Veel üks tekst,
mis millegipärast just viimastel päevadel end jälle meelde on tuletanud.

***

Laul sügavast düünist

veel on männilatvades
väikeste poiste pesad
öödes päevades lõtvades
tuulevarjus on isad

emad lendavad salaja
mändide kohale
ema on pisaravalaja
noorele kehale

poeg näeb kauguses laevu
laev ikka pähklikoor
männina maasse kaevu
seni kui oled noor

talviti põimiti püünist
võrku jäid sinagi
laulu sügavast düünist
kuulete kunagi

männina kooldu kiiva
siis sa jääd elama
tuules tuiskavat liiva
kella pean valama

emadeparv sai hukka
mis sai pojast ja isast
raiuti metsatukka
ja nad kukkusid pesast

ärge uskuge hulle
nende rabedas vihas
taevas tiirutab kulle
kisendav vaikus kehas

Juhan Viiding
"Detsember" 1971

Kevade tulek tundub
lõpuks ometi olevat tõepoolest otsustav ja vastuvaidlemist mittesalliv.
Kes soovib, uurib asitõendeid siit edasi.

Nädalavahetusel viis tee ülikoolilinna.
Oli küll kevad Tartu peal. Ainult hakikisa ei kuulnud.

Niisugune pilt täna mu aknalt.
Oligi püha. Ilus, päikseline. Loodan, et kõigil.

***

Pajud on urvas juba,
hõbedased ja valged.
Kui tuled pikast talvest,
siis on sul klaasist palged.

Ehk paistab nendest läbi
see, mida sa teed ja tunned?
Mälu on külm ja valge
pestava laega tunnel.

Kes tunneb elu rohkem,
sellel on rohkem häbi.
Mine või hambad risti,
aga sa lähed läbi.

1973
Viivi Luik