Õhtu on
ja sume, vaatan aknast kirikutorni ning kuulen, kuidas keegi pühib tänavat. Luud taamalt kostab pea sama valjult kui Rahmaninovi vesprid toas.

Ennist niitis naabrimees muru ja nii palju, kui seda tegevust jagus minu akna alla, vaatasin pealt otsekui nõiutult. Kas ei olnud see Somerset Maugham, kes väitis end üle kõige maailmas armastavat tööd - võides tundide kaupa vaadata, kuidas teised tööd teevad. Mul on vahest nii ja teinekord - ei taha näidata end paremana, kui olen! - on see tunne koguni kübeke häbisegune.
Aga niitmine on mu meelest olnud poolmüstiline tegevus lapsest saati. Ma nimelt olin (olen?) see laps, kes heinakaarel ka istunud (hobuse järel niidumasinal ja loorehal ka)! Ai-vai, ma olin selle peaaegu et unustanud...
Lapse kätte vikatit ei antud. Hiljem sain proovida küll, aga siis polnud enam eriti tarvis, ajad said uuemaks. Ja nii huvitav ka ei olnud, kui vaatamine.
Olen saanud mõelda, et mis selle niitmisega siis on.
Puhuti on see tundunud mulle massimõrvana, mida inimesed heal meelel või kes mis sunnist sooritavad.
Tapmisest mõtlen nüüdseks vähem, tähtsamad on silmaga nähtav muutumine ja meelevald, mis inimesel seejuures on. Rohumaa, kus juba on olnud raske kõndida, saab korraga haledavõitu kollakas-roheliseks nuditud kamaraks, mis omakorda on juba homme või ülehomme sametine vaip. Alul on vaid muruniitjalaiune vööt hele ja tasane, siis järjest rohkem ja rohkem platsist. Vastikut häält tegevast masinast paiskub kahele poole just õitsema hakanud ja nüüd jahuks hekseldatud valget ristikut. Niitja kõnnib masina järel, mõõdetud sammul, ikka samas taktis. Huvitav, kas ta mõtleb sellele, milline tema või ta tegemine ülevalt aknast paistab?
Lõhnad ka muutuvad. Värskelt niidetud rohu lõhn äratab teinekord isegi öösel üles, kui aken lahti. Jaanipäevani lõhnab maarjahein. Tõsi, juuli on käes ja vastlõhutud lepahalgude sekka riidast aimab mu nina pigem mõrkjat ristikut.

Kummaliselt agraarseks kisub mu esimene raport siia.

Tuppa vaasi on siginenud lilli. On sel aastal peaaegu ebaloomulikult lopsakad pojengid. Roosad, veidi raskemeelsed, kaunid oma rammestuses. Ja on iirised, Blue Sapphire, mida kirjeldada ei oskagi.

Vesprite järel kostab nüüd Bachi koraale.