Üleeile hommikul ärkasin sellest,
et vihma sadas. Väga vaikselt, väga rahulikult. Vihm sundis mind rinnuli aknale, et ka näeksin, mitte ainult ei kuuleks.
Tund hiljem oli kõik möödas ja päike säras jälle.
Veel tunnike hiljem oli selge, et ka põud jätkub. Muld müüri veeres peenras oli jälle tuhkkuiv, rada aias oli kuivusest endiselt pragunenud.

Põud vaatab vastu inimeste nägudelt ning liigutustest, põuda kostab nende häältest ja juttudest.
Põud on ulatunud ka siia leheküljele. Aga see vist on küll sootuks pikem põud.

Ma ei tea, kuidas taimed põua ajal elavad. Võib-olla on neil mingi salaelu, vaid poolenisti siin(poolsuses), nii, et teised ka sellest aimu saavad.

Ei usu, et mul oleks õigust võrrelda end mõne taimega, ma ei kannataks seda võrdlust välja.
Et kas mul on salaelu?
Vist mitte, pigemini mitte. Mul vist lihtsalt on eriline anne muuta olnud ja teinekord päris tähtsaid asju otsekui mitteolnuiks,
sest ma väga tihti ei saa sõna suust.
Kas sõnastamine tõesti on üldse nii tähtis?
Kui, siis mulle enesele, muidu ei tunneks ma sellest ju puudust.

Nüüd juba umbes kolmandat tundi tunnen ma aga vihma lõhna. Sõõrmeid laiali suruvat, ärevileajavat, järjest tugevamaks muutuvat vihma lõhna.
Kui pistan käe aknast välja, on pigem aimata kui tunda üksikuid õrnu piisku.

Mu nina ei ole mulle mitte alati õigust rääkinud. Huvitav, kuidas on seekord?