14.7.06

Umbes kaks nädalat tagasi, ühe pühapäeva öösel
oli mu tädil insult. Täditütar nähes, et ema ei saa enam rääkida ega liigutada, et hingamisegagi on raskusi, kustus kiirabi.
Hääl telefonist küsis, kui vana tädi on.
"84."
"Siis me välja ei sõida."

Ma ei tea, kas see oli häirekeskuse või Viljandi Kiirabi töötaja, kes niisuguse otsuse langetas.
Abi päris saamata siiski ei jäänud. Viis-kuus tundi hiljem tööd alustanud perearst tuli ja tegi, mis tarvis. Tädil on praeguseks parem.

Võin eksida, aga umbes poole aasta eest vist kõneldi, et Eestis on SKPst tervishoiule suunatavad summad ühe elaniku kohta poole väiksemad kui Lätis-Leedus ning umbes 10 korda väiksemad kui Soomes. Ei oska seda väidet praegu kusagilt kontrollida.

Huvitav oleks siiski teada, kui vana tohib olla selle riigi elanik, et talle laieneks õigus vätlimatule abile?
Ja mida arvab abist keeldunud ... - jah, kes? -, kui ta ise kord samas vanuses abi peaks vajama?

Annaks taevas, et ei pea.

1 Comments:

Blogger Larko arvas...

See kõlab eeskätt kui inimsusevastane kuritegu, ehkki kahtlemata on j.o.k.k. 84-aastanegi inimene on ikka inimene ja väärib ravi.

Eks neid prioriteete muidugi igal pool on olemas. Mu isa oli 66-aastane kui ta insuldi kätte jäi. Tema juurde kiirabi tuli just nimelt kiiresti.

Haiglas teda raviti nii hästi kui ravida andis, kuid ta jäi ikkagi 9 kuuks sõna otseses mõtes oma sita sees magama kuna ravipersonalil lihtsalt polnud aega patsientide mähkmeid piisavalt tihti vahetada. Ma muidu olengi isale selle teenuse ise tagastanud, mida ta kahtlemata mulle varajases lapsepõlves osutas.

Isa puhul kerkisid need prioriteedid nõnda päevakorda, et kui ta haiglas kopsupõletise külge sai, öeldi meile et nemad teda enam intensiivosakonda seetõttu ei too. Ja selle kätte ta siis 67-aastaselt surigi.

14. juuli 2006, kell 07:16  

Postita kommentaar

<< Home