Kas Teil on kunagi olnud tunne,
et Teie osaks elus on olla vaataja? Et Te olete vaid ühe jalaga siin ilmas ja teadmata lõpliku kindlusega, kus on teine pool Teist, muudkui vaatate päranisilmi, vahel koguni ammulisui, mis toimub Teie ümber. Otsekui tulnukas. Küllap tuleb vaatamise sund osalt uudishimust, aga ainult osalt. Sest tegelikult on Teie asi õppida. Te muudkui vaatate, kuidas taevas ja maastikud ja asjad ja inimesed Teie ümber elavad ja on, mis nad teevad, kuidas muutuvad ning kõik see salvestub Teie lihas, luus, veres. Võib-olla Te lahustute vahel nähtus.

Te püüate iga rakuga mõista seda, mida näete. Te õpite mõistma ja leppima, mõistma, ent mitte leppima. Armastama ja mitte kunagi enam vihkama.

Ma ei tea, kas Te olete kunagi püüdnud uurida, millal ükskord Te sellega valmis saate, kas palju veel on vaja vaadata, kas see, mille Te juba ära olete näinud, kannab Teid.

Ma tahaksin, et uus aasta tooks selguse ja teadmise. Aga ma saan soovida ainult selgeid ja teravaid-säravaid silmi.

*

Juhan Viiding
Lapsed

Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.

Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.

Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.

See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.

*