PRADO

Oma tuhandest kogemusest suudame ehk kõige rohkem ühe üle kanda keelde ning sedagi vaid juhuslikult, hoolikuse ja täpsuseta, mida see vääriks. Kõigi meie tummade kogemuste varjus on peidus need, mis märkamatult annavad meie elule vormi, värvivarjundi, meloodia.
Kui me siis hinge arheoloogidena neid kandvate lausete poole pöördume, avastame, kui eksitavad need on. Meie vaatluste objekt keeldub vaiki püsimast, sõnad libisevad alla mööda kogetut, ja lõpuks seisavad paberil vaid vastuolud. Pikka aega uskusin, et see on puudus, midagi, millest tuleb üle saada. Täna mõtlen, et kiireim tee nendest nii omastest ja siiski mõistatuslikest kogemustest arusaamiseni on segaduse tunnistamine. See kõlab kummaliselt, ehk isegi veidralt, ma tean.
Aga sest peale, kui asja nii näen, on mul tunne, et olen esmakorselt tõeliselt ärkvel ja elus.

/.../

PALAVRAS NUM SILÊNCIO DE OURO. SÕNAD KULDSES VAIKUSES.

Kui loen ajalehte, kuulan raadiot või seda, mida inimesed kohvikus räägivad, tunnen tihtipeale tülpimust, koguni vastikust - kas siis ikka ja alati samade sõnade vastu, mida kirjutatakse-kõneldakse või igavesti korduvate kõnekäändude, keelendite, metafooride vastu.
Kõige hullem on see, kui kuulan iseennast ning pean tõdema, et ka ma ise räägin lakkamatult üht ja sama.
Need on nii hirmsasti ära leierdatud ja päevinäinud, need sõnad, kulunud miljonikordsest kasutamisest. Kas neil üldse on veel tähendust?
Loomulikult, sõnade vahetamine toimib, inimesed tegutsevad nende järgi,
naeravad ja nutavad, lähevad kurakätt või paremale, kelner toob kohvi või teed. Ometi mitte seda ei taha ma küsida, vaid seda, kas sõnad veel ka mõtteid väljendavad?
Või on need vaid mõjusad moodustised häälikuist, mis viivad inimesi siia-sinna, sest raugematult särahtavad jutuvadast uurendunud jäljed?

Tuleb ette, et lähen siis mere äärde ja sirutan kaela pikalt välja, hoian pead tuules, mida tahaksin tunda jäisena, külmemana, kui siin mail harjunud oleme: et see puhuks minust kõik kulunud sõnad, kõik tüütud kõneharjumused, et saaksin tagasi tulla puhastunud vaimuga, puhastununa ikka ühe ja sama kõnekõmina šlakist.
Ometi on kõik esimesel võimalusel, kui pean midagi ütlema, nagu enne.
Puhastumine, mida ma igatsen, ei ole midagi, mis sünniks iseenesest. Ma pean midagi *tegema* ja ma pean seda tegema *sõnadega*. Ent mida? Ei ole ju nii,
et tahaksin väljuda oma keelest, omaks võtta mõnd teist keelt. Ei, asi ei ole keelelises deserteerumises. Ma ju kordan endale ka, et keelt ei saa uuesti leiutada.
Aga mis siis on see, mida ma tahan?

Võib-olla on nii: Ma tahaksin anda sõnadele portugali keeles 'uue vormi'. Laused, mis sellest uuest vormist sünniksid, ei peaks olema silmatorkavad ega pentsikud, eksalteeritud, maneeritsevad ja kistud. Need peaksid olema arhetüüpsed laused portugali keeles, mis määraksid selle keskme, nii et jääks mulje, nagu puhkeksid need otseteed ja määrdumatult mu emakeele läbipaistvast, teemantkirkast olemusest. Sõnad peaksid olema laitmatud kui poleeritud marmor, puhtad nagu Bachi partiita helid, mis muudavad täiuslikuks vaikuseks kõik neist väljaspoole jääva.
Teinekord, kui minus on veel pisukegi jääk leppimisest keelelise mudaga, mõtlen ma, et see võiks olla elutoa rahulik vaikus või ka pingeta vaikus armastajate vahel. Aga kui maailm kleepuvate käibefraaside kohal mind täielikult oma võimusse haarab, siis ei tohi see olla mitte midagi vähemat kui selge, jahe vaikus valguseta maailmaruumis, kus mina olen ainus, kes portugali keelt kõnelda mõistab, oma hääletuid radu veab.
Kelner, juuksur, kassapidaja - nemad hämmastuksid neid sõnu kuuldes ja neid paneks imestama lausete ilu, ilu, mis ei tuleks muust kui selguse särast.
Ma kujutan ette, et need laused oleksid tungivad, armutuikski võiks neid nimetada ja selles osas sarnaneksid need Jumala öeldule.
Üksiti oleksid need liialdusteta ning vähimagi paatoseta, täpsed ja kasinad, nõnda et ei saaks ära võtta ainsatki sõna, ühtegi koma. Neid võiks võrrelda kullassepa sõnadest põimitud luuletusega.

(Amadeu Inácio de Almeida Prado,
Pascal Mercier: Nachtzug nach Lissabon ~ Night Train to Lisbon)

ÜTLE: "HALJAS KUUSK,
SA TUME TALVEINGEL."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi,
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi.

Viivi Luik
1990

1901

Jälle tuhka ja tähti sajab.
Tema naeris ja nimesid hüüdis.
Sellest mõtleb ta eluaja,
kuidas kangi all jõulupuid müüdi.

Kuused reas läksid ustest läbi,
täis tumedat suitsuhõngu,
ladvus noored punased käbid
ja näputäis kullast lõngu.

Kõik lapsed siis aeti voodi,
padja alla sai salm või looke.
Ja Jumalaema läks poodi,
tõi kirjusid piparkooke.

Viivi Luik
Pildi sisse minek 1973

Lugesin Friedrich Rückertit:

Ich bin der Welt abhanden gekommen,
Mit der ich sonst viele Zeit verdorben.
Sie hat so lange von mir nichts vernommen,
Sie mag wohl glauben, ich sei gestorben.

Es ist mir auch gar nichts daran gelegen,
Ob sie mich für gestorben hält;
Ich kann auch gar nichts sagen dagegen,
Denn wirklich bin ich gestorben der Welt.

Ich bin gestorben dem Weltgewimmel
Und ruh' in einem stillen Gebiet.
Ich leb' in mir und meinem Himmel,
In meinem Lieben, in meinem Lied.

You are The Hermit

Prudence, Caution, Deliberation.

The Hermit points to all things hidden, such as knowledge and inspiration,hidden enemies. The illumination is from within, and retirement from participation in current events.

The Hermit is a card of introspection, analysis and, well, virginity. You do not desire to socialize; the card indicates, instead, a desire for peace and solitude. You prefer to take the time to think, organize, ruminate, take stock. There may be feelings of frustration and discontent but these feelings eventually lead to enlightenment, illumination, clarity.

The Hermit represents a wise, inspirational person, friend, teacher, therapist. This a person who can shine a light on things that were previously mysterious and confusing.

What Tarot Card are You?

Take the Test to Find Out.

Eile,
pärast esimest tõelist hallaööd säras südamaa kohal päike.
Väsinu-, hädisevõitu ja madalal, aga ikka veel piisavalt ere, et silmadel valus hakkaks, kui otse sinna sisse vaadata.
Õhk oli selge ning puhas, ent siis ühtäkki enam mitte niiväga. Otsekui sadanuks härmatis puudelt alla. Aga südapäev oli käes ja härmatis ammu sulanud. Lund sadas. Korraks, kümnekonnaks minutiks vaid. Õrnalt, isegi vaevumärgatavalt. Selle aasta esimest lund. Päikeses.

Täna on taevas pilvemass, ainsagi praota. Õhurõhk langeb, ikka kodanike õlule, kel mahti jääb aknast välja vaadata.
Sajupilved, mõtlesin hommikust peale, sajupilved. Ent mis saju? Teadagi.

Esimene lumi on igal aastal kui ime, teeb vaataja väheke lapsemeeleks. Korraks on maailmas kõik teisiti. Rahu on ja kurjal ei ole jõudu, sõjad seiskuvad; rääm, väsimus, mure ja vaev kaetakse kinni valge puhta põllega.
Korraks näib maailmal olevat võimalus.

Identiteediavastamine jätkub.

You Are 4% Capitalist, 96% Socialist

You see a lot of injustice in the world, and you'd like to see it fixed. As far as you're concerned, all the wrong people have the power. You're strongly in favor of the redistribution of wealth - and more protection for the average person.

Are You a Socialist or Capitalist?

Leitud samast, kus eelminegi.

Väljas vajub taevast alla selget valget vett
ja mulle räägitakse raamatuist, millest ma kuulnudki ei ole. Sügis, mis sügis.

You're Watership Down!

by Richard Adams

Though many think of you as a bit young, even childish, you're
actually incredibly deep and complex. You show people the need to rethink their
assumptions, and confront them on everything from how they think to where they
build their houses. You might be one of the greatest people of all time. You'd
be recognized as such if you weren't always talking about talking rabbits.

Take the Book Quiz
at the Blue Pyramid.

Leitud Isemõtleja juurest.

Sügis
Südamaa suur tsukiini.

Foto via Der Standard

Mart peab aru,
mis nänni kinkida ühele presidendile, kes - nagu täna teatatud - meile novembri lõpul paraku külla tuleb.
Millalgi juunikuus käis seesama president ka Austrias. Mõned nädalad enne juba oli Wieni metroos rongiustelt leida postkaardisuuruseid kleepse džoodždabljuu pildi ja kirjaga: "Massimõrvar tuleb Wieni".
Tagantjärele on hirmus kahju, et ühtegi neist kleepsudest pildi peale ei saanud. Alati oli üks häda: märkasin just väljumisel st. liiga hilja, ei saanud küllalt kiiresti kaamerat kotist kätte jne.
Hea meel oli vaadata ikka, natuke kurb ka - et millal meil soovimatuid presidente nõnda kenasti tervitama hakatakse.
Ma arvan, et see oleks küll väärikaim kingitus, mida suurele juhile ja õpetajale teha. Aga kuna meil metrood pole, jääb asi sinnapaika vist.