PRADO

Oma tuhandest kogemusest suudame ehk kõige rohkem ühe üle kanda keelde ning sedagi vaid juhuslikult, hoolikuse ja täpsuseta, mida see vääriks. Kõigi meie tummade kogemuste varjus on peidus need, mis märkamatult annavad meie elule vormi, värvivarjundi, meloodia.
Kui me siis hinge arheoloogidena neid kandvate lausete poole pöördume, avastame, kui eksitavad need on. Meie vaatluste objekt keeldub vaiki püsimast, sõnad libisevad alla mööda kogetut, ja lõpuks seisavad paberil vaid vastuolud. Pikka aega uskusin, et see on puudus, midagi, millest tuleb üle saada. Täna mõtlen, et kiireim tee nendest nii omastest ja siiski mõistatuslikest kogemustest arusaamiseni on segaduse tunnistamine. See kõlab kummaliselt, ehk isegi veidralt, ma tean.
Aga sest peale, kui asja nii näen, on mul tunne, et olen esmakorselt tõeliselt ärkvel ja elus.

/.../

PALAVRAS NUM SILÊNCIO DE OURO. SÕNAD KULDSES VAIKUSES.

Kui loen ajalehte, kuulan raadiot või seda, mida inimesed kohvikus räägivad, tunnen tihtipeale tülpimust, koguni vastikust - kas siis ikka ja alati samade sõnade vastu, mida kirjutatakse-kõneldakse või igavesti korduvate kõnekäändude, keelendite, metafooride vastu.
Kõige hullem on see, kui kuulan iseennast ning pean tõdema, et ka ma ise räägin lakkamatult üht ja sama.
Need on nii hirmsasti ära leierdatud ja päevinäinud, need sõnad, kulunud miljonikordsest kasutamisest. Kas neil üldse on veel tähendust?
Loomulikult, sõnade vahetamine toimib, inimesed tegutsevad nende järgi,
naeravad ja nutavad, lähevad kurakätt või paremale, kelner toob kohvi või teed. Ometi mitte seda ei taha ma küsida, vaid seda, kas sõnad veel ka mõtteid väljendavad?
Või on need vaid mõjusad moodustised häälikuist, mis viivad inimesi siia-sinna, sest raugematult särahtavad jutuvadast uurendunud jäljed?

Tuleb ette, et lähen siis mere äärde ja sirutan kaela pikalt välja, hoian pead tuules, mida tahaksin tunda jäisena, külmemana, kui siin mail harjunud oleme: et see puhuks minust kõik kulunud sõnad, kõik tüütud kõneharjumused, et saaksin tagasi tulla puhastunud vaimuga, puhastununa ikka ühe ja sama kõnekõmina šlakist.
Ometi on kõik esimesel võimalusel, kui pean midagi ütlema, nagu enne.
Puhastumine, mida ma igatsen, ei ole midagi, mis sünniks iseenesest. Ma pean midagi *tegema* ja ma pean seda tegema *sõnadega*. Ent mida? Ei ole ju nii,
et tahaksin väljuda oma keelest, omaks võtta mõnd teist keelt. Ei, asi ei ole keelelises deserteerumises. Ma ju kordan endale ka, et keelt ei saa uuesti leiutada.
Aga mis siis on see, mida ma tahan?

Võib-olla on nii: Ma tahaksin anda sõnadele portugali keeles 'uue vormi'. Laused, mis sellest uuest vormist sünniksid, ei peaks olema silmatorkavad ega pentsikud, eksalteeritud, maneeritsevad ja kistud. Need peaksid olema arhetüüpsed laused portugali keeles, mis määraksid selle keskme, nii et jääks mulje, nagu puhkeksid need otseteed ja määrdumatult mu emakeele läbipaistvast, teemantkirkast olemusest. Sõnad peaksid olema laitmatud kui poleeritud marmor, puhtad nagu Bachi partiita helid, mis muudavad täiuslikuks vaikuseks kõik neist väljaspoole jääva.
Teinekord, kui minus on veel pisukegi jääk leppimisest keelelise mudaga, mõtlen ma, et see võiks olla elutoa rahulik vaikus või ka pingeta vaikus armastajate vahel. Aga kui maailm kleepuvate käibefraaside kohal mind täielikult oma võimusse haarab, siis ei tohi see olla mitte midagi vähemat kui selge, jahe vaikus valguseta maailmaruumis, kus mina olen ainus, kes portugali keelt kõnelda mõistab, oma hääletuid radu veab.
Kelner, juuksur, kassapidaja - nemad hämmastuksid neid sõnu kuuldes ja neid paneks imestama lausete ilu, ilu, mis ei tuleks muust kui selguse särast.
Ma kujutan ette, et need laused oleksid tungivad, armutuikski võiks neid nimetada ja selles osas sarnaneksid need Jumala öeldule.
Üksiti oleksid need liialdusteta ning vähimagi paatoseta, täpsed ja kasinad, nõnda et ei saaks ära võtta ainsatki sõna, ühtegi koma. Neid võiks võrrelda kullassepa sõnadest põimitud luuletusega.

(Amadeu Inácio de Almeida Prado,
Pascal Mercier: Nachtzug nach Lissabon ~ Night Train to Lisbon)