-neli sõna - kõik ülejäänu, mis sõnumist sõnumi teeks, läheks tõlkes lihtsalt kaotsi.

*

See film oli muudkui jäänud ja jäänud mul vaatamata. Nüüd täna siis lõpuks ometi õnnestus. Keegi kunagi vist aasta eest, kui filmist veel rohkem juttu oli, väitis et see on marginaalne lugu, põhjuseta üles haibitud (et kuulsa režissööri tütre tehtud jne.), aga ei midagi erilist - boring...

Mina õnneks ei tea, kas on üles haibitud või ei ole, ja kui on, siis kes haipis.
Sest režissöör oli teinud oma töö mu meelest nii tagasihoidlikult ja vaoshoitult, kui seda üldse peaks olema võimalik teha.

Ma lihtsalt tean, et mul on siin maailmas alatihti just seesama tulnuka tunne, kes näeb suuremat osa asju enda ümber otsekui esimest korda ja üritab meeleheitlikult mõista, aga kaugeltki mitte alati ei ole see üritus tulemuslik. Ma tunnen järjest sagedamini, et see siin ei ole minu aeg, ma ei sobi siia...
Selles mõttes oli nii äratundmist kui puhastavat leppimist, leebet, natuke kriipivat kurbust ja arusaamist, et tegelikult on see kõik ju ka üsna naljakas.

Keda see film ei kõneta, elab ehk kusagil teises maailmas, kus neid muresid ei ole. Küllap on seal mõned teised mured, aga ma usun, et kokkuvõttes võib too maailm olla sootuks õnnelikum ja tervem...