Päev oli kuum ja päikseline
ning agraarteema jätkuks nii palju, et pühapäeval niidetud murust on saanud tõepolest sametine vaip. Kõik, mis aias roheline, on sel aastal kuidagi eriliselt külluslik.
Aga kõiges on tunda ka juba suveharja, rammestust, oma külluse naeratavat nautlemist - peaaegu priiskavat.
Nad rääkisid mulle, et raadio oli neile rääkinud - nii just, sest ma ise ei ole raadio ligi saanud! - et kohe pidi ilm jälle halvaks keerama. Ahjualune nuusutab tuult, nii palju kui seda on, vaatab taevasse, ja aimab kuumust ning põuda. Korraks vaid ehk enne veel äikest, aga siis põuda....
Sellele mõeldes hakkab mu ujupõis valutama...

Aga eile hilisõhtul sõitsin korraks veel ülikoolilinna, vastu H.'le, kes tuli Riiast bussi pealt. Järjest ilusam, kodusem, sõbralikum tundub see linn, millega ma kunagi nii pahuksis olin. Ülekohtuselt vist.
Juuliöö Tartus oli isäranis leebe. Otsisime kohta, kus antaks veel õlut ja kohvi ega osanud esimese hooga minna mujale, kui Wildesse.
Naljaks oli. Heasoovlik baarmen, kes ütles, et seda ikka saab ja siis neli viis piigat ja keegi onu, kes vabandades üks teise järel tulid ning teatasid, et ega enam ei teeninda küll, koju hakkame hoopis minema. Aga baarmen ütles, et südaööni on 25 minutit aega ning et sellega jõuab kohvi juua.
Istusime terrassil Vallikraavi tänava kohal, enne tõrksvaõitu onu tõi tuhatoosigi. Südaöine inimtühi suvekohvik keset Eesti suve - pööraselt kummastav, võimatu näiv... ja võluv.

Ja siis H., kes tagasiteel ikka veel, kuigi Eestis nii palju käinud, ei suutnud uskuda, et pimedamaks enam ei lähegi. Kui vähe on vaja, et panna süda-eurooplast tundma end väisavat muinasjuttu - ainult öist udu ja pilvedeta violetset taevast!

Täna hommikul kell kuus olin korraga ärkvel, sest päike äratas, paistis otse näkku.
Tundsin pöörast rõõmu, sest nii valge polnud mu tuba ammu olnud; ringutasin, ajasin teki pealt ja magasin edasi.

Millal Te viimati ärkasite sellest, et päike Teile näkku paistis ja Te ei pidanud tõusma?
Mis tunne Teil oli?