Juba on möödas esimene advent
ja juba on ahjualuse, kes jõulude eest parema meelega kaugele pakku tahaks pugeda, laual esimene jõulukaart.
Saksakeelsete soovidega, kui soovide puhul ikka on põhjust rääkida keelest, milles need kirjutatud. Aga veel on sel kaardil üks tekst - üks palve -, mis algselt pole saksa keeles kirjutatud. Otsisin, et kas on kusagil leida tõlget eesti keelde originaalist. Ei leidnud. Ja kuigi kaudtõlge on halb toon, mida endale tegelikult lubada ei tohiks, ma siiski seekord luban. Autor kusagil säälpoolsuses annab ehk andeks kõik eksimused, mida see tema suhtes kaasa toob.

*

Issand, ma ei palu ei imesid ega nägemusi, vaid jõudu nii tänaseks kui homseks.
Anna mulle tarkust mitte kaotada end askeldustes, mida argipäev kaasa toob.
Luba mul oma aega õigesti kasutada ja saada aru, mis on esma-, mis teisejärguline.
Palun korra- ja mõõdutunnet ja seda, et ma ei libiseks lihtsalt läbi elu, vaid paneksin tähele laineharju ja lootusesädemeid,
jätaksin endale aega järelemõtlemiseks, puhkuseks, osasaamiseks teiste loodust.
Unistused ei minevikust ega tulevikust ei aita edasi.
Aita mul teha järgmine samm nii hästi kui võimalik.
Saada mulle kainet äratundmist, et elus ei saa kõik laabuda,
et raskused, ebaõnnestumised ja tagasilöögid
on enesestmõistetav kaasaanne elule, milles kasvame ja küpseme.
Saada mu kõrvale õigel silmapilgul keegi, kel oleks julgust armastusega öelda mulle tõde.
Paljud mured lahenevad lahendamata.
Anna jõudu oodata. Kingi mulle tõelisi sõpru ja luba mul sõpruse kui õrna taime eest hoolt kanda.
Luba mul inimesena olla nagu hukkuv laev, et jõuaksin ka nendeni, kes on seal "all".
Kaitse mind hirmu eest, et elu läheb mööda elamata.
Ära anna mulle seda, mida soovin, vaid seda, mida vajan.
Õpeta mulle väikeste sammude kunsti. Aamen.

Antoine de Saint-Exupéry

*

Üks väga vana ja väga, vist isegi ergavalt sinine Žiguli
sõitis just praegu koolimaja väga raagus puudest palistatud hoovist läbi. Žigulile sekundeeris küll väga madalale laskunud, ent viimase kümne minuti jooksul imekiiresti selginenud kahjkassinine taevas, milles oli näha vaid paari hallikat pilveräbalat. Torm, kui Te ikka märkasite, et sesinane eile õhtust saadik väljas päris korralikult mürgeldas, rauges äsja.

Kell sai neli ja päike kas parajasti loojub või on juba jõudnud seda teha. On hingedeaeg ja valguse ootamise aeg ja nahk seljas on juba väga õhukeseks kulunud, nahka peaaegu ei olegi enam. Äkki nii käibki novembri keskel?

Siiski, äsja kodu poole sõites pärast paarinädalast ühtlast hallust seda muutumist näinuna oli ahjualusel korraga tunne, et kand sai maha ja et parim aeg on hingata sisse. Välja. Ühtäkki.

Üleeilne kiire jalutuskäik Tartus Toomel andis esimese eelaimuse, et ma saan hakata sellest jälle aru saama. Ma ei tea, millest see tuleb, aga viimasel ajal tundub maailm just Tartus kuidagi iseäranis terviklik ja paigas.

Koduteel laulsid Tätte ja Matvere mulle mitu-mitu korda - sellest loost kaugemale auto plaadimängija lihtsalt ei soostunud minema - ühel häälel: "Ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad". Mõtlesin siis, et kas ma sedasama kardan ja sain aru, et viitsi, ei jaksa enam karta. Ja et see küsimus ei olegi tegelikult kuigi tähtis.

Sinine värv taevas asendus korraks roosaga ja on nüüd juba päriselt pime-tume. Ahjualune hakkab sõitma öisesse metsa Pärnu taga.

Selle üle pika aja esimese sissekande kirjutamise ajal lõi tuul väljas traadid umbes kuus või seitse korda kokku. Siit moraal, käige tunnetega oma blogidesse kirju saates ümber säästlikult , muidu võivad need tekitada voolukatkestusi ja Te saate ehk isegi lõpmatuseni uuesti alustada. Vastavalt Teie hingasmisvõimele võib see kogemus olla vihastav või hoopis naljakas. Valik on Teie.