25.7.06

Mõned nädalad tagasi sain kirja, milles
mult küsiti, mida ma oma elus veel kindlasti teha tahan.
Raskekahurväelikult, täie rauaga pandud, eks ole? Vanainimene ehmatas esimese hooga isegi natuke ära, sest niisugused küsimused sunnivad bilanssi tegema, endale ehk koguni ekstistentsiaalseid hinnaguid andma, taevas ise teab, mida veel.
Aga kuna ma teadsin, et küsija ei visanud nalja, vaid teda vist tõepoolest huvitaski see, mida ta päris, ei jäänud mul muud üle, kui püüda vastata.
Manitsesin ennast, et endaga mitte riidu minna ja lubasin, et kui mul ka päriselt ei õnnestu hoiduda ilukõnest, ma vähemasti üritan kirjutada nii nagu on. Natuke halenaljakas olukord, kas pole?!

Kõige esimesena torkas mulle pähe, et tahaksin oma elus puhuda veel hästi palju seebimulle. Te võite naerda, aga see ei olegi tegelikult eriti naerukoht. Seebimullid on väga ilusad ja ma lihtsalt olen hästi õnnelik, kui saan neid puhuda!
Kui olin laps, siis meil ei olnud neid mullitajaid, mullipiipe või mis iganes nende nimi on. Meil olid õlekõrred ja seebivesi. Mullipuhumine oli väga vaevaline.
Siis, kui ma ükskord suurena mullitajat nägin, hakkasin seda endale pööraselt igatsema. See oli peaaegu vabaduse võrdkuju, sest seebimullis on vikerkaar ja maailm.
Aga kuidas sa lähed poodi ja küsid mullitajat, ise suur inimene?
Kõik ju naeravad... väike koht, teavad ka, et mu lapsi ei ole...
Mulle muide enamasti ei lähe eriti korda see, kas minu üle naerdakse või mitte, aga mullitaja puhul läks.
Läinud suvel ma siiski selle riista endale häbelikult ostsin.
Hiljaaegu käisin ühel sünnipäeval, kus ühel lapsel oli kaasas niisugune suur ja uhke kalakujuline mullitaja. Kujutage ette, ta soostus mulle seda laenama!
Siis mina muudkui puhusin mulle ja tema tantsis nende keskel. Vähemasti mina küll olin sel hetkel metsikult õnnelik.

Seda, kas ma täiskasvanuks saada tahaksin, ma ei tea. Vist mitte, aga samas,
mis mul üle jääb, ma aeg-ajalt pean olema. Vist kohe õige täiskasvanud. Vähemalt tundub mulle nii, kuigi see ilmselgelt on illusioon, provokatsioon, mis iganes.

Ma kindlasti tahaksin saada inimeseks ja olla inimene - mulle tundub, et see ongi mu kõige suurem ülesanne. Kui ainult alati teaks, mida see tegelikult tähendab. Vaevaline on ja vahel ei tule välja.

Inimeseks olemise võime on vist kõige rohkem sõltuvuses armastamisvõimest. Aga alati ei oska armastada - tingimusteta -, kusagil veab miski alt, rea pealt ära, nii et enam ei jaksa.

Siis ma tahaksin õppida ümbritsevas lahustuma. Ma ei oska seda soovi teistmoodi nimetada.
Vahel on mul tunne, et kui ma istun kusagil, kus ennast päriselt hästi tunnen - oma aias suvel, kusagil mere ääres (ükskõik, mis aastaajal) jne. -, segab minu enese olemasolu mind kõige rohkem aru saamast sellest, mis ümberringi toimub. Aga toimub igal hetkel nii pööraselt palju. Mida rohkem ma suudan sellesse sulada, seda rohkem on minus rahu, seda rohkemast ma arvan end aru saavat.

Siit tuleb järgmine asi: ma tahaksin veel selle elu vältel hakata aru saama.
Maailmas on elanud täitsa mitu inimest, kes on asjadest aru saanud. Tahaksin
ka. Arusaamine on rahustav.

Ma vist EI tahaks oma elus teha enam mitte kunagi mitte ühtegi kirjalikku tõlget. Mitte millestki, kuigi tean juba ette, et ei maksa väga intensiivselt mitte tahta, niikuinii tuleb teha.
Ma ei tahaks enam tõlkida, ma olen sellest väga väsinud, eriti pärast viimase suure projekti nurjumist. Ühesse suuremasse tõlkesse kulub väga palju jõudu ja mul on tunne, et mul üksipäini ei ole nii palju. Allavandumise maitse aga on kibe.
Kui tõlkida, siis suuliselt. On olukordi, kus see võib olla isegi suisa nauding.

Päris tore on ka õpetamise töö inimestega, kes õppida tahavad.
Aga ma ei pea ennast eriti andekaks õpetajaks, mul jääb kuskil miski asi
puudu, terav ja sarkastiline kipun ka olema.

Ja siis kirjutamine. Ma tahaksin osata kirjutada, see tahtmine muutub mulle järjest tähtsamaks.
Ma justkui paneksin tähele asju, mis tunduvad mulle pööraselt olulised sel märkamise hetkel, aga nii pea, kui hakkan neid üles tähendama, pole äkki enam midagi alles jäänud. Ma ei tea, kuhu need asjad kaovad. See on üks mu kõige suuremaid mõistatusi - ma oskan muuta väga tähtsaid asju olematuks. Aga ma tahaksin hoopis väga muuta neid rohkem olevaks.
Ja siis on veel asju, mida ma kuulen või näen, aga verbaalselt väljendada ei oskagi. Ometi ei ole need vähem olulised.
Ma millegipärast arvan, et sel päeval, kui saan lõpuks ometi kirjutatud, sel
päeval tunnen end korraga olulisemalt vabamana.
Aga ma ei tea, kas see peaks olema mu ülesanne, võib-olla on vabanemiseks ka
teisi teid.

Üht- ja teistsuguseid, suuremaid ja väiksemaid asju on, mida tahaksin. Isegi mõni unistus on. Inimene võib ju unistada, tegelikult ei juhtu mitte midagi hullu, kui mõni asi tegemata, mõni unistus täide minemata jääb. Nii palju olen ma juba teada saanud.

*

Vihma lõhn väljas püsib endiselt intensiivne. Ainult vihma ennast ei ole.

2 Comments:

Anonymous Anonüümne arvas...

Oi Jaan-Jaanike... kalli sulle!

25. juuli 2006, kell 09:05  
Anonymous Anonüümne arvas...

tjah, kirjutamisega on minul ka viimasel ajal halvasti. ma vist isegi oskan mõnd asja paberile panna nõnda, et see teistele pärale jõuab ja korda läheb (vähemalt need teised on kohati seda kinnitanud), aga hull on, et iga kirja pandud sündmus libiseb mul käest.

alles ma tunnen lõhnu, näen värve, olen mingis südnmuses üleni kohal. aga niipea, kui see kirja saab, tunnen nagu poleks mul selle kõgega iial mingit osa olnud. võõra inimese võõras tekst.

nõnda ma ei tahagi ühtki pärispärispäris elamust hinge tagant paberile ära anda.

aga seebimulle armastan mina ka :-)

26. juuli 2006, kell 11:30  

Postita kommentaar

<< Home