Seda, kui suur võib olla
sõna jõud ja sedagi, kui vinge mees on Nikolaus, sain teada, kui olin tõlkinud Saksamaal elavale sõbrale sõnumi heade soovidega, mida too soovis edastada teistele sõpradele siin. Tänu ta palavale Eesti-armastusele on neid palju, enamus aga saksa keelt ei mõista.

Neid seal saksakeelseil mail ei ole õnnistatud pisikeste piilujatega akende taga, kes kõik ülemusele ette kannavad ja millegipärast arvavad, et neil on õigus teiste käitumise üle otsuseid langetada.

Ei tunne mu saksa sõbrad seega päkapikke (sõna, mis nende keeles kipub muunduma mil moel iganes, üks esimese hooga meenuvaist variantidetst näiteks on 'beggebiks' - mine tea, võib-olla ongi tegemist lätlastega?) ning kui neile sellest eriskummalisest elusolendite liigist pajatada, näib jutt igati muljet avaldavat. Olen kuulnud isegi kahtlustusi, et Eesti laste elu on liiga hea.

Kommitamise on seal kandis enda kanda võtnud Nikolaus ja kommitab ta ringi ainult ühel ööl aastas. Nõnda siis saatsin teele meili tekstiga selle kohta, kuidas igati usin Nikolaus Saksamaal 6. detsembri öösi paneb kingadesse maiustusi.

Järgmisel päeval hakkasin saama kõnesid poolhingetutelt sõpradelt, kes lihtsalt pidid oma rõõmu minuga jagama ja lugesid mulle lämbudes ette telefoni tulnud sõnumi:
"6. detsembri öösel paneb Nikolaus Saksamaal kingadesse. Tahaksin
sümboolselt täita ka Teie kingad."

Ma märkan, et jagan sõprade heameelt tubli Nikolause saavutuste üle.