ÜTLE: "HALJAS KUUSK,
SA TUME TALVEINGEL."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi,
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi.

Viivi Luik
1990