Ma muudkui söön ja söön oma sõnu.

Kelgin, et kohv enne uinumist on suurepärane, teeb hea une ega takista magajäämist sugugi. Aga võta näpust, korraga ei ole enam nii. Joon mõnuga oma õhtuse tassi kohvi ja siis... vähkren. Kella viieni, kuueni... mina, kuldmagaja....

Siiski, unetu öö võib vahelduseks tegelikult päris tore olla, sest mõni raamat on inimesel ju ikka käepärast.
Need raamatud, mis kõige lähemale pääsevad, tulevad enamasti üsna salamisi. Mul peab olema natuke aega, et neid piielda ja siis... siis nad lihtsalt saavad mu ning ma olen tänulik kõigele, mis aitab mind nende küljes püsida.
Nõnda oli lugu ka sellesinase raamatuga siin. Aga lugege ise.
Mina hakkan nüüd jooksujalu mere poole minema. Mere poole, mis paraku veel ei ole ookean.

***

Tead, mis siin

ilus on? Vaata: me jalutame, jätame liivale oma jäljed, ja need jäävad siia, täpsed, ilusasti reas. Aga homme tõused üles, heidad pilgu sellele määratule rannale ja midagi pole alles, ühtegi jalajälge, ühtegi märki, mite midagi. Meri kustutab kõik öösel ära. Tõus katab kinni. Nagu poleks keegi iialgi siin käinud. Nagu poleks meid kunagi olnud. Kui kusagil maailmas on paik, kus sa saad ennast eimillekski pidada, siis see on siin. Maa see enam pole, ja meri ka veel mitte. See pole võltselu, pole päriselu. See on aeg. Aeg, mis möödub. Ja kogu lugu.

Sellest saaks suurepärane varjupaik.

Oleksime mis tahes vaenlasele nähtamatu. Maa ja taeva vahel. Valged nagu Plassoni pildid. Märkamatud meile endilegi. Ent on midagi, mis selle puhastustule ära rikub. Miski, mille eest pole pääsu. Meri. Meri lummab, meri tapab, liigub, hirmutab, ajab ka naerma, mõnikord kaob, moondab ennastjärveks, või korraldab torme, neelab laevu, jagab rikkusi, ei anna vastuseid, on tark, õrn, võimas, ettearvamatu. Aga ennekõike: meri hüüab. Ta ei jäta kunagi järele, poeb sulle sisse, ronib selga, tahab sind. Võid teha nägu, et ei tee temast välja, aga sest pole kasu. Ta hüüab sind ikka. Meri, mida sa näed, ja kõik need, mida sa kunagi ei näe, aga mis ometi on olemas, kannatlikult sind ootamas, üks samm su elust ees. Sa kuuled neid hüüdmas, väsimatult. See toimub ses liivases purgatooriumis. Toimuks ka igas paradiisis ja igas põrgus. Mitte midagi seletamata, ütlemata sulle millal, on kusagil alati meri, mis sind hüüab.

Alessandro Baricco
"Ookean meri"
Koostöös Tele 2-ga Varrak 2005