Ja ongi september juba vägagi alanud,
täna hommikul hakkan ma aknast nägema käsi-käes koolimajja marssivaid, gladioole taga lohistavaid jütse.

Õhus aimata olevast sügisest on mu nina kõnelenud juba mitmel hommikul pärast ärkamist, aga see, et sügis täiesti käes on, jõudis minuni üleeile vist. Ühtäkki, aias ringi konnates. Käes, mis käes, ei aita siin enam miski. Ka see mitte, et päevad veel soojad-leebed ning ööd samuti. Valgus, lõhnad ja värvid räägivad muust.

Sügise saabumine tähendab tavaliselt enam või vähem paiksemaks ja asjalikumaks jäämist. Aga ei mitte sel aastal, vähemasti kohe mitte! Üle jäävad siis vihm, topeltaknad, kütteperioodi algus ja muidugi kõik see, mis ühel hommikul ärgates on kirju...
Mine tea, võib-olla on kõigepealt tarvis hoopis suvest toibuda?