Igal aastal enam-vähem samal ajal, küünlapäeva paiku,
ikka ja jälle seesama Viivi Luige luuletus. Tuleb meelde ega jää maha.
Täna Viljandist koju sõites, tabasin, et nii ongi - ruskavad, mõned koguni ergavad. Orgudes, niisama teeveeres. Õhtul Imaverest piimandusmuuseumist Bonzo ja Tõuni kontserdilt tulnuna seisin õues ja vahtisin taevasse. Tõepoolest, vaiksed ja kerged. Jäid minust sadama...

*

Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.


Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

1969