Pilte Haapsalu kultuurimaja saalist
on kleepinud oma elektripaberile Tindiplekk.
Olen rabatud, vaatasin neid pilte kui ilmaimet. Nagu poleks kunagi enne näinud. Ometi käisin üle kahekümne aasta tagasi selles linnas koolis ja seal saalis sai istutud... no ma ei tea, kui palju kordi. Kõik etendused, mis toodi, ja neid ikka toodi, tuli ju ära vaadata.

Hiljem ei ole vist mitte kunagi enam nii palju teatrisse saanud...

Seal saalis sain oma elu esimese päris teatrielamuse või oligi see üldse esimene päris teater, mida nägin? Ei mäleta, kas olin kuusteist või neliteist, pigem neliteist.

Noorsooteater lubas Haapsalus näidata Razumovskaja toonast kõmu- ja menutükki, "Armas õpetaja" nimi. Aga osatäitja haigestus ja etendus asendati. Godot'ga. Luik mängis Estragoni ja Eelmaa Vladimirit. Piletid osteti soovi korral tagasi ja suurem osa (aga pileteid oli alguses olnud peaaegu võimatu saada!) vist sooviski. Mina ei osanud karta ja läksin kohale. Peale minu veel vist 40 inimest (saalis umbes 400 kohta).
Suurem osa neist lahkus esimese vaatuse jooksul, kuigi Vladimir neile järele hõiskas, et kuhu nad siis nüüd nii. Pisut üle kümne inimese vist jäi lõpuni kohale...

Ma ei saanud küllap midagi aru sellest, mida nägin, aga vahtisin terve tüki tardunult lavale, rusikas suus ega julenud hingatagi.
Hiljem ei ole julenud minna vaatama Godot'd ei Viidingu ja Rätsepaga, ei Lambi ja Lutsepaga.
Viga? Võib-olla küll. Viidingu puhul seda enam heaks teha ei saagi.

Aga ma tõesti kartsin, et minu toonane Godot kaob kuhugi ära. Nii ma siis olen ta alles hoidnud. Lugenud ikka ja jälle ja oma peas mänginud...

Kunagi kaheksakümnendatel, kui O. oli vanalinnas kojamees ja talle anti järjekordseks harjakambriks suur remontimata korter Pikal tänaval kusagil Pagaritöökoja vastas, leidsime, et peaksime hakkama mängima Godot'd selle maja katusel. Mulle nii pööraselt meeldis see katus ja seal oleks olnud täpselt õige koht.
Aga ma ei mäletagi, miks see ainult mõtteks jäi. Suvi vist tuli peale ja pööraselt armunud O. abiellus, hakkas elama uut elu ning pani kojameheameti maha. Nõnda me olime ilma nii korterist kui katusest.

Mis kõik meelde ei tule neid Tindipleki pilte vaadates.
Seegi, et "Armas õpetaja" sai vist ikka ka lõpuks ära vaadatud. Lõhmuste ja Kreisman olid peaosades. See selleks...

Aga et Haapsalu linna hingus on õrnvaimustav, selles on Tindiplekil tuline õigus.
Millal iganes ma sinna ei satu - vahepealse kolme nädala sees juhtus nii korda kolm ja ehk ei olnud need viimased sel suvel! -, veendun ma selles.
Armastan seda linna!

Ja Klassikaraadio kohe teab just praegu mängida Pärdi "Peeglit peeglis"...