Üks väga vana ja väga, vist isegi ergavalt sinine Žiguli
sõitis just praegu koolimaja väga raagus puudest palistatud hoovist läbi. Žigulile sekundeeris küll väga madalale laskunud, ent viimase kümne minuti jooksul imekiiresti selginenud kahjkassinine taevas, milles oli näha vaid paari hallikat pilveräbalat. Torm, kui Te ikka märkasite, et sesinane eile õhtust saadik väljas päris korralikult mürgeldas, rauges äsja.

Kell sai neli ja päike kas parajasti loojub või on juba jõudnud seda teha. On hingedeaeg ja valguse ootamise aeg ja nahk seljas on juba väga õhukeseks kulunud, nahka peaaegu ei olegi enam. Äkki nii käibki novembri keskel?

Siiski, äsja kodu poole sõites pärast paarinädalast ühtlast hallust seda muutumist näinuna oli ahjualusel korraga tunne, et kand sai maha ja et parim aeg on hingata sisse. Välja. Ühtäkki.

Üleeilne kiire jalutuskäik Tartus Toomel andis esimese eelaimuse, et ma saan hakata sellest jälle aru saama. Ma ei tea, millest see tuleb, aga viimasel ajal tundub maailm just Tartus kuidagi iseäranis terviklik ja paigas.

Koduteel laulsid Tätte ja Matvere mulle mitu-mitu korda - sellest loost kaugemale auto plaadimängija lihtsalt ei soostunud minema - ühel häälel: "Ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad". Mõtlesin siis, et kas ma sedasama kardan ja sain aru, et viitsi, ei jaksa enam karta. Ja et see küsimus ei olegi tegelikult kuigi tähtis.

Sinine värv taevas asendus korraks roosaga ja on nüüd juba päriselt pime-tume. Ahjualune hakkab sõitma öisesse metsa Pärnu taga.

Selle üle pika aja esimese sissekande kirjutamise ajal lõi tuul väljas traadid umbes kuus või seitse korda kokku. Siit moraal, käige tunnetega oma blogidesse kirju saates ümber säästlikult , muidu võivad need tekitada voolukatkestusi ja Te saate ehk isegi lõpmatuseni uuesti alustada. Vastavalt Teie hingasmisvõimele võib see kogemus olla vihastav või hoopis naljakas. Valik on Teie.