Võib-olla on asi selles, et külaleib on ikka sai,
aga naaberlinna turg tundub siinsest hoopis parem olevat. Turuhooneks on ühel idüllilisel tänaval omasuguste kõrval seisev vana ilus puust maja. Seda tänavat ei suuda mu meelest rikkuda isegi uhkeldav terrassiitkrohviga maavalitsus ega ka millalgi seitsmekümnendatel ehitatud suur punastest tellistest laohoone. Kuna maa pole pikk sõita, meeldib mulle teinekord, kui aega rohkem, just sealt söögikraami ostmas käia.

Viimati, kui selle tee ette võtsin, oli ilm sompus, taevas hall ja madal ning tänavad keskpäevast hoolimata tühjad. Kitsukesel uulitsal tuli vastu ainult üks kargu najal vaevaliselt liikuv taat. Taat jalutas või õigemini arvas, et jalutas (vist vanade sedelgarihmade otsas) kaht vasikasuurust väga sõbraliku olemisega umbes tuhande tõu ristandist koera, kes olid aga ulakust täis ja tahtsid minna kumbki ise suunas. Niisiis jalutasid nemad tegelikult hoopis taati ja taat püsis kõigest hoolimata kuidagimoodi jalul. Võib-olla tänu selle kentsaka seltskonna neljandale liikmele, hästi kepsaka olemisega suurele hallivöödilisele kõutsile, kes koertega silmnähtavalt hästi läbi sai, nende ees edasi-tagasi pendeldas ja neid vist natukese narris, aga ilmselt ka üksiti korrale kutsus.

Nii nad siis tulid mulle vastu ja mina oleksin tahtnud kinni pidada ning lihtsalt vaadata. Niisugune pilt! Aga ma ei saanud seisma jääda, sest taat vaatas mind kuidagi väga heitunud, isegi hirmunud pilguga; otsekui teisest maailmast, kus ta ikkagi ei olnud rahu leidnud...

Turul ütles tumesinise põlle ja veidi ärajoonud näoga meesmüüja küsitud juustutükki üle leti ulatades hästi osavõtlikul moel, justkui saladust reetes: "Võta saia ka, siis kulub juustu vähem!"