Eile,
pärast esimest tõelist hallaööd säras südamaa kohal päike.
Väsinu-, hädisevõitu ja madalal, aga ikka veel piisavalt ere, et silmadel valus hakkaks, kui otse sinna sisse vaadata.
Õhk oli selge ning puhas, ent siis ühtäkki enam mitte niiväga. Otsekui sadanuks härmatis puudelt alla. Aga südapäev oli käes ja härmatis ammu sulanud. Lund sadas. Korraks, kümnekonnaks minutiks vaid. Õrnalt, isegi vaevumärgatavalt. Selle aasta esimest lund. Päikeses.

Täna on taevas pilvemass, ainsagi praota. Õhurõhk langeb, ikka kodanike õlule, kel mahti jääb aknast välja vaadata.
Sajupilved, mõtlesin hommikust peale, sajupilved. Ent mis saju? Teadagi.

Esimene lumi on igal aastal kui ime, teeb vaataja väheke lapsemeeleks. Korraks on maailmas kõik teisiti. Rahu on ja kurjal ei ole jõudu, sõjad seiskuvad; rääm, väsimus, mure ja vaev kaetakse kinni valge puhta põllega.
Korraks näib maailmal olevat võimalus.