ahjualuse uidud

2007-05-25T02:52:00.000+03:00

PRADO

Oma tuhandest kogemusest suudame ehk kõige rohkem ühe üle kanda keelde ning sedagi vaid juhuslikult, hoolikuse ja täpsuseta, mida see vääriks. Kõigi meie tummade kogemuste varjus on peidus need, mis märkamatult annavad meie elule vormi, värvivarjundi, meloodia.
Kui me siis hinge arheoloogidena neid kandvate lausete poole pöördume, avastame, kui eksitavad need on. Meie vaatluste objekt keeldub vaiki püsimast, sõnad libisevad alla mööda kogetut, ja lõpuks seisavad paberil vaid vastuolud. Pikka aega uskusin, et see on puudus, midagi, millest tuleb üle saada. Täna mõtlen, et kiireim tee nendest nii omastest ja siiski mõistatuslikest kogemustest arusaamiseni on segaduse tunnistamine. See kõlab kummaliselt, ehk isegi veidralt, ma tean.
Aga sest peale, kui asja nii näen, on mul tunne, et olen esmakorselt tõeliselt ärkvel ja elus.

/.../

PALAVRAS NUM SILÊNCIO DE OURO. SÕNAD KULDSES VAIKUSES.

Kui loen ajalehte, kuulan raadiot või seda, mida inimesed kohvikus räägivad, tunnen tihtipeale tülpimust, koguni vastikust - kas siis ikka ja alati samade sõnade vastu, mida kirjutatakse-kõneldakse või igavesti korduvate kõnekäändude, keelendite, metafooride vastu.
Kõige hullem on see, kui kuulan iseennast ning pean tõdema, et ka ma ise räägin lakkamatult üht ja sama.
Need on nii hirmsasti ära leierdatud ja päevinäinud, need sõnad, kulunud miljonikordsest kasutamisest. Kas neil üldse on veel tähendust?
Loomulikult, sõnade vahetamine toimib, inimesed tegutsevad nende järgi,
naeravad ja nutavad, lähevad kurakätt või paremale, kelner toob kohvi või teed. Ometi mitte seda ei taha ma küsida, vaid seda, kas sõnad veel ka mõtteid väljendavad?
Või on need vaid mõjusad moodustised häälikuist, mis viivad inimesi siia-sinna, sest raugematult särahtavad jutuvadast uurendunud jäljed?

Tuleb ette, et lähen siis mere äärde ja sirutan kaela pikalt välja, hoian pead tuules, mida tahaksin tunda jäisena, külmemana, kui siin mail harjunud oleme: et see puhuks minust kõik kulunud sõnad, kõik tüütud kõneharjumused, et saaksin tagasi tulla puhastunud vaimuga, puhastununa ikka ühe ja sama kõnekõmina šlakist.
Ometi on kõik esimesel võimalusel, kui pean midagi ütlema, nagu enne.
Puhastumine, mida ma igatsen, ei ole midagi, mis sünniks iseenesest. Ma pean midagi *tegema* ja ma pean seda tegema *sõnadega*. Ent mida? Ei ole ju nii,
et tahaksin väljuda oma keelest, omaks võtta mõnd teist keelt. Ei, asi ei ole keelelises deserteerumises. Ma ju kordan endale ka, et keelt ei saa uuesti leiutada.
Aga mis siis on see, mida ma tahan?

Võib-olla on nii: Ma tahaksin anda sõnadele portugali keeles 'uue vormi'. Laused, mis sellest uuest vormist sünniksid, ei peaks olema silmatorkavad ega pentsikud, eksalteeritud, maneeritsevad ja kistud. Need peaksid olema arhetüüpsed laused portugali keeles, mis määraksid selle keskme, nii et jääks mulje, nagu puhkeksid need otseteed ja määrdumatult mu emakeele läbipaistvast, teemantkirkast olemusest. Sõnad peaksid olema laitmatud kui poleeritud marmor, puhtad nagu Bachi partiita helid, mis muudavad täiuslikuks vaikuseks kõik neist väljaspoole jääva.
Teinekord, kui minus on veel pisukegi jääk leppimisest keelelise mudaga, mõtlen ma, et see võiks olla elutoa rahulik vaikus või ka pingeta vaikus armastajate vahel. Aga kui maailm kleepuvate käibefraaside kohal mind täielikult oma võimusse haarab, siis ei tohi see olla mitte midagi vähemat kui selge, jahe vaikus valguseta maailmaruumis, kus mina olen ainus, kes portugali keelt kõnelda mõistab, oma hääletuid radu veab.
Kelner, juuksur, kassapidaja - nemad hämmastuksid neid sõnu kuuldes ja neid paneks imestama lausete ilu, ilu, mis ei tuleks muust kui selguse särast.
Ma kujutan ette, et need laused oleksid tungivad, armutuikski võiks neid nimetada ja selles osas sarnaneksid need Jumala öeldule.
Üksiti oleksid need liialdusteta ning vähimagi paatoseta, täpsed ja kasinad, nõnda et ei saaks ära võtta ainsatki sõna, ühtegi koma. Neid võiks võrrelda kullassepa sõnadest põimitud luuletusega.

(Amadeu Inácio de Almeida Prado,
Pascal Mercier: Nachtzug nach Lissabon ~ Night Train to Lisbon)

2006-12-25T03:16:00.000+02:00

ÜTLE: "HALJAS KUUSK,
SA TUME TALVEINGEL."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi,
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi.

Viivi Luik
1990

2006-12-24T16:32:00.000+02:00

1901

Jälle tuhka ja tähti sajab.
Tema naeris ja nimesid hüüdis.
Sellest mõtleb ta eluaja,
kuidas kangi all jõulupuid müüdi.

Kuused reas läksid ustest läbi,
täis tumedat suitsuhõngu,
ladvus noored punased käbid
ja näputäis kullast lõngu.

Kõik lapsed siis aeti voodi,
padja alla sai salm või looke.
Ja Jumalaema läks poodi,
tõi kirjusid piparkooke.

Viivi Luik
Pildi sisse minek 1973

2006-12-24T16:28:00.000+02:00

Lugesin Friedrich Rückertit:

Ich bin der Welt abhanden gekommen,
Mit der ich sonst viele Zeit verdorben.
Sie hat so lange von mir nichts vernommen,
Sie mag wohl glauben, ich sei gestorben.

Es ist mir auch gar nichts daran gelegen,
Ob sie mich für gestorben hält;
Ich kann auch gar nichts sagen dagegen,
Denn wirklich bin ich gestorben der Welt.

Ich bin gestorben dem Weltgewimmel
Und ruh' in einem stillen Gebiet.
Ich leb' in mir und meinem Himmel,
In meinem Lieben, in meinem Lied.

2006-12-21T02:44:00.000+02:00

You are The Hermit

Prudence, Caution, Deliberation.

The Hermit points to all things hidden, such as knowledge and inspiration,hidden enemies. The illumination is from within, and retirement from participation in current events.

The Hermit is a card of introspection, analysis and, well, virginity. You do not desire to socialize; the card indicates, instead, a desire for peace and solitude. You prefer to take the time to think, organize, ruminate, take stock. There may be feelings of frustration and discontent but these feelings eventually lead to enlightenment, illumination, clarity.

The Hermit represents a wise, inspirational person, friend, teacher, therapist. This a person who can shine a light on things that were previously mysterious and confusing.

What Tarot Card are You?

Take the Test to Find Out.

2006-10-30T14:52:00.000+02:00

Eile,
pärast esimest tõelist hallaööd säras südamaa kohal päike.
Väsinu-, hädisevõitu ja madalal, aga ikka veel piisavalt ere, et silmadel valus hakkaks, kui otse sinna sisse vaadata.
Õhk oli selge ning puhas, ent siis ühtäkki enam mitte niiväga. Otsekui sadanuks härmatis puudelt alla. Aga südapäev oli käes ja härmatis ammu sulanud. Lund sadas. Korraks, kümnekonnaks minutiks vaid. Õrnalt, isegi vaevumärgatavalt. Selle aasta esimest lund. Päikeses.

Täna on taevas pilvemass, ainsagi praota. Õhurõhk langeb, ikka kodanike õlule, kel mahti jääb aknast välja vaadata.
Sajupilved, mõtlesin hommikust peale, sajupilved. Ent mis saju? Teadagi.

Esimene lumi on igal aastal kui ime, teeb vaataja väheke lapsemeeleks. Korraks on maailmas kõik teisiti. Rahu on ja kurjal ei ole jõudu, sõjad seiskuvad; rääm, väsimus, mure ja vaev kaetakse kinni valge puhta põllega.
Korraks näib maailmal olevat võimalus.

2006-10-05T15:02:00.000+03:00

Identiteediavastamine jätkub.

You Are 4% Capitalist, 96% Socialist

You see a lot of injustice in the world, and you'd like to see it fixed.
As far as you're concerned, all the wrong people have the power.
You're strongly in favor of the redistribution of wealth - and more protection for the average person.

Are You a Socialist or Capitalist?

Leitud samast, kus eelminegi.

2006-10-05T14:47:00.000+03:00

Väljas vajub taevast alla selget valget vett
ja mulle räägitakse raamatuist, millest ma kuulnudki ei ole. Sügis, mis sügis.

You're Watership Down!

by Richard Adams

Though many think of you as a bit young, even childish, you're
actually incredibly deep and complex. You show people the need to rethink their
assumptions, and confront them on everything from how they think to where they
build their houses. You might be one of the greatest people of all time. You'd
be recognized as such if you weren't always talking about talking rabbits.

Take the Book Quiz
at the Blue Pyramid.

Leitud Isemõtleja juurest.

2006-09-10T18:11:00.000+03:00

Sügis
Südamaa suur tsukiini.

2006-09-08T00:40:00.000+03:00

Foto via Der Standard

Mart peab aru,
mis nänni kinkida ühele presidendile, kes - nagu täna teatatud - meile novembri lõpul paraku külla tuleb.
Millalgi juunikuus käis seesama president ka Austrias. Mõned nädalad enne juba oli Wieni metroos rongiustelt leida postkaardisuuruseid kleepse džoodždabljuu pildi ja kirjaga: "Massimõrvar tuleb Wieni".
Tagantjärele on hirmus kahju, et ühtegi neist kleepsudest pildi peale ei saanud. Alati oli üks häda: märkasin just väljumisel st. liiga hilja, ei saanud küllalt kiiresti kaamerat kotist kätte jne.
Hea meel oli vaadata ikka, natuke kurb ka - et millal meil soovimatuid presidente nõnda kenasti tervitama hakatakse.
Ma arvan, et see oleks küll väärikaim kingitus, mida suurele juhile ja õpetajale teha. Aga kuna meil metrood pole, jääb asi sinnapaika vist.

2006-09-01T02:24:00.000+03:00

Ja ongi september juba vägagi alanud,
täna hommikul hakkan ma aknast nägema käsi-käes koolimajja marssivaid, gladioole taga lohistavaid jütse.

Õhus aimata olevast sügisest on mu nina kõnelenud juba mitmel hommikul pärast ärkamist, aga see, et sügis täiesti käes on, jõudis minuni üleeile vist. Ühtäkki, aias ringi konnates. Käes, mis käes, ei aita siin enam miski. Ka see mitte, et päevad veel soojad-leebed ning ööd samuti. Valgus, lõhnad ja värvid räägivad muust.

Sügise saabumine tähendab tavaliselt enam või vähem paiksemaks ja asjalikumaks jäämist. Aga ei mitte sel aastal, vähemasti kohe mitte! Üle jäävad siis vihm, topeltaknad, kütteperioodi algus ja muidugi kõik see, mis ühel hommikul ärgates on kirju...
Mine tea, võib-olla on kõigepealt tarvis hoopis suvest toibuda?

2006-08-28T17:07:00.000+03:00

Sünnipäevade ja sidusõnnitluste rida jätkub,
tänased õnnitlused kuuluvad Larkole. Kõik head soovid!
Ühel või teisel moel kirjutamisega tegelevat rahvast näikse augusti lõpus sündinud olevat suisa ridamisi ja järjestikustel päevadel.
Täna oleks aasta vanemaks saanud näituseks ka vana Goethe.

2006-08-27T17:53:00.000+03:00

Ühe tagasihoidliku, ent see-eest südamest tuleva õnnitluse
tahaksin ma omalt poolt siin kohal lisada. Sünnipäevalaps on Punane Hanrahan ja ei muud, kui et hästi palju õnne talle, häid mõtteid ta pähe, ilusat muusikat ta kõrvu ja kõike ilusat ta ümber ning rohkesti mässumeelsust ka vanuigi!

2006-08-17T00:15:00.000+03:00

You Belong in Dublin

Friendly and down to earth, you want to enjoy Europe without snobbery or pretensions.
You're the perfect person to go wild on a pub crawl... or enjoy a quiet bike ride through the old part of town.

What European City Do You Belong In?

2006-08-17T00:08:00.000+03:00

What Your Soul Really Looks Like

You are a wanderer. You constantly long for a new adventure, challenge, or eve a completely different life.

You are not a very grounded person. You prefer dreams to reality. For you, it's all about possibilities.

You believe that people see you for how you are, not how you look. But deep down, you know that's not exactly true.

Your near future is calm, relaxing, and pretty much what you want. And it's something you've been anticipating for a while now.

For you, love is all about caring and comfort. You couldn't fall in love with someone you didn't trust.

Inside the Room of Your Soul

2006-07-26T11:12:00.000+03:00

Ma muudkui söön ja söön oma sõnu.

Kelgin, et kohv enne uinumist on suurepärane, teeb hea une ega takista magajäämist sugugi. Aga võta näpust, korraga ei ole enam nii. Joon mõnuga oma õhtuse tassi kohvi ja siis... vähkren. Kella viieni, kuueni... mina, kuldmagaja....

Siiski, unetu öö võib vahelduseks tegelikult päris tore olla, sest mõni raamat on inimesel ju ikka käepärast.
Need raamatud, mis kõige lähemale pääsevad, tulevad enamasti üsna salamisi. Mul peab olema natuke aega, et neid piielda ja siis... siis nad lihtsalt saavad mu ning ma olen tänulik kõigele, mis aitab mind nende küljes püsida.
Nõnda oli lugu ka sellesinase raamatuga siin. Aga lugege ise.
Mina hakkan nüüd jooksujalu mere poole minema. Mere poole, mis paraku veel ei ole ookean.

***

Tead, mis siin

ilus on? Vaata: me jalutame, jätame liivale oma jäljed, ja need jäävad siia, täpsed, ilusasti reas. Aga homme tõused üles, heidad pilgu sellele määratule rannale ja midagi pole alles, ühtegi jalajälge, ühtegi märki, mite midagi. Meri kustutab kõik öösel ära. Tõus katab kinni. Nagu poleks keegi iialgi siin käinud. Nagu poleks meid kunagi olnud. Kui kusagil maailmas on paik, kus sa saad ennast eimillekski pidada, siis see on siin. Maa see enam pole, ja meri ka veel mitte. See pole võltselu, pole päriselu. See on aeg. Aeg, mis möödub. Ja kogu lugu.

Sellest saaks suurepärane varjupaik.

Oleksime mis tahes vaenlasele nähtamatu. Maa ja taeva vahel. Valged nagu Plassoni pildid. Märkamatud meile endilegi. Ent on midagi, mis selle puhastustule ära rikub. Miski, mille eest pole pääsu. Meri. Meri lummab, meri tapab, liigub, hirmutab, ajab ka naerma, mõnikord kaob, moondab ennastjärveks, või korraldab torme, neelab laevu, jagab rikkusi, ei anna vastuseid, on tark, õrn, võimas, ettearvamatu. Aga ennekõike: meri hüüab. Ta ei jäta kunagi järele, poeb sulle sisse, ronib selga, tahab sind. Võid teha nägu, et ei tee temast välja, aga sest pole kasu. Ta hüüab sind ikka. Meri, mida sa näed, ja kõik need, mida sa kunagi ei näe, aga mis ometi on olemas, kannatlikult sind ootamas, üks samm su elust ees. Sa kuuled neid hüüdmas, väsimatult. See toimub ses liivases purgatooriumis. Toimuks ka igas paradiisis ja igas põrgus. Mitte midagi seletamata, ütlemata sulle millal, on kusagil alati meri, mis sind hüüab.

Alessandro Baricco
"Ookean meri"
Koostöös Tele 2-ga Varrak 2005

2006-07-25T04:35:00.000+03:00

Mõned nädalad tagasi sain kirja, milles
mult küsiti, mida ma oma elus veel kindlasti teha tahan.
Raskekahurväelikult, täie rauaga pandud, eks ole? Vanainimene ehmatas esimese hooga isegi natuke ära, sest niisugused küsimused sunnivad bilanssi tegema, endale ehk koguni ekstistentsiaalseid hinnaguid andma, taevas ise teab, mida veel.
Aga kuna ma teadsin, et küsija ei visanud nalja, vaid teda vist tõepoolest huvitaski see, mida ta päris, ei jäänud mul muud üle, kui püüda vastata.
Manitsesin ennast, et endaga mitte riidu minna ja lubasin, et kui mul ka päriselt ei õnnestu hoiduda ilukõnest, ma vähemasti üritan kirjutada nii nagu on. Natuke halenaljakas olukord, kas pole?!

Kõige esimesena torkas mulle pähe, et tahaksin oma elus puhuda veel hästi palju seebimulle. Te võite naerda, aga see ei olegi tegelikult eriti naerukoht. Seebimullid on väga ilusad ja ma lihtsalt olen hästi õnnelik, kui saan neid puhuda!
Kui olin laps, siis meil ei olnud neid mullitajaid, mullipiipe või mis iganes nende nimi on. Meil olid õlekõrred ja seebivesi. Mullipuhumine oli väga vaevaline.
Siis, kui ma ükskord suurena mullitajat nägin, hakkasin seda endale pööraselt igatsema. See oli peaaegu vabaduse võrdkuju, sest seebimullis on vikerkaar ja maailm.
Aga kuidas sa lähed poodi ja küsid mullitajat, ise suur inimene?
Kõik ju naeravad... väike koht, teavad ka, et mu lapsi ei ole...
Mulle muide enamasti ei lähe eriti korda see, kas minu üle naerdakse või mitte, aga mullitaja puhul läks.
Läinud suvel ma siiski selle riista endale häbelikult ostsin.
Hiljaaegu käisin ühel sünnipäeval, kus ühel lapsel oli kaasas niisugune suur ja uhke kalakujuline mullitaja. Kujutage ette, ta soostus mulle seda laenama!
Siis mina muudkui puhusin mulle ja tema tantsis nende keskel. Vähemasti mina küll olin sel hetkel metsikult õnnelik.

Seda, kas ma täiskasvanuks saada tahaksin, ma ei tea. Vist mitte, aga samas,
mis mul üle jääb, ma aeg-ajalt pean olema. Vist kohe õige täiskasvanud. Vähemalt tundub mulle nii, kuigi see ilmselgelt on illusioon, provokatsioon, mis iganes.

Ma kindlasti tahaksin saada inimeseks ja olla inimene - mulle tundub, et see ongi mu kõige suurem ülesanne. Kui ainult alati teaks, mida see tegelikult tähendab. Vaevaline on ja vahel ei tule välja.

Inimeseks olemise võime on vist kõige rohkem sõltuvuses armastamisvõimest. Aga alati ei oska armastada - tingimusteta -, kusagil veab miski alt, rea pealt ära, nii et enam ei jaksa.

Siis ma tahaksin õppida ümbritsevas lahustuma. Ma ei oska seda soovi teistmoodi nimetada.
Vahel on mul tunne, et kui ma istun kusagil, kus ennast päriselt hästi tunnen - oma aias suvel, kusagil mere ääres (ükskõik, mis aastaajal) jne. -, segab minu enese olemasolu mind kõige rohkem aru saamast sellest, mis ümberringi toimub. Aga toimub igal hetkel nii pööraselt palju. Mida rohkem ma suudan sellesse sulada, seda rohkem on minus rahu, seda rohkemast ma arvan end aru saavat.

Siit tuleb järgmine asi: ma tahaksin veel selle elu vältel hakata aru saama.
Maailmas on elanud täitsa mitu inimest, kes on asjadest aru saanud. Tahaksin
ka. Arusaamine on rahustav.

Ma vist EI tahaks oma elus teha enam mitte kunagi mitte ühtegi kirjalikku tõlget. Mitte millestki, kuigi tean juba ette, et ei maksa väga intensiivselt mitte tahta, niikuinii tuleb teha.
Ma ei tahaks enam tõlkida, ma olen sellest väga väsinud, eriti pärast viimase suure projekti nurjumist. Ühesse suuremasse tõlkesse kulub väga palju jõudu ja mul on tunne, et mul üksipäini ei ole nii palju. Allavandumise maitse aga on kibe.
Kui tõlkida, siis suuliselt. On olukordi, kus see võib olla isegi suisa nauding.

Päris tore on ka õpetamise töö inimestega, kes õppida tahavad.
Aga ma ei pea ennast eriti andekaks õpetajaks, mul jääb kuskil miski asi
puudu, terav ja sarkastiline kipun ka olema.

Ja siis kirjutamine. Ma tahaksin osata kirjutada, see tahtmine muutub mulle järjest tähtsamaks.
Ma justkui paneksin tähele asju, mis tunduvad mulle pööraselt olulised sel märkamise hetkel, aga nii pea, kui hakkan neid üles tähendama, pole äkki enam midagi alles jäänud. Ma ei tea, kuhu need asjad kaovad. See on üks mu kõige suuremaid mõistatusi - ma oskan muuta väga tähtsaid asju olematuks. Aga ma tahaksin hoopis väga muuta neid rohkem olevaks.
Ja siis on veel asju, mida ma kuulen või näen, aga verbaalselt väljendada ei oskagi. Ometi ei ole need vähem olulised.
Ma millegipärast arvan, et sel päeval, kui saan lõpuks ometi kirjutatud, sel
päeval tunnen end korraga olulisemalt vabamana.
Aga ma ei tea, kas see peaks olema mu ülesanne, võib-olla on vabanemiseks ka
teisi teid.

Üht- ja teistsuguseid, suuremaid ja väiksemaid asju on, mida tahaksin. Isegi mõni unistus on. Inimene võib ju unistada, tegelikult ei juhtu mitte midagi hullu, kui mõni asi tegemata, mõni unistus täide minemata jääb. Nii palju olen ma juba teada saanud.

*

Vihma lõhn väljas püsib endiselt intensiivne. Ainult vihma ennast ei ole.

2006-07-25T02:55:00.000+03:00

Üleeile hommikul ärkasin sellest,
et vihma sadas. Väga vaikselt, väga rahulikult. Vihm sundis mind rinnuli aknale, et ka näeksin, mitte ainult ei kuuleks.
Tund hiljem oli kõik möödas ja päike säras jälle.
Veel tunnike hiljem oli selge, et ka põud jätkub. Muld müüri veeres peenras oli jälle tuhkkuiv, rada aias oli kuivusest endiselt pragunenud.

Põud vaatab vastu inimeste nägudelt ning liigutustest, põuda kostab nende häältest ja juttudest.
Põud on ulatunud ka siia leheküljele. Aga see vist on küll sootuks pikem põud.

Ma ei tea, kuidas taimed põua ajal elavad. Võib-olla on neil mingi salaelu, vaid poolenisti siin(poolsuses), nii, et teised ka sellest aimu saavad.

Ei usu, et mul oleks õigust võrrelda end mõne taimega, ma ei kannataks seda võrdlust välja.
Et kas mul on salaelu?
Vist mitte, pigemini mitte. Mul vist lihtsalt on eriline anne muuta olnud ja teinekord päris tähtsaid asju otsekui mitteolnuiks,
sest ma väga tihti ei saa sõna suust.
Kas sõnastamine tõesti on üldse nii tähtis?
Kui, siis mulle enesele, muidu ei tunneks ma sellest ju puudust.

Nüüd juba umbes kolmandat tundi tunnen ma aga vihma lõhna. Sõõrmeid laiali suruvat, ärevileajavat, järjest tugevamaks muutuvat vihma lõhna.
Kui pistan käe aknast välja, on pigem aimata kui tunda üksikuid õrnu piisku.

Mu nina ei ole mulle mitte alati õigust rääkinud. Huvitav, kuidas on seekord?

2006-07-14T04:55:00.000+03:00

Umbes kaks nädalat tagasi, ühe pühapäeva öösel
oli mu tädil insult. Täditütar nähes, et ema ei saa enam rääkida ega liigutada, et hingamisegagi on raskusi, kustus kiirabi.
Hääl telefonist küsis, kui vana tädi on.
"84."
"Siis me välja ei sõida."

Ma ei tea, kas see oli häirekeskuse või Viljandi Kiirabi töötaja, kes niisuguse otsuse langetas.
Abi päris saamata siiski ei jäänud. Viis-kuus tundi hiljem tööd alustanud perearst tuli ja tegi, mis tarvis. Tädil on praeguseks parem.

Võin eksida, aga umbes poole aasta eest vist kõneldi, et Eestis on SKPst tervishoiule suunatavad summad ühe elaniku kohta poole väiksemad kui Lätis-Leedus ning umbes 10 korda väiksemad kui Soomes. Ei oska seda väidet praegu kusagilt kontrollida.

Huvitav oleks siiski teada, kui vana tohib olla selle riigi elanik, et talle laieneks õigus vätlimatule abile?
Ja mida arvab abist keeldunud ... - jah, kes? -, kui ta ise kord samas vanuses abi peaks vajama?

Annaks taevas, et ei pea.

2006-07-04T18:49:00.000+03:00

Punane Hanrahan uurib,
mis tema sünnipäeval veel huvitavat ja tähtsat on sündinud.
Ei saa salata, et see on päris tore mäng:

1. Mine Wikipediasse.
2. Kirjuta otsingukasti oma sünnikuupäev (aga mitte -aasta).
3. Pane kirja kolm sündmust, mis on sinu sünnipäeval juhtunud.
4. Pane kirja kaks tähtsat sünnipäeva ja üks huvitav surm (milline surm on huvitav?)
5. ... ning üks püha või tähtpäev (kui on)

Kas ma tõesti pean piirduma kolme, kahe ja ühega?

1. Niisuguseid asju on juhtunud:

79 - Vesuuv purskas ja hukutas Pompei, Herculaneumi ning Stabiae linnad.
410 - Läänegootid Alarich I juhtimisel vallutasid ja rüüstasid Rooma.
1349 - Kölnis ja Mainzis algas pogromm juutide vastu, keda arvati olevat kõikjal leviva katku põhjuseks. Mitu tuhat inimest sai hukka, Kölni juudi kvartal põletati maha.
1572 - Pärtliöö veresaun Pariisis, katoliiklased mõrvasid 3 000 hugenotti.
1847 - Charlotte Brontë lõpetas romaani "Jane Eyre".
1853 - Kartulikrõpsude sünnipäev.
1912 - Alaskast sai USA valdus.
1913 - Tallinnas avati William Shakespeare'i "Hamletiga" "Estonia" teatrimaja.
1953 - Saksamaal hakkas jalakäijate tänavaületuskoha tähisena kehtima sebra.
1961 - 11 päeva pärast piiri sulgemist hukkus põgenemiskatsel esimese inimesena DDRi kodanik Günter Litfin.
1968 - Prantsusmaa lõhkas oma esimese vesinikpommi ning sai viiendaks tuumariigiks maailmas.
1981 - Mark David Chapman mõisteti 20 aastaks vangi John Lennoni mõrva eest.
1991 - Venemaa (Boriss Jeltsin), Taani ja Ungari tunnustasid Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
1991 - Ukraina iseseisvus.

2. Siia ilma sündisid:

1817 - Kirjanik Aleksei Konstantinovitš Tolstoi
1899 - Kirjanik Jorge Luis Borges
1913 - Näitleja Velda Otsus
1929 - Jassir Arafat (mõnedel arvavad, et sündis see mees hoopis 4., mõned et 27. augustil.)
1947 - Kirjanik Paulo Coelho
1948 - Jean-Michel Jarre
1952 - Filmirežissöör Gus Van Sant

3. Siit ilmast lahkusid:

79 - Plinius vanem
1846 - Adam Johann von Krusenstern
1921 - Luuletaja Nikolai Stepanowitš Gumiljov
1970 - Kirjanik Rudolf Sirge
1990 - Kirjanik Sergei Dovlatov

4. Pühad:

Pärtlipäev ehk kõigi nahaga seotud ametimeeste nagu parkalid, kingsepad, nahakaupmehed jne. kaitsepühaku apostel Bartolomeuse (nüliti teine elusalt) mälestuspäev.

Ei ole vist eriti õnnelik päev olnud, rohkem manitsuseks maailmale...

2006-05-08T03:55:00.000+03:00

Nii nad õitsevad.

2006-05-08T02:32:00.000+03:00

Sellest,
kas ilma suud ikka saab sulgeda, võib lugeda siit. Seega:
Andreas Kodsi + Die Dienstleister

2006-05-05T23:14:00.000+03:00

Minu sõber müüja turul
rõõmustas mind jälle.

Vanem naiskodanik minu ees ostis kohupiima:

"Ega see magus ei ole?"
"Saab teha."
"???"
"Kõige paremini saab moosiga."
"... ;-)"
"Kas sul ikka jäi veel mõni moosipurk keldrisse?"

*

Kuidas on lood Teie moosivarudega?

2006-05-05T21:52:00.000+03:00

Tekste, mis ennast erinevate aegade tagant
meelde tuletavad, on siia leheküljele viimasel ajal sattunud rohkem kui üks.
Need on ühe või teise asjaga seoses sundinud end üles otsima, tundunud samal või mõnel muul moel olulisena, teinekord olulisemanagi veel.

Täna ma üldse ei osanud otsida, aga leidsin. Teksti, mis painamiseni tuttav, aga mida siiani olin ainult kuulnud ja mille kirjapilti väga tahtnud näha.
Nüüd korraga seda lugedes ei teadnud ma enam, miks see mulle nii tuttav oli. Naljakas, et kulus omajagu aega enne, kui välja mõtlesin.

Sõnum ühest mu lemmikfilmist.
Kel saksa keelega hästi ei ole, leiab linki näppides tõlke ühte millegipärast kõneldavamasse keelde.

****

LIED VOM KINDSEIN
Peter Handke

Als das Kind Kind war,
ging es mit hängenden Armen,
wollte der Bach sei ein Fluß,
der Fluß sei ein Strom,
und diese Pfütze das Meer.

Als das Kind Kind war,
wußte es nicht, daß es Kind war,
alles war ihm beseelt,
und alle Seelen waren eins.

Als das Kind Kind war,
hatte es von nichts eine Meinung,
hatte keine Gewohnheit,
saß oft im Schneidersitz,
lief aus dem Stand,
hatte einen Wirbel im Haar
und machte kein Gesicht beim fotografieren.

Als das Kind Kind war,
war es die Zeit der folgenden Fragen:
Warum bin ich ich und warum nicht du?
Warum bin ich hier und warum nicht dort?
Wann begann die Zeit und wo endet der Raum?
Ist das Leben unter der Sonne nicht bloß ein Traum?
Ist was ich sehe und höre und rieche
nicht bloß der Schein einer Welt vor der Welt?
Gibt es tatsächlich das Böse und Leute,
die wirklich die Bösen sind?
Wie kann es sein, daß ich, der ich bin,
bevor ich wurde, nicht war,
und daß einmal ich, der ich bin,
nicht mehr der ich bin, sein werde?

Als das Kind Kind war,
würgte es am Spinat, an den Erbsen, am Milchreis,
und am gedünsteten Blumenkohl.
und ißt jetzt das alles und nicht nur zur Not.

Als das Kind Kind war,
erwachte es einmal in einem fremden Bett
und jetzt immer wieder,
erschienen ihm viele Menschen schön
und jetzt nur noch im Glücksfall,
stellte es sich klar ein Paradies vor
und kann es jetzt höchstens ahnen,
konnte es sich Nichts nicht denken
und schaudert heute davor.

Als das Kind Kind war,
spielte es mit Begeisterung
und jetzt, so ganz bei der Sache wie damals, nur noch,
wenn diese Sache seine Arbeit ist.

Als das Kind Kind war,
genügten ihm als Nahrung Apfel, Brot,
und so ist es immer noch.

Als das Kind Kind war,
fielen ihm die Beeren wie nur Beeren in die Hand
und jetzt immer noch,
machten ihm die frischen Walnüsse eine rauhe Zunge
und jetzt immer noch,
hatte es auf jedem Berg
die Sehnsucht nach dem immer höheren Berg,
und in jeden Stadt
die Sehnsucht nach der noch größeren Stadt,
und das ist immer noch so,
griff im Wipfel eines Baums nach dem Kirschen in einem Hochgefühl
wie auch heute noch,
eine Scheu vor jedem Fremden
und hat sie immer noch,
wartete es auf den ersten Schnee,
und wartet so immer noch.

Als das Kind Kind war,
warf es einen Stock als Lanze gegen den Baum,
und sie zittert da heute noch.

2006-04-17T02:04:00.000+03:00

Veel üks tekst,
mis millegipärast just viimastel päevadel end jälle meelde on tuletanud.

***

Laul sügavast düünist

veel on männilatvades
väikeste poiste pesad
öödes päevades lõtvades
tuulevarjus on isad

emad lendavad salaja
mändide kohale
ema on pisaravalaja
noorele kehale

poeg näeb kauguses laevu
laev ikka pähklikoor
männina maasse kaevu
seni kui oled noor

talviti põimiti püünist
võrku jäid sinagi
laulu sügavast düünist
kuulete kunagi

männina kooldu kiiva
siis sa jääd elama
tuules tuiskavat liiva
kella pean valama

emadeparv sai hukka
mis sai pojast ja isast
raiuti metsatukka
ja nad kukkusid pesast

ärge uskuge hulle
nende rabedas vihas
taevas tiirutab kulle
kisendav vaikus kehas

Juhan Viiding
"Detsember" 1971

2006-04-17T01:34:00.000+03:00

Kevade tulek tundub
lõpuks ometi olevat tõepoolest otsustav ja vastuvaidlemist mittesalliv.
Kes soovib, uurib asitõendeid siit edasi.

2006-04-16T23:19:00.000+03:00

Nädalavahetusel viis tee ülikoolilinna.
Oli küll kevad Tartu peal. Ainult hakikisa ei kuulnud.

2006-04-16T23:11:00.000+03:00

Niisugune pilt täna mu aknalt.
Oligi püha. Ilus, päikseline. Loodan, et kõigil.

***

Pajud on urvas juba,
hõbedased ja valged.
Kui tuled pikast talvest,
siis on sul klaasist palged.

Ehk paistab nendest läbi
see, mida sa teed ja tunned?
Mälu on külm ja valge
pestava laega tunnel.

Kes tunneb elu rohkem,
sellel on rohkem häbi.
Mine või hambad risti,
aga sa lähed läbi.

1973
Viivi Luik

2006-03-11T00:20:00.000+02:00

Reportaaž tänasest päevast -
vaatasin aknast välja ja siis kalendrisse. Kusagil peab midagi väga sassis olema. Kui kaunis see kõik silmale ka ei oleks, aitab ehk juba, härrased?!

2006-03-10T01:42:00.000+02:00

Oh Larko, oh Larko,
kui Sa arvad, et seda tõesti tarvis oli ja et Jumal armastab nelja, siis saagu nii...

Minu neli töökohta:

ENSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi Rahvakunstimeistrite Koondises "Uku" IV kategooria pealistrikootoodete käsikuduja, hiljem karvastaja-narmastaja
Väravavalvur põllumajandustehnika koondises
Vabakutseline tõlk(ija)
Õpetaja ühes väikeses kolledžis

Neli kohta, kus elanud olen:

Lätkalu Viljandimaal
Ollepa Järvamaal
Haapsalu - kuueks aastaks mu koolilinn
Kaks paneelmaja ühe väikelinna serval - olen alati mõelnud, et selliste majade puhul ei ole vahet, millise linna(kese) serval need seisavad

Neljas koht sai märgitud nimme nii - tahtsin väljendada oma heameelt selle üle, et küsimus on esitatud täisminevikus.

Neli teleseriaali, mis meeldivad või on meeldinud:
Hmmmmmm............. kõigi lemmikute nimetamisega olen alati hirmsasti kimpus, sest nendega on kord nii, kord naa...

Midsummer Murders
Kunagi - üle 10 aasta tagasi jooksnud taanlaste vändatud "Monopol", originaalpealkirjaga vististi "Matador"
Hercule Poirot
Sex and the City

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:

Mõned üksildased rannad Läänemaal
Vormsi
Tubala-Kärdla Hiiumaal
Mändjala Saaremaal

Neli lemmiktoitu:
Muidugi armastan ma head ninaesist. Aga õngitseda kogu hiigelsuurest kulinaariamaailmast välja ainult neli rooga...., seda on küll liiga vähe. Saan seega nimetada "lemmikvaldkondi".

Mereannid
Kõik kalaroad, kindlasti ka räimetoidud
Kartul, kuidas seda ka ei tehtaks. Tõsi, sakslaste kartuliklimbid maitsevad küll eemaletõukavalt ja friikartulitest ei tunne ma samuti kunagi puudust!
Pasta

Kui kartul välja arvata, kisub üsna mediterraanseks. Tegelikult on siiski väga vähe asju, mida ma parema meelega ei sööks. Ma ei ole kuigi valiv, küll aga uudishimulik. Eestist eemal olen kõige rohkem puudust tundnud meie leivast ja räimest.

Veel midagi, mis tuli jutuks eile, kui sattusin lõunastama Luxemburgist aasta eest Eestisse kolinud sõpradega.
Nad ütlesid, et eestlased nende meelest ei söö ka kodunt välja sööma minnes naudinguga, vaid lihtsalt toituvad. Kui nemad maanduvad kodulähedases külakõrtsis selleks, et juua seal ainult üks õlu, teha mõni suits, vesta veidi juttu ning lugeda natuke ajalehte, siis ajaga, mis neil selleks kulub, jõuab eesti perekond naaberlauas süüa kahe- kuni kolmekäigulise lõuna, maksta, lahkuda.
Ja vaat, mis nad mult küsisid: Kas eestlased on voodis sama rutakad kui söögilauas või on neil vähemalt seal aega rõõmu ja naudingu tundmiseks-pakkumiseks?

Neli veebisaiti, mida külastan peaaegu iga päev:

Google
Blogipuu ja sealt hargnev
ahjualune.blogspot.com
Delfi telekavade valik

Neli kohta, kus just praegu oleksin parema meelega:

Ikka seal üksildasel rannal Läänemaal, kellaajast hoolimata
Sooja mere ääres
Voodis
Kõikjal, kus saab puhata ja mängida

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:

"Himmel über Berlin"
"Stalker"
"Trois Coleurs: Bleu"
"Oblomov"

Ja muidugi peaaegu kõike samadelt režissööridelt ja siis veel palju filme paljudelt teistelt režissööridelt...

Neli blogijat, kes võiksid ka seda ketti jätkata:
See vist on kõige keerulisem küsimus. Aga olgu peale...

Nõnda palju siis tööst ja kodust, söögist ja puhkusest, seebist ja kinost.

2006-03-08T01:05:00.000+02:00

Sünnipäevalill
ja õnnitlused Märtsijänesele!
Üks ilusatest asjadest (?!), mis läinud aasta kaasa tõi, oli võimalus teda kohata-tundma õppida.
Ooperifännide kokkusaamine tema juures iseseisvuspäeval ei ole ka veel teps mitte meelest läinud.
Raport sellest päevast on siin lehel andmata, aga vahel on mõni päev, mõni kohtumine lihtsalt niisugune, et ei taha sõnadesse ära mahtuda. Las siis ehk nii jäädagi.

Kummardus ja kõik head soovid!

2006-03-01T02:37:00.000+02:00

Kas teate, et
Tindiplekk on tagasi? On, on tõesti!

"Teen liikumise heli kirjalikuks." ütleb ta.
Ja: "Et ma ei kaoks nüüd.
Ma kuulen tiksumist selgelt. Peaksin kuulma väga selgelt."

Me peaksime.
Ma olen lihtsalt väga rõõmus. Tervitan!

2006-02-22T22:04:00.000+02:00

Kella kümnesed uudised Eesti Raadiolt:
"Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon arutas linnugripi (või Linnugripi?) tuleku ettevalmistamist..."

Huvitav, kas tegemist on riigivisiidiga?

2006-02-10T23:48:00.000+02:00

Kui oled reede hommikul kolmveerand
üheksa läinud kodunt välja oma teada vaid tunnikeseks ja jõudnud tänu kõikvõimalike sigaste asjaolude kokkulangemisele tagasi alles kaheksa paiku õhtul, on su tuba külm nagu hundilaut, seal on napilt neliteist kraadi. Sedagi ainult tänu väljas valitseva kliima pehmenemisele, muidu oleks asi sootuks karmim.

Kass on kehastunud etteheiteks üksi maha igavletud päeva ja tühja söögikopa pärast, millesse on jäänud vaid kümmekond krõbuskit. Sul on küll tahtmine selgitada talle, et pisut paastumist ei teeks tema figuurile paha ja et sinu enda toidusedel on täna olnud enam kui kasin, aga lööd käega, teed, mis sult oodatakse.
Su kuulekus pälvib heakskiitu ning pärast paari kiiruga võetud suutäit saabub andestus toast tuppa tuiskamise ja köögis olevat posti mööda lae alla ronimise näol.

Veel minut hiljem on see nurruv elukas sul süles ning keerab oma punase karvase tagumiku sulle näkku. Ta saab seda rahumeeli teha, sest niipea, kui oled mõelnud, kuidas oma elamist võimalikult kähku soojaks kütta, hakkavad taskus ja laua peal teineteise võidu helisema telefonid. Jope vaevalt seljast saanuna, saapad veel jalas, võtad sa köögisohval istet ning lepid kokku teisipäevased tegemised, naeratad telefonitorusse, tänad ja rõõmustad siiralt, et keegi on sinu eest juba ära korraldanud terve rea tülikaid asjatoimetusi.

Lõpuks saavad pliit ja ahi siiski kütte.
Arvutist, mille juurde sa viimaks jõuad, vaatavad vastu jäljed eile poolelijäänud kõnelustest inimestega, kes täna näivad kõik kusagil ära olevat. Pikkamisi jõuab sulle pärale, et ühel su lähedastest läheb vist üle pika aja ometi kord jälle hästi.

Numbrid kraadiklaasil ronivad päris nobedasti ülespoole ning paks vammus seljas hakkab üleliigne tunduma.
Sirutad jalad välja ja mõtled... klimpidega kanasupist, mida homme oma külalistele keedad......... ametnikest, kelle seedekulglasse sa tahaksid pumbata korraliku kvantumi masuuti ning neid siis jäises meres leotada........ Ei saa salata, et süütundega selle pärast, kui naiivselt ennast ilustama kippuvad ja reaalsusest kauged su mõtted tegelikult on.

2006-02-02T01:19:00.000+02:00

Igal aastal enam-vähem samal ajal, küünlapäeva paiku,
ikka ja jälle seesama Viivi Luige luuletus. Tuleb meelde ega jää maha.
Täna Viljandist koju sõites, tabasin, et nii ongi - ruskavad, mõned koguni ergavad. Orgudes, niisama teeveeres. Õhtul Imaverest piimandusmuuseumist Bonzo ja Tõuni kontserdilt tulnuna seisin õues ja vahtisin taevasse. Tõepoolest, vaiksed ja kerged. Jäid minust sadama...

*

Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

1969

2006-01-31T04:54:00.000+02:00

Milline raamat on sinu lugemislaual?
Selle küsimuse võtab Leheneeger üle mõtliku mehe Andri blogist ja jõuab välja sinnamaale, et käeulatuses olid vaid sõnaraamatud ja atlased, kus lausetega veidi nirud lood, midagi asisemat seisnud alles ta riiuliservas.

Reeglid:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Just sellepärast ma otsustasingi ketti jätkata, et kõige esimesena oleks mu kirjutuslaualt (mitte lugemislaualt! - seal on praegu Almodóvar, Eco ja "Hinge rännak"), kus seisab arvutimonitor, naljakal moel tõesti jäänud pihku kaks sõnaraamatut! Nende all virnas aga olid veel "Türi vanadel fotodel", mille pildiallkirjad väga palju lauseid ei sisalda, ja Juhan Viidingu kogutud luuletused.
Selle 123. leheküljel on lausetega jällegi raskusi, sest luuletus "...Põiklen ja otsin väravat" kirjavahemärke ei sisalda. Viidingu teksti meelevaldselt lauseteks hakkida oleks jõhkrus, mida enda hinge peale võtta ei tahaks.
Seepärast sorisin edasi ja leidsin monitori tagant kevadel loetud ja sügisel ostetud Robertson Daviese raamatu "Mis on lihas ja luus". Ja ennäe, 5., 6., ja 7. lause on lk. 123 täiesti olemas:

"Francisele oli see teada; enamik Carlyle'i külakooli lapsi oli nõnda sisse pakitud ja nad haisesid kohutavalt.

"Alguses tuleb ta puhtaks pesta," ütles Zadok. "Kõige enne aga korralik loputus."

Olgu öeldud, et tegevus toimub surnukambris ja jutt käib siit ilmast lahkunud vana McAllisteri ettevalmistamisest viimseks teekonnaks.

Niisugune lugu nende raamatutega.

2006-01-25T03:22:00.000+02:00

Nüüd olen küll hakkama saanud sellega,
mis sugugi plaanis ei olnud, st. Punasele Hanrahanile nõelad küüne alla ajanud!
Üritan Sulle vastata, vaevalt küll ammendavalt, sest teema on vist tõesti niisugune, et juttu jätkuks kauemaks - miks me muidu selle juurde nii mitu korda tagasi tuleme -, lihtsalt siis nii nagu praegu oskan...

Kõigepealt: mul ei olnud kavas rünnata ei Sind ega ühtegi teist konkreetset isikut, teha peeneid vihjeid kellegi olemuse kohta või sõimata Sind kultuurirevolutsionääriks, (ooperi)teatrilammutajaks, teab milleks veel. Kui see oleks olnud minu eesmärk, siis nii oleksingi öelnud, otse.
Taevas halasta, ma tean, et Sa oled melomaan!

Tõsi, kui olin Sulle päeval helistanud, tekkis mul siiski vägisi kujutluspilt sellest, kuidas Sa, Molotovi kokteil hõlma all, näol äraseletatud ilme ja silmis hullunud misjonäri helk ümber Estonia teatri luusid :-))))
Sedavõrd ilus, et mõni tund hiljem kohalikus säästumarketis seistes tabasin end sellele mõtlemast ja naerust vappumas. Inimesed vist vaatasid küll vähe imelikult...

Väidetega manipuleerimisest rääkisime ka ja Sa kirjutasid oma blogis 90. algusest, "kus varakapitalistlikus Eestis oli vasakpoolsusehirm nii suur, et isegi sõna “sotsioloog” seostus paljude meeles “kommunistiga”:) “Sotsialistist” rääkimata".

See on ilus näide, aga mis me 90. algusest räägime! Tuletagem meelde vaid härra Maurust, seda tema 'sotsia-' ja 'sotsio-' lugu. Klassika on klassika ja kui palju on meil tänagi Eestis neid, kes vasakpoolsuse all mõistavad ainult lumpeni ürgset kihku kõike laiali ja ümber jagada!

*

Kui panid tähele, siis kirjutasin eile:
"Küllap nii on. Ometi jäi see lõik mind vaevama ega jätnud täna terve päeva rahule. Võib-olla sellepärast, et õige, võib-olla hoopis sellepärast, et samavõrd ähvardav... Ilmselt sõltuvalt sellest, kes nii ütleb ja millises süsteemis ütleb."
See tähendab, et ma küll mõtlesin Sinu sõnadele, aga üritasin just nimelt Sinust distantseeruda ja mõelda sellest, mida võivad kaasa tuua iseenesest õiged mõtted mõnes teises süsteemis ja vastutustundetu või teadmatu võimukadja meelevallas. Võib-olla see mind vaevama jäigi. See, milles kindlalt tean, et oleme Sinuga ühte meelt: maailm, milles me elame, on väga habras, me ise selle osadena samuti ja et kõnnime me iga päev tõesti noatera peal...

Aga see ei tähenda, et näeksin absoluutselt kõige taga kummitamas esimees Maod, kultuurirevolutsiooni tonti.

Circulus vitiosus...
Mul on neid mitmeid, ma ainult ei teadnud, et selle koha peal, ei usu seda tegelikult päriselt ka.
Kui ma arvaksin, et midagi ei ole võimalik muuta, siis ma ilmselt ei oleks viis aastat tagasi Sinu kutsel liitunud [Heauusilmaga], pidanud õigeks selle manifesti ja kirjutanud (koos Sinuga!) alla veel üsna mitmele avaldusele, ... ei nõuaks tudengeilt kirjandeid ja arutelusid inimtegevuse mõjust keskkonnale, ei teeks veel paljusid asju ..... tõenäoliselt ei tahaks eriti eladagi, sest rõõmsalt hukule vastu marrsimine erilist perspektiivi endas ei kätke...

Paranoiad... Jah, ka need on mul kindlasti olemas ja ma usun, et suuremat osa neist Sa isegi tead.
Üks neist on näiteks see, et paljude õigete ja õilsate eesmärkide teostamisel võib väga kergesti üle sõita kõige nõrgematest.

Peaaegu et juba tüütuseni nämmutatud ja triviaalsevõitu näide:
Kui me väidame, et fossiilkütuse hind peaks olema oluliselt kõrgem, et see on patuselt madal ja soodustab mõtlematut raiskamist, siis olen ma sellega päris kindlasti nõus, mis siin üldse rääkida.
Aga kui me seda pikemalt mõtlemata lihtsalt kergitama hakkame, siis on hing kinni just sellel, kes on kaitsetu ja kelle võimuses ei ole alternatiivkütuse väljatöötamine.
Ma olen veendunud, et üks võimalus natukenegi läbustamist tagasi tõmmata on ühistransport, aga ma tean, et on inimesi (neile on antud isegi priiküüdi õigus selles), kellele ühistransport on kättesaamatu, nad lihtsalt ei pääse sinna sisse. Ja nii nad siis tossutavadki oma vana autoloksuga või istuvad kodus, kui ei jaksa maksta sedagi patuselt madalat bensiinihinda.
Sa võib-olla tahad mulle jälle circulus vitiosust meelde tuletada?

Nii Sulle kui mulle on selge, et lahenduseks ei ole ainult kahte võimalust, et lahendus saab olla ainult kompleksne, ja mina ei pea sugugi kurjategijaiks neid, kes jutlustavad kütusehinna tõstmise vajalikkust. Mus lihtsalt tuigatab iga kord valusalt, kui sellest kõnelejad unustavad öelda, et nad ON teadlikud ka probleemi teisest küljest ja rõhutada, et lahendusi otsides seda teist külge EI unustata, vaid arvestatakse.
See tõepoolest on üks mu paranoiadest, et unustatakse või ei jõuta kõige muu juures läbi mõelda ja et tahetakse küll head, aga välja tuleb nagu alati...
Kannatajaks reeglina ei ole otsustajad.

Aga sellepärast me ju räägimegi, et õigel ajal jaole saada :-)
Ütlen ka veelkord, et ma ei ründa Sind ega üldse kedagi isikuliselt.

"Tõesti, maailm ei kätke ainult kaht võimalust, et "on nii, nagu praegu" ja "mõisad põlevad". Nende kahe vahel, kõrval ja üle on tuhandeid erinevaid teid."

Jumal tänatud, et me selle juurde ikka ka välja jõudsime, mis siis, et me seda teame! Seep see lootusesäde ju ongi! Sest dualistliku maailmapildi lõksust - kui mäletad - oleme [Heauusilmasgi] rääkinud tõesti palju...

Mulle hakkas korraga nalja tegema, et olen siia kirjutanud nii pika jutujoru ja justkui polemiseeriksin Sinuga, aga ei taha Sulle tegelikult üldse vastu vaielda!

...coda'ks veel ehk nii palju, et ma tunnen Punast Hanrahani tõesti juba õige hulka aastaid ja tean, et ta EI OLE totalitarist, ausõna ei ole! Ka seda tean, et demokraati on temas küllap rohkem kui ahjualuses, kes vahel kipub lihtsalt olema kärsitu.

2006-01-24T03:12:00.000+02:00

Ja nüüd siis ooperiõhtust. Bravo, Klassikaraadio!
Ülivõrded, kindlasti ilusaim Don Giovanni, mida kuulnud olen! Kolm tundi kui ime!
(Olgu, et riiulil just samas koosseisus olemas, mingit kummalist moodi on see aastakeseks unarusse vajunud ja nüüd korraga kui uuesti avastatud. Häbi suisa!)

Milline täpsus, erksus ja sära, millised tempod, millised hääled! Kui palju kirkust, rõõmu, kurbust!
Kust nad selle küll võtavad? Kas on asi dirigendis, kes teab või ongi nad tulnud kokku, lihtsalt ühtmoodi hinganud ja korraga kõigest ühtmoodi aru saanud? Ei saa ju olla? Või saab?
Eks ole see nagu antiiktragöödia.
Ilmakord on ohus, inimesed ahastuses. See, kes jumalaile kinda visanud, neile näkku naerab ja nende seatul saabastega trambib, leiab lõpuks otsa. Aga Komtuuri käepigistus ei olegi karistus, vaid kui halastaja Isa kutse.
Ilmasambad loksuvad paika tagasi ega kõigu enam. Inimhinge valust ja vaevast saab katarsis, nutva maski võib asendada naervaga. Valgus ja rõõm valitsevad maailma taas, õpetus on see iva.

Kulisside tagant viibutatakse meile küll murelikult hoiatavat saatusesõrme, aga liiga erigeerunud see ei ole. Pole tarvidustki ning pole vist tarvis ka tragöödia vormi üleliia süveneda, sest Mozarti usk inimese janusse valguse ja rõõmu järele, ta eksimatusse tõe äratundmisel on vist küll vääramatud - need on inimesest võimsamad. Ja ei ole inimesel nii palju väge, et suuta jumalaile pettumust valmistada!

Niisugune ooperiõhtu ja -öö.
Ahjualune tantsib menuetti ja sarabandi ja farandolat - kulmude peal.
Don Giovanni majja on just tulnud maskides külalised...

2006-01-24T02:53:00.000+02:00

Eilse teema jätkuks
Punane Hanrahan kirjutas:

"Kuid lugu sama ju raamatute ja heliplaatidega, kontsertitega, ooperiga (üks ooperilavastus on vägagi energiamahukas ettevõtmine, kui keskkonnakoormusest rääkida) jne. Siin on Õhtumaade vasakliberaalne mõtlemine leidnud enesele põgenemistee, andes “kultuuritooteile” ja “kultuuritarbimisele” privileegi, indulgentsi muu tarbimise ees. Sulgedes oma silmi tõigale - tegelikult vahet pole. Tarbimine on tarbimine."

Küllap nii on. Ometi jäi see lõik mind vaevama ega jätnud täna terve päeva rahule. Võib-olla sellepärast, et õige, võib-olla hoopis sellepärast, et samavõrd ähvardav.

Ilmselt sõltuvalt sellest, kes nii ütleb ja millises süsteemis ütleb.

Mõelge, kui paljud inimesed kasutavad prille (siinkirjutaja kuulub nende hulka).
Prillidegi valmistamine on keskkonnale väga suur koormus...

Sammuke veel ja kultuurirevolutsioon koidab. Ehk tõesti just see õige samm maailma jätkusuutlikkuse suunas?

2006-01-23T06:36:00.000+02:00

Punane Hanrahan kirjutas
õige olulistest asjadest ja ahjualuse vastus ta jutule läks ühe põgusa kommi kohta natuke pikaks, nii et tekkis tahtmine see ka siia riputada...

“minu üldiselt egalitaarsesse ja demokraatlikkusse ilmavaatesse segunevad … elitistlikud jooned. Ning see ei ole üksnes minu omadus - täheldan seda paljude vasakliberaalide puhul. Ka blogijate hulgas.”

Asjalik jutt ja läks pihta ka,
sest pean end samuti vasakliberaaliks ja ennäe, vahel harva ka tõepoolest blogin. Kuigi ma õigupoolest ei tea, kuivõrd minu blogimine on tingitud vasakpoolsusest või elitismist või…

Mis tavalisse inimesse puutub, siis mäletan, et juba keskkooli ajast saati see sõnapaar ärritab mind ja seda kuuldes ma küsin ikka, et kes ta on, näidake mulle tavalist inimest.

Mina ei taha olla tavaline inimene.
Ma ei taha olla ka ebatavaline inimene.
Ma ei taha olla ei kõrgest, ei madalast soost.
Ma, palun!, tahaksin olla inimene.
Eks ma siis õpingi olema ja üritan olla. Nii nagu oskan…
Ma usun, et see sõna inimene sisaldab kõike, ka kõikumist nii pealispindsete kui sisimate servade vahel. Ei sisalda aga ilmtingimata rebestatust vastandite vahel, vaid tervikut, mõistmist.

Mulle meeldivad ilusad asjad; mu silm, kõrv ja nina armastavad ilu. Ilul ei ole midagi pistmist kõrgdisainiga või hoopis igasuguse disainimatusega, minupärast maalähedusega, kui see peaks olema õige sõna. Ilu kas on või ei ole. Seda ei sündivat vaid padaje panna…

Aga ma märkan, et mulle ei meeldi viimasel ajal enam odavad asjad. Vist väga elitistlik avaldus! Ja samas ma ei tea, kas ikka ongi. Sest odavusel / kallidusel ei ole vähimatki pistmist rahas mõõdetava hinnaga (seda üldse ei pruugi olemaski olla) ega nende tootmiseks kulutatud ressurssidega (ei pruugi üldse olla toodetud), vaid väärtuste ja tähendustega, mida see asi (noh, asi vaid tingimisi) endas kannab / ei kanna.
Ma arvan, et ilul ja kallidusel pole vist tegelikult, nii nagu ma neid mõistan, palju tegemist ei elitaarsuse ega egalitaarsusega (kuigi lillesidet võttes saab köita kokku muidugi kõike).
Rohkem ehk on õnnega, mida nende kogemiseks vahest antakse.

Kas ilust, headusest ja armastusest osasaamine on nende tarbimine?

Küsimus, mis ei taha teha olematuks muret mõnede nende kandjate tootmiseks kulutatu pärast.

“Ainsad võimalused on leida tee, kus meie elitism ja tarbimine jätkuks jätkusuutlikes, ohutuis piirides. “

Nõus.

“Millal olen piisavalt munk, et üldist hävingut ära hoida?”

Ja millal oleme me piisavalt mungad, et hävingule hoogu juurde anda? Sest juhtunud on sedagi…

2006-01-16T23:52:00.000+02:00

Leid

***

Strömung

So weit im Leben und so nah am Tod,
dass ich mit niemand darum rechten kann,
reiss ich mir von der Erde meinen Teil;

dem stillen Ozean stosse ich den grünen Keil
mitten ins Herz und schwemm mich selber an.

Zinnvögel steigen auf und Zimtgeruch!
Mit meinem Mörder Zeit bin ich allein.
In Rausch und Bläue puppen wir uns ein.

1956

Ingeborg Bachmann

***

2006-01-09T22:45:00.000+02:00

Juba peaaegu nädala
kannan endaga mõttes kaasas seda raamatut ega saa sugugi aru, kuidas on võimalik, et see varem mulle kätte ei puutunud. Tänu E.le!

Võib-olla oleks tegemist millegi päris triviaalse ning kohati ärritavagagi, kui inimeste kõrval poleks neist ehk olulisemateks tegelasteks paigad - näiteks Wien ja Veneetsia - ning muusika, mida läbi kogu loo mängitakse. Seda enam, et suur osa sellest muusikast on nii tuttav ja oluline! Muusikast ja linnadest saavad teemad, mis kõlavad kord edas-, kord tagaspidi, põimuvad, varieeruvad, kasvavad ning kuhtuvad, kandes endas lahkelt ka inimlapsi nende tegemistes, mille kirjeldamiseks Vikram Sethil tundub, et jagub päris kenake annus inglise huumorit.

Tõlge on hea, Anne Langele tunnustus, kuigi kõige suurema küsimuse tekitas vist jah pealkiri. Ma ei oska otsustada, kas "An equal music" on just kõige õigem tõlkida "Tasavägiseks muusikaks", sest ma ei tea, miks peaks siin tekkima küsimustki jõudude vahekorrast. Sõna 'tasavägine' seda justkui eeldaks. Aga ma ei oskaks pakkuda ka midagi arukamat. Sakslased on tõlkinud õige vabalt "Verwandte Stimmen", mis kõlab hästi, aga maakeeli mõjuks "Sugulashääled" suisa eksitavalt. Nii et ilmselt tuleb lihtsalt leppida.

"Tasavägise muusika" mõju lugejale - vähemasti minule - on üllatav, suisa vabastav. Ja kõrv, mis vahepeal väsima kippus, tahab jälle muudkui kuulata. Mul on janu, härrased!

Viimased päevad olen ringi käinud, "Fuugakunsti" esimene kontrapunkt kusagil kõrvade vahel vaikselt mängimas. Mõni ime pärast seda lugemist.

Nii kuni tänaseni, sest täna olen ma tõepoolest, nagu Liina ütleb, kümmelnud Mozartis. Klassikaraadio kandis üle "Haaremiröövi" ja sellest on raske lahti saada. Väga ei tahakski. Peas muudkui kummitavad need kaks aariat teisest vaatusest: "Martern aller Arten mögen meiner warten" ja "Welche Wonne, welche Lust regt sich nun in meiner Brust!"

Jaanuar on Mozarti kuu, 2006 Mozarti aasta. Ärge keelake endale kümblusi ta muusikas!

2006-01-07T01:46:00.000+02:00

Punane Hanrahan ja talle kommentaari lisanud Liina
kuulutavad täna justkui ühest suust kevadet.

Ehh, sõbrad, ma ju saan aru, mida te mõtlete, ma käisin ise ka täna töhes ja mu nina kõneles mulle mõndagi, aga............

Tuletan meelde, et mullu meenutas terve jaanuarikuu ilma poolest rohkem aprilli. Lumi tuli ja läks nagu ise tahtis, suurveed möllasid, kraadiklaas näitas muudkui soojapügalaid. Siis tuli veebruar pakasega ning maa magas edasi täpselt samas rahus, kui oli seda teinud detsembris. Kevad pärast jaanuaris olnut oli üldse hirmus visa tulema...

Aga päev on küll juba kukesammu jagu pikem, nii nagu kolmekuningapäevaks õige ja kohus!
Ning see ka peab paika, et olgu pakasega, kuidas on, jaanuaris ei jää lumi enam naljalt puude peale pikemalt pidama, oksad on enamasti ikka paljad. Kaua kestab see ärkamine, aga kõige sügavam uni on tõesti möödas...

Ahjualune armastab talve. On vist ainult üks asi, mis talle talvel muret teeb - väga suure külmaga hakkab auto tujutsema. Aga muidu on talv ilus ja puhas (mitte nagu seal kusagil ülalpool suurlinnas!) ning koos lumega valitseb maa peal rahu. Kui ainult ei peaks siblima, vaid saaks talveunne, oma koopasse voodisse mõnuma, aknast välja vaatama, lugema, kuulama...

Teate härrased, see teie kevadeihk lõi mind praegu mõnevõrra tasakaalust välja! Ei tohi vanainimesega niiviisi! Mis teil viga, te tüki nooremad ja hulk hormoone veel alles!

Protestin ja soovin veel veidike lund teie okstele!

2006-01-05T17:58:00.000+02:00

Austrias elavad õnnelikud lehmad,
vähemasti väidab nõndaviisi pilt mulle täna pihku pistetud plekkarbikesel. Roheliselt aasalt - taamal punase torniga külakirik ja lumine mäetipp - vaatab mulle vandeseltslaslikult vastu kangesti ülemeeliku ja samas elutarga olemisega punik, krapp kaelas. Ergavalt sinisesse taevasse tema pea kohal on kirjutatud kuldsete tähtedega: HAPPY COW, Austrian processed Cheese.

Huvitav, kas need lehmad on seal kohe loomuldasa õnnelikud? Mis küll on nende õnne saladus? Kas see, et nende piimast tehakse sulatatud juustu?

Karbi sisu paraku teab mis õnnestavalt ei maitsenud...

2005-12-31T19:14:00.000+02:00

Õnnelikku uut aastat!

2005-12-31T17:51:00.000+02:00

Kas Teil on kunagi olnud tunne,
et Teie osaks elus on olla vaataja? Et Te olete vaid ühe jalaga siin ilmas ja teadmata lõpliku kindlusega, kus on teine pool Teist, muudkui vaatate päranisilmi, vahel koguni ammulisui, mis toimub Teie ümber. Otsekui tulnukas. Küllap tuleb vaatamise sund osalt uudishimust, aga ainult osalt. Sest tegelikult on Teie asi õppida. Te muudkui vaatate, kuidas taevas ja maastikud ja asjad ja inimesed Teie ümber elavad ja on, mis nad teevad, kuidas muutuvad ning kõik see salvestub Teie lihas, luus, veres. Võib-olla Te lahustute vahel nähtus.

Te püüate iga rakuga mõista seda, mida näete. Te õpite mõistma ja leppima, mõistma, ent mitte leppima. Armastama ja mitte kunagi enam vihkama.

Ma ei tea, kas Te olete kunagi püüdnud uurida, millal ükskord Te sellega valmis saate, kas palju veel on vaja vaadata, kas see, mille Te juba ära olete näinud, kannab Teid.

Ma tahaksin, et uus aasta tooks selguse ja teadmise. Aga ma saan soovida ainult selgeid ja teravaid-säravaid silmi.

Juhan Viiding
Lapsed

Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.

Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.

Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.

See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.

2005-12-27T14:00:00.000+02:00

Folkloori valda ehk
- autor paraku on tundmatu - võiksid kuuluda tekstid, mis mulle mõne nädala eest pihku pisteti.
Küsiti, kuidas on lood minu inglise keelega. Ütlesin ausalt, et hästi ei ole, aga sain siiski väljatrüki meilist, kus väideti, et inimeste närvisüsteemi suhtes oleks kindlasti oluliselt säästvam, kui arvutid väljastaksid veateateid haikudena.
Näiteks niisugustena:

A file that big?
It might be very useful.
But now it is gone.

You seek a Web site.
It cannot be located.
Countless more exist.

Chaos reigns within.
Stop, reflect and reboot.
Order shall return.

ABORTED effort:
Close all that You have worked on.
You ask way too much.

With searching comes loss.
The presence of absence.
"June Sales.doc" not found.

The Tao that is seen
Is not the true Tao
Until You bring fresh toner.

Windows NT crashed.
The Blue Screen of Death.
No one hears Your screams.

Stay the patient course.
Of little worth is Your ire.
The network is down.

A crash reduces
Your expensive computer
To a simple stone.

Three things are certain:
Death, taxes, and lost data.
Guess which has occured.

Your step in the stream.
But the water has moved on.
Page not found.

Out of memory.
We wish to hold the whole sky,
But we never will.

Having been erased,
The document You are seeking
Must now be retyped.

Serious error.
All shortcuts have disappeared.
Screen. Mind. Both are blank.

2005-12-25T19:49:00.000+02:00

Häid pühi kõigile!

2005-12-17T03:10:00.000+02:00

Detsembri süda,

veel vaid mõni päev, mille jooksul valget aega jääb terve minuti jagu vähemaks. Kalender ütles. Siis...

2005-12-09T01:48:00.000+02:00

Võib-olla on asi selles, et külaleib on ikka sai,
aga naaberlinna turg tundub siinsest hoopis parem olevat. Turuhooneks on ühel idüllilisel tänaval omasuguste kõrval seisev vana ilus puust maja. Seda tänavat ei suuda mu meelest rikkuda isegi uhkeldav terrassiitkrohviga maavalitsus ega ka millalgi seitsmekümnendatel ehitatud suur punastest tellistest laohoone. Kuna maa pole pikk sõita, meeldib mulle teinekord, kui aega rohkem, just sealt söögikraami ostmas käia.

Viimati, kui selle tee ette võtsin, oli ilm sompus, taevas hall ja madal ning tänavad keskpäevast hoolimata tühjad. Kitsukesel uulitsal tuli vastu ainult üks kargu najal vaevaliselt liikuv taat. Taat jalutas või õigemini arvas, et jalutas (vist vanade sedelgarihmade otsas) kaht vasikasuurust väga sõbraliku olemisega umbes tuhande tõu ristandist koera, kes olid aga ulakust täis ja tahtsid minna kumbki ise suunas. Niisiis jalutasid nemad tegelikult hoopis taati ja taat püsis kõigest hoolimata kuidagimoodi jalul. Võib-olla tänu selle kentsaka seltskonna neljandale liikmele, hästi kepsaka olemisega suurele hallivöödilisele kõutsile, kes koertega silmnähtavalt hästi läbi sai, nende ees edasi-tagasi pendeldas ja neid vist natukese narris, aga ilmselt ka üksiti korrale kutsus.

Nii nad siis tulid mulle vastu ja mina oleksin tahtnud kinni pidada ning lihtsalt vaadata. Niisugune pilt! Aga ma ei saanud seisma jääda, sest taat vaatas mind kuidagi väga heitunud, isegi hirmunud pilguga; otsekui teisest maailmast, kus ta ikkagi ei olnud rahu leidnud...

Turul ütles tumesinise põlle ja veidi ärajoonud näoga meesmüüja küsitud juustutükki üle leti ulatades hästi osavõtlikul moel, justkui saladust reetes: "Võta saia ka, siis kulub juustu vähem!"

2005-12-09T00:29:00.000+02:00

Seda, kui suur võib olla
sõna jõud ja sedagi, kui vinge mees on Nikolaus, sain teada, kui olin tõlkinud Saksamaal elavale sõbrale sõnumi heade soovidega, mida too soovis edastada teistele sõpradele siin. Tänu ta palavale Eesti-armastusele on neid palju, enamus aga saksa keelt ei mõista.

Neid seal saksakeelseil mail ei ole õnnistatud pisikeste piilujatega akende taga, kes kõik ülemusele ette kannavad ja millegipärast arvavad, et neil on õigus teiste käitumise üle otsuseid langetada.

Ei tunne mu saksa sõbrad seega päkapikke (sõna, mis nende keeles kipub muunduma mil moel iganes, üks esimese hooga meenuvaist variantidetst näiteks on 'beggebiks' - mine tea, võib-olla ongi tegemist lätlastega?) ning kui neile sellest eriskummalisest elusolendite liigist pajatada, näib jutt igati muljet avaldavat. Olen kuulnud isegi kahtlustusi, et Eesti laste elu on liiga hea.

Kommitamise on seal kandis enda kanda võtnud Nikolaus ja kommitab ta ringi ainult ühel ööl aastas. Nõnda siis saatsin teele meili tekstiga selle kohta, kuidas igati usin Nikolaus Saksamaal 6. detsembri öösi paneb kingadesse maiustusi.

Järgmisel päeval hakkasin saama kõnesid poolhingetutelt sõpradelt, kes lihtsalt pidid oma rõõmu minuga jagama ja lugesid mulle lämbudes ette telefoni tulnud sõnumi:
"6. detsembri öösel paneb Nikolaus Saksamaal kingadesse. Tahaksin
sümboolselt täita ka Teie kingad."

Ma märkan, et jagan sõprade heameelt tubli Nikolause saavutuste üle.

2005-11-28T00:52:00.000+02:00

Juba on möödas esimene advent
ja juba on ahjualuse, kes jõulude eest parema meelega kaugele pakku tahaks pugeda, laual esimene jõulukaart.
Saksakeelsete soovidega, kui soovide puhul ikka on põhjust rääkida keelest, milles need kirjutatud. Aga veel on sel kaardil üks tekst - üks palve -, mis algselt pole saksa keeles kirjutatud. Otsisin, et kas on kusagil leida tõlget eesti keelde originaalist. Ei leidnud. Ja kuigi kaudtõlge on halb toon, mida endale tegelikult lubada ei tohiks, ma siiski seekord luban. Autor kusagil säälpoolsuses annab ehk andeks kõik eksimused, mida see tema suhtes kaasa toob.

Issand, ma ei palu ei imesid ega nägemusi, vaid jõudu nii tänaseks kui homseks.
Anna mulle tarkust mitte kaotada end askeldustes, mida argipäev kaasa toob.
Luba mul oma aega õigesti kasutada ja saada aru, mis on esma-, mis teisejärguline.
Palun korra- ja mõõdutunnet ja seda, et ma ei libiseks lihtsalt läbi elu, vaid paneksin tähele laineharju ja lootusesädemeid,
jätaksin endale aega järelemõtlemiseks, puhkuseks, osasaamiseks teiste loodust.
Unistused ei minevikust ega tulevikust ei aita edasi.
Aita mul teha järgmine samm nii hästi kui võimalik.
Saada mulle kainet äratundmist, et elus ei saa kõik laabuda,
et raskused, ebaõnnestumised ja tagasilöögid
on enesestmõistetav kaasaanne elule, milles kasvame ja küpseme.
Saada mu kõrvale õigel silmapilgul keegi, kel oleks julgust armastusega öelda mulle tõde.
Paljud mured lahenevad lahendamata.
Anna jõudu oodata. Kingi mulle tõelisi sõpru ja luba mul sõpruse kui õrna taime eest hoolt kanda.
Luba mul inimesena olla nagu hukkuv laev, et jõuaksin ka nendeni, kes on seal "all".
Kaitse mind hirmu eest, et elu läheb mööda elamata.
Ära anna mulle seda, mida soovin, vaid seda, mida vajan.
Õpeta mulle väikeste sammude kunsti. Aamen.

Antoine de Saint-Exupéry

2005-11-15T17:01:00.000+02:00

Üks väga vana ja väga, vist isegi ergavalt sinine Žiguli
sõitis just praegu koolimaja väga raagus puudest palistatud hoovist läbi. Žigulile sekundeeris küll väga madalale laskunud, ent viimase kümne minuti jooksul imekiiresti selginenud kahjkassinine taevas, milles oli näha vaid paari hallikat pilveräbalat. Torm, kui Te ikka märkasite, et sesinane eile õhtust saadik väljas päris korralikult mürgeldas, rauges äsja.

Kell sai neli ja päike kas parajasti loojub või on juba jõudnud seda teha. On hingedeaeg ja valguse ootamise aeg ja nahk seljas on juba väga õhukeseks kulunud, nahka peaaegu ei olegi enam. Äkki nii käibki novembri keskel?

Siiski, äsja kodu poole sõites pärast paarinädalast ühtlast hallust seda muutumist näinuna oli ahjualusel korraga tunne, et kand sai maha ja et parim aeg on hingata sisse. Välja. Ühtäkki.

Üleeilne kiire jalutuskäik Tartus Toomel andis esimese eelaimuse, et ma saan hakata sellest jälle aru saama. Ma ei tea, millest see tuleb, aga viimasel ajal tundub maailm just Tartus kuidagi iseäranis terviklik ja paigas.

Koduteel laulsid Tätte ja Matvere mulle mitu-mitu korda - sellest loost kaugemale auto plaadimängija lihtsalt ei soostunud minema - ühel häälel: "Ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad". Mõtlesin siis, et kas ma sedasama kardan ja sain aru, et viitsi, ei jaksa enam karta. Ja et see küsimus ei olegi tegelikult kuigi tähtis.

Sinine värv taevas asendus korraks roosaga ja on nüüd juba päriselt pime-tume. Ahjualune hakkab sõitma öisesse metsa Pärnu taga.

Selle üle pika aja esimese sissekande kirjutamise ajal lõi tuul väljas traadid umbes kuus või seitse korda kokku. Siit moraal, käige tunnetega oma blogidesse kirju saates ümber säästlikult , muidu võivad need tekitada voolukatkestusi ja Te saate ehk isegi lõpmatuseni uuesti alustada. Vastavalt Teie hingasmisvõimele võib see kogemus olla vihastav või hoopis naljakas. Valik on Teie.

2005-10-12T13:34:00.000+03:00

Valimistest üle ega ümber
ei pääse jooksval nädalal tõesti vist mitte kuidagi.
Oma heameeleks on mul siiski õnnestunud sellest melust peaaegu täielikult distantseeruda. Kaks korda ise kandidaat olnuna märkan praegu ühtäkki, et valimisi ohutust kaugusest kõrvalt vaadates tunduvad need koguni naljakad.

Lootustandev näib see, et minu kodulinnas on kõik meeldivalt rahulik, isegi vaikne. Samas on midagi siiski muutumas, sest päris mitu siiani omaette hakkama saanud omavalitsust ühinevad.

Aga tänaval ei ehmata mind ei kohukesed ega rahvuslilled ja mu postkast ei ole sugugi umbes. Sinna on pudenendud tõesti umbes üks üllitis igalt nimekirjalt (ainult üks kandidaat, endine minister, on pidanud vajalikuks end nimekirjast esile tõsta ja eraldi lehekese saatnud).
Nende läkituste maht ja teostus näitavad, kui palju jõudu ja raha kellelgi agitatsiooni alla panna on olnud.
Neil seltskondadel, kes oma materjalid ise on teinud (mulle sümpaatsem viis), näitab tulemus ka seda, kui palju on tegijail olnud aega-tahtmist üksteisega rääkida, oma "sõnumeid" vaielda ja selgelt sõnastada, kui hästi-halvasti nad arvutiga ümber oskavad käia, kui keeletundlikud nad on, kui palju oskavad üldse tähelepanu pöörata sõnale - poliitiku tööriistale.
Suured ajalehed saatnud seltskondadel on tulnud usaldada reklaamiagentuuride keeletaju, aga libastumistest see neid küll ilmtingimata hoidnud ei ole.

Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et mul oli valida tervelt 125 kodaniku vahel, kes kõik soovivad midagi täiustada, arendada, parendada, ümber korraldada, anda... Väga põhjalikult ei süvenenudki, sest nii palju, kui silm näitas pabereid kõrvu seades, soovisid kõik enam-vähem sedasama. Minul jälle põhjust rõõmustada - mõtle, kui palju üksmeelsust lõpuks ometi!

Oma valikut käisin ma tegemas eile ning kohtasin tee peal mitut valimindmeest, kes kõik pidasid tarvilikuks käe pihku pista. Minu küsimuse peale, et kuidas neil siis endil ka valimisega on, ütlesid nad, et nemad tulevad ikka pühapäeval ja üks, noorimaid kõigist, teatas, et paneb lipsu ka ette, võtab naisegi käevangu. Kuna ta töötab just selles majas, kus meil valida saab, mõtlesin, et peaksin soovitama tal korraldada nii, et puhvetis müüdaks pühapäeval ka apelsine, banaane ja sardelle. Hammustasin siiski keelde ja jäin sõbralikult naeratavaks.

Pärast kodus Blogistanis ringi vaadates selgus, et olin hääletamisel alateadlikult järginud Ebalogaalse ja Viiseli nõuandeid.

*

Nõnda on valimistega siinkandis, aga kaugemal tunduvad asjad üsna kiivas olema.

Olen hoidunud vaatamast ETV valimisstuudioid. Miks? Sest sellest paarist korrast, mil olen teleka eest saate ajal mööda jalutanud, jäi mulje, nagu lahendataks seal põhiliselt Tallinna probleeme. Reklaamidest vastunaeratavad valimindmehed ja -naised kandideerivad Tallinnas, Postimehe valimismootor tegeleb kandidaatidega Tallinnast ja Tartust. Ma ei oska järeldada muud, kui et need kaks paika ongi see Eesti, kuhu kohalikke omavalitsusi valitakse. Huvitav, kus mina siis elan? Teises Eestis ei tohi öelda, see oleks vastuolude õhutamine ja Eesti lõhestamine.

Just valimiste ajal lõikuvad kuidagi eriliselt kõrva annetusepalumised (laste)haiglatele ja muudele sotsiaalobjektidele, mida riik rahastada ei jaksa. Teate küll: kampaaniad hingataaitamiseks, ühe või teise elutähtsa seadme ostmiseks.
Seal, kus jutt käib inimeste eludest, ei tohiks üldse olla mõtlemistki - tuleb aidata!
Aga just siin kipub mulle meelde tulema, mis valimised riigile maksma lähevad. Sotsiaalsüsteemi järjest rohkem maadvõttev tüürimine kolmanda sektori õlule tundub ühtäkki iseäranis küüniline.
Mis oleks küll juhtunud, kui näiteks kohukese-kampaaniaks kulunud rahad oleks suunatud annetusteks?
Millises erakonnas küll kandideerib raadios abi paluva lastehaigla direktor?
Jõhker nali, mis?

Ikka veel olen ma arvamusel, et mistahes valimised on Eesti riigile liigne luksus. Need tuleks asendada näiteks kirjandikirjutamisega.
Kõik valimised tuleks sättida kevadele, mil abituriendid kirjutavad küpsuskirjandeid. Austet kandidaadid peaksid veetma kuus tundi koolilõpetajatega samas ruumis ja kirjutama kirjandi samadel teemadel, lihtsalt nende töödel võiks olla teistsugused koodid, et pärast teaks, kuhu virna pista.
Siis tehakse punktide järgi pingerida ja asi kombes.

Lihtne, kas pole? Ma ei usu ka, et ebademokraatlikum kui see, mille käes praegu ägame. Ega kõik ei äga ka. Mõned näiteks teevad niisuguseid bännereid.

2005-10-10T14:21:00.000+03:00

Vahtrad akna taga
jäävad muudkui aga hõredamaks, järjest rohkem lehti ütleb neist lahti.
Üks puu on raagu jäämas kuidagi kummaliselt, diagonaalis. Mõtlesin tükk aega, et mis see küll võiks tähendada. Siis sain aru, et pearüüstaja on olnud lõunatuul ja lehtedega pool on lihtsalt viilkatuse varjus.

Nõnda siis tõeline värvi- ja sentimendipidu!
Ikkagi ei taha ma selle kõigega päriselt nõusse jääda. Vana suur vares, kes akna poole vaatab, näikse seda aimavat ja parastab.

2005-10-06T21:39:00.000+03:00

Kes armastab
Bachi muusikat, sellel soovitan järgmisel nädalavahetusel minna kontserdile.

2005-10-06T01:02:00.000+03:00

***

Kaks istusid, võtsid leiba,
sõid leiva kõrvale kala.
Ümber katkise kartulikorvi
laua all toasussides jalad.

Akna taga nädala algus,
oktoobriks tavatult hele.
Nemad vaatasid,
leidsid, et valus,
et hakkab silmadele.

Üks ütles, et uuesti proovib,
silmad vidukil, siis ehk saab.
Aga äkki mõlemad nägid
kohal katuste Pietá'd.

2005-10-05T13:35:00.000+03:00

Tänasest Postimehest
vaatavad mulle vastu Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse võitjad. Kõik toredad inimesed (näiteks Loone Otsale tahaksin küll alati sügava kummarduse teha), aga teiste seas ka need kaks blogijat, kelle veergude pidev lugeja ahjualune on.
Sellest küll on hea meel. Aplaus ja õnnitlused!

2005-10-03T02:09:00.000+03:00

Oli, kuis oli,
keiser oli saanud, mis keisri kohus ja "Võluflööt" võis alata.

Keskkond selleks oli silmale üllatav, kogu oma minimalistlikkuses väga meeldiv ja veenev. Kõige suurema kummarduse ehk tahaksingi teha kunstnik Hans Dieter Schaalile. (Tema kodulehe fotodelt paistab lavakujundus olevat sama, mis selle aasta 26. märtsil sama režisssööri esimesel "Võluflöödi" lavastusel Osnabrückis.)
Väga ilusa valgusrežii oli teinud ka Andres Sarv. Et laval valdavalt hämar oli, tuleb ilmselt juba lavastaja kontseptsioonist.

Kui rääkisin ennist väikevennast ja Karlsonist, siis ei olegi mulle päriselt selge, kummaks neist pidada Taminot, kummaks Papagenot. Väikevend, kui suhteliselt kombekas ning vahel paigi isend võiks olla ju Tamino, aga Jan Oja Taminona ei olnud mitte just enam väga väike poiss. Aare Saali Papageno oli kindlasti väga karlsonlik, lisaks ka veel jooseptootslik ja tänavapoislik (lapsemeelselt liigutav ning siiras ka!), aga üldse mitte kõhukas. Lendamisvõime näis ka kasin olevat.

See-eest väikevenna (jäägem siiski selle jaotuse juurde) katusekamber, kus lugu tema unenäos alguse sai ja lõppes, oli täiesti olemas. Mulle see lahendus igati meeldis.

Aga kui lavale hallides kitlites ja peakatetes orjade keskele astus Kim il Sungiks kehastunud Sarastro, hakkas mul veidike kurb.
Ma ei tea, kas see on postkommunistlikele maadele omane ja vastupandamatu kiusatus (ka lavastaja Arila Siegert on pärit endiselt Ida-Saksamaalt), et Sarastrost peab saama diktaator, rahva isa? Mõned aastad tagasi Riia ooperiteatris nähtud Võluflöödi Sarastro oli viikingi ja Lāčplēsise ristand, kes tõusis orkestriruumist ähvardavana kõrgustesse, pidades sealt kõnesid loomanahku, kalosse ning siniseid plastkohvrikesi kandvale õukonnale. Sarastro kui valgusetempli valdja näibki jäävat valgustusaega ja mitte enam mahtuvat totalitaristlikus ühiskonnas kasvanud inimese teadvusse.

Iseenesest võiks ju ka küsida, et miks mitte. Võib-olla ongi see rohkem maitseküsimus, aga sel juhul ei tundunud lavastaja kontseptsioon minu arusaamist mööda küll lõpuni teostatud, vaid soikus ja sumbus teises (sootuks kandvamas ja paremini õnnestunud) vaatuses lahendust (ka nurjumise näol) leidmata. Suur juht ja õpetaja leebus ja taltus ning rebis Paminat enesetapust loobuma keelitades paljaks rinna, hallides kitlites meesorjad omandasid skolaarivälimuse ja initsiatsioonid, mille läbimist nõudis prints Tamino pürgimine pühitsetute hulka (Siegerti väiteil lavastuse põhitelg), jäid pigemini viimase pintsak peas ringivedamiseks või siis Pamina saatel ühest keldriluugist sisse, teisest välja tammumiseks.
Kas ei saanud mina aru või oligi see kõik üks käest ära vajunud segadus...
Eriti ei tahaks kõnelda Taisto Noorest Sarastrona. Optiliselt Kim il Sungiks küll sobiv, jäi ta lauljana ehmatavalt abituks ja madalamaid noote kuuldavale tuua ei suutnudki. Väga piinlik.

Hoopis läbimõeldum ja väljapeetum oli kõik Papagenoga seotu. Usun, et päris kindlasti Aare Saali seni parim roll. Lustlik ja liigutav. Ja aus. Tema üleastumiste tempod olid muidu venima kippuvaist ka vägagi eristuvad. Kuidagi nakatav ja pisarateni naerma panev oli näha, kuidas keegi end oma rollis ka tõeliselt hästi tundis.

Jan Oja osatäitmise kohta ei mõista öelda enamat, kui et siiralt püüdlik. Mul ei ole ehk õigust teda lauljana hinnata, aga päris kindlasti ei ole ta Mozarti-laulja. Kergust, mänglevust ja kandvust ei ole ses hääles, kohati on hingamine takistatud ja võtab laulja ähkima. Ning eesti keeles teksti andmine osutus puhuti päris ülejõukäivaks (olgu siinkohal öeldud, et Erich Kõlari ja Kalle Heina tõlge jällegi üllatavalt heaks).

Pisut nõutuks tegi ka Alla Popova Paminana. Väliselt imearmas Pamina, pisike, habras ja nii ilmeka olekuga! Meenutab noort Piafi. Aga hääl kipub muutuma lõikavaks, paindumatuks ning katkeb. Tõsi, püüdlik temagi.

Sümpaatne oli Wendy Walleri Öökuninganna. Must-valge rollilahendus sõna kõige otsesemas mõttes, aga veenev. Walleril oli tegelikult ostekui kaks häält: muidu täidlasepoolne, jäigem, dramaatiline ja siis korraga koloratuuride puhuks kusagilt kapisahtlist välja võetud sootuks säravam ja puhtam. Tehniliselt laitmatult mõlemad. Waller küll laulis saksa keeles, aga tema kõneldava teksti andmine eesti keeles ei jäänud kindlasti alla õige mitmele eestimaisele esinejale.

Sarmikas ja särav oli Aivar Kaseste Monostatos. Senikuuldust on jäänud ettekujutus, nagu peakski Monostatosel olema kole ja eemaletõukav hääl. Kasestel niisugust pakkuda ei olnud, pigem vastupidi. Lust ja hoog, millega ta oma osa täitis, oli võrreldav Saaliga.

Mis lavalt üsna tihti kõrva lõikas, olgu laulmisega, kuidas just, oli kõneldava teksti abitu ja võltspaatosega etlemine. Näha oli, et lauljate ning iseäranis kooriartistidega oli sel alal liiga vähe tööd tehtud. Võib-olla on siin oma osa ka keelebarjääril lavastajaga, mis viimasel kõike tajuda ei lasknud.

Lavastaja tööd liikumise alal rõhutati esietenduse eeli iseäranis. Paraku jäi see kaunis kahvatuks ja tehtuks. Kolme daami etteaste esimese vaatuse alguses vajus suisa piinlikkust tekitavasse vulgaarsusesse. Kui Sarastrole diktaatorina taheti vastandada Öökuninganna ja tema kaaskonna naiselikku meelust, siis olgu öeldud, et Öökuninganna ise tuli ülesandega toime ega vääratanud. Seda ei teinud ka Pamina ja Julia Botvina Papagenana, küll aga valdav osa ülejäänud daamidest, keda laval näha.

Samas tuleb öelda, et kõlas see koor hästi ja koori ning Papagenoga seondusidki "Vanemuise" "Võluflöödi" liigutavad momendid.

Ühest koorist tuleb paraku kõnelda veel. Tartu näib olevat hingamisteede haigustele iseäranis soodsa kliimaga paik. Ma ei ole seal olnud just sage ooperi- ja kontserdikülaline, aga köhiv publik on meelde jäänud küll. Köhakadentsidest Tartus on kõnelnud mitmed mu sõbrad. Laupäevast "Võluflöötigi" saatis pea lakkamatu köhakoor. Valimatutel kohtadel. Juhus või lihtsalt Tartu publiku eripära?

Kahju on sellest, et "Vanemuise" orkestrit olen väikeses majas kuulnud tunduvalt säravama ja värskemana kui nüüd, mil iseäranis keelpillid kõlasid matilt ja väsinult. Ehk on viga suure saali akustikas?

Laupäevaõhtuse "Võluflöödi" etenduse kandjaiks ning päästjaikski olid Öökuninganna ja Monostatos, ennekõike aga kindlasti Papageno.

Papagenota teatrist ära tulla oleks olnud lihtsalt kurb. Kuidagi tervistav ja lootustsisendav on teadmine, et maailmas leidub olendeid, kes ei oska aimatagi, et nende tundeid peaks keegi või miski vahendama. Mobiiltelefon näiteks.

Nägus pressiesindaja ei ole minuga kindlasti nõus.

2005-10-03T00:11:00.000+03:00

Diktatuur ja meelus kuldvasika kumas
ehk
Kim il Sung katusel koos väikevenna ja Karlsoniga.

Kui peaksin ühte lausesse kokku koondama enda meelest põhilise Mozarti "Võluflöödi" esietendusest "Vanemuises", siis nii ma vist ütleksingi.
Teatristtulekust peale, ka täna mööda sügispäikest täis Tartut, Elvat, Peedut ja Kõrveküla ning siis kodu poole rännates olen mõelnud, et kas ma rohkem öelda üldse tahaksingi.
Praegu ooperit plaadilt üle kuulates tundub mulle, et minu päris oma "Võluflööt" (üks mulle olulisemaid oopereid üldse) saabki vist mängida ainult minu kahe kõrva vahel ja see 'oma' on saanud kaalu juurde.

Natuke rohkem sunnib ütlema kahtlus, et äkki olen ma selle üheainsagi lausega olnud juba üdini negatiivne ja ülekohtune.

Kõigepealt nõuab ehk selgitust kuldvasika osa.

Ma otsin õiget sõna selle kohta, kuidas laupäeval Tartusse läksin. Ootuste ja uudishimuga ning rõõmuga eesootava ilusa muusika ja sellegi üle, et vaata kui kena kummarduse nad Mozartile tema tulevase aasta puhul teevad. Igatahes läksin ma pahaaimamatult, teadmata, et esimene kummardus tänapäeval ooperisse minnes ei kuulugi muusikale.

Kui saal pimenes, astus kõige pealt rahva ette teineteisele "Oo!" ütlema kaks mänedžeri: teatridirektor koos nägusa pressiesindajaga suurfirmast, kes on tunnistatud Eestis olulise turuosaga ettevõtteks (nii vist on selle asja nimi) ja muuhulgas ka teatrit sponsida võtnud.
Kui nemad oma sõnumi rahvale teatavaks olid teinud, st. kui kuldvasikas oli kummardatud, tohtis alata ka üks päev rohkem kui 214 aastat tagasi esietendunud ooper.

Ma usun end üsna hästi mõistvat, et metseenluseta oli teatril raske 214 aastat tagasi ja vaevalt et on kergem täna (kui kusagil siiski, pole neid paiku ilmas ilmselt palju). "Vanemuise" teatri olukorrast on press samuti piisavalt kõneldnud.
Nõnda justkui polekski põhjust pahandada. Teatri poolelt kindlasti mitte.

Selles riigis siin delegeeritakse sponsorite hoolde järjest rohkem ülesandeid. Et äri on äri ja sponsor selle eest reklaami ootab - ka kuidagimoodi mõistetav. Ent reklaamiks on võimalusi rohkem kui üks. Saab osta ära poole saali jagu pileteid ja kinkida need oma kauaaegsetele klientidele (mida nägusa pressisekretäriga firma ka tegi - see mu meelest on küll kaunis ning väärikas, olgu et märgatav osa kingi saajaist seda mikski ei osanud panna ja kohale ei ilmunudki), saab jäädvustada oma logo ning heateod kõikvõimalikele trükistele jne. jne.

Hädaline peab võtma, kui tahab ellu jääda ja oma asja edasi teha. Edasine sõltub annetaja väärikusest. Ta kas mõistab võimalust aidata ellu jääda sellel väärtuslikul, mis muidu hukka saaks ja teeb seda metseenliku diskreetsusega (pälvides lugupidamise) või jagab laadaplatsil lärmakalt armuande. Kas mäletate Mc Donald'si ja Marlboro reklaame ühe kunagise laulupeorongkäigu eesotsas?

Labasus ei anna häbeneda. Prominentne nägus pressiesinadaja ei punastanudki, punane oli vaid särp ta õlul.
Mina tundsin kergendust, et ei ole selle firma klient, aga leidsin, et vara rõõmustada. Mõne firma (püsi)klient ma ju siiski olen. Mida ja millal on mul oodata neilt?

2005-09-29T17:12:00.000+03:00

Ma ei saa midagi parata,
aga üleüldise õigluse ja maailmrahu nimel pean ma siia kleepima ka vähemalt ühe suvepildi!

2005-09-29T15:03:00.000+03:00

Väga porine auto
sõitis veidi aega tagasi mööda ja siis ehmatas mind üle taeva lääne poole suunduv suur-suur haneparv. Öine vihm oli räsinud vahtraid, nende senisest puutumatusest osa vedeles nüüd maas.

Mul jäi vaid imestada oma pikkade juhtmete üle. Sest tähelepanek, et meil on sügis - juba nädalapäevad ka ametlikes sügiseõigustes -, ei tohiks küll enam kuigi originaalne olla.
Ma ei saa parimagi tahtmise juures väita, nagu poleks ma neid värve sel aastal enne näinud. Küll ja veel ja imetlenud ka, aga naljakas on see, kuidas ja millal mõni asi pöördumatult teadvusse jõuab.

Võib-olla olen ma lihtsalt jälle aja vastu tõrkunud ning tõsiasju endast eemale peletanud.

Kunagi oli sügis mulle tõepoolest kõige raskemini talutav aastaaeg, aga see on juba ammu möödas. Mulle meeldib sügis, õigemini meeldivad mulle nüüd juba kõik aastaajad peale novembri. Seda enam, et sügis, mille märke oli täis juba kogu august, on sel aastal tulnud nii sooja, päikselisena ja kirevana nagu ammu enam mitte.

Kui ma tõrgun, siis pigemini selle vastu, et suvi on pääsmatult läinud ja mul jäid jälle mitmed suveasjad ajamata. Nagu alati.

Mul on täna sügisreaalsusega leppimise päev:
* Umbes kahe nädala pärast tuleb alustada kooliga.
* Kirjakasti on potsatanud suur hulk tüütut ja ebameeldivat tööd.
* Kass ei taha enam eriti õues olla, vaid annab järjest enam märku oma miilustamistarvidusest.

Äsja oli ta ukse taga ja nõudis tuppa. Tuiskas sisse, hiir hambus.
Nüüd sööb seda köögis...

2005-09-28T00:16:00.000+03:00

ETV näitas filmi
"Me ei ela enam siin" (We Don't Live Here Anymore, Kanada-USA 2004).
Valusapoolne, hea vaatamine.
Aga kõige muu hulgas lõikas mulle sealt kõrva lause:
"Jõudeelu ei saa olla puhas."

Pean kohe mõtlema, mis sellest arvata...

2005-09-27T03:30:00.000+03:00

Vabandan
heasoovlike kommijate ees, et olin sunnitud sisse lülitama filtri Show word verification for comments ja tegema endast jälje jätmise sellega veidi tülikamaks, aga olen tüdinud viimastel päevadel vohama hakanud spämmist. Blogger väidab, et sellest pidi abi olema. Näis. Kui ei, jätame "sõnakinnitused" ära jälle ja tapame spämmi lihtviisil ehk käsitsi.

2005-09-27T00:08:00.000+03:00

Ma tahaksin ikka veel plaksutada,
nagu oleksin tahtnud lakkamatult edasi plaksutada ka reede õhtul, kui teised kõik arvasid, et juba võiks lõpetada. Ma trampisin plaksutamise ajal jalgadega ka, aga siis vaatasid teised mind veidi võõrastavalt ja ma jätsin järele.

Mul oli kahju ära tulla pikast valgest saalist, mis tõepoolest meenutas vaksali toretsevat ooteruumi. Mis siis, et rong oli läinud. Ma tundsin end seal oodatuna, sest särasilmi olid ühtäkki bufonaadlikult kirevis rõivis kõikvõimalikel jalg- ja tõukeratastel ning ruladel läbi kogu maja tuiskavad heade nägudega inimesed mulle õlale patsutanud ja öelnud, et lähme teeme lõpu ära, lähme teeme lõpu ka ära; näidanud kohagi kätte, kuhu mul oleks parem istuda, et ma ikka hästi näeksin, kuidas me seda teeme.

Ma olin olnud kaks tundi (arvasin, et rohkem, et terve kestma jääma määratud igaviku) suisa palavikuliselt ärkvel, ahminud endasse - teadmata, kuhu poole just parajasti vaadata, et näha KÕIKE - nende veidi veel lapseohtu inimeste avatust, siirust ja puhtust, millega nad nii pillerkaaritavalt ümber käisid, mida minuni oli igast suunast, isegi ülalt blackbox'i lae alt pulbitsenud kui šampanjavahtu lakkamatult avatud pudeleist. Kust nad selle küll võtsid? Kui kauaks neil seda veel jätkub?

Mul oli tunne, et pean lahkuma inimestest, kes just äsja olid mulle väga lähedaseks saanud, et pean välja astuma päris elust ja päris maailmast, jätma selja taha selle, mis mind tegelikult püsti hoiab, minema koju ja kordama fraase, mis minusse just äsja olid lõikunud. - Ikka üksi, üksi... mitte kedagi mul pole...,
Kusagilt kostaks nagu muusikat..., Mina, mina, mina, mina, mina ostsin...

Ma oli nii väga oodanud ja igatsenud Kirsiaeda pääsemist. Mul oli raske leppida mõttega, et seda ei olnud enam, et see oli maha raiutud ja sellepärast tuli mul minna.
Ma tõusin ja lahkusin koos teistega, sest kartsin, et enam veel ühte korda ei jaksa näitlejad tuisata saali kummardama ja jälle saalist välja. Olgu peale, et näod naerul, keegi neist oleks võinud kukkuda...

Aga ma olin siiski saanud vaadata elu läbi tüllkardinate, millest mõne serv oli rebenenud nagu kirsiõiedki, kui nende peal tallata. Olin tantsinud kletshmer-muusika saatel orgiastilis-marulist oksjonitantsu, olin olnud üks neist, kelle krae vahelt topiti sisse riidepuu ja kes riputati sellega ratastel stangele, veeti minema...

Korraks tekkis mul tunne, et see üksolemine oleks veel rohkem välja tulnud, kui oleksin paremini kuulnud teksti, mida nad mulle ütlesid. Aga siis ma jälle kuulsingi.

Ja siis tabasin end küsimast (olgugi, et mu küsimus ei tundunudki määrava tähtsusega), kas see on ikka Tšehhovi kirsiaed, kus istun.

Küsisin nii ja märkasin, et.....
peaaegu kogu etenduse aja ei teadnud ma, kas naerda või nutta ja tegin ilmselt mõlemat. Mul oli ühtaegu pööraselt naljakas ja ahastuseni kurb. Mul oli häbi ja valus oma jõuetuse pärast muuta ja kaitsta maailma, et inimesed saaksid selles elada seda elu, mille järele nende hinged kisendavad. Ma vaid naeratasin kohtlaselt ja vabandavalt, üritasin leppida paratamatusega ning kordasin endamisi: Ei ole midagi, lihtsalt elada tuleb, elu läheb ju edasi...

Ma sain aru, et maailmas ei saagi olla mitte midagi tšehhovlikumat, kui need valgetes kleitides tüdrukud, kes laul suus jalgratastel minust mööda tuhisevad, kui korraga rõõmus ja kurb sära viimse kui ühe näitleja silmis, keda nägin...

Sügav kummardus ja tänu...

Kollasel põriseval rattakesel hoolega oma tööd tegev kollases kiivris mesimumm ka olgu ära märgitud...

Kasutatud pilt pärineb teatri NO 95 kodulehelt.

2005-09-22T17:36:00.000+03:00

Peisaaže
Eesti tuumapealinnast võib soovi korral vaadata siit.

2005-09-22T03:02:00.000+03:00

Tee viis Sadamalinna
ja tõi sealt tagasigi.
Olles kulgenud läbi kevadpealinna ja mööda Eesti õllekultuuri pealinnast otsustasime me, et Sadamalinn tuleks ümber nimetada Eesti tuumapealinnaks.
Meie võõrustajaile näis mõte meeldivat.

Olgu tiitlitega, kuidas on, aga sügis seal maanurgas oli leebe, idülliline suisa nagu linnake isegi, mis paari aasta tagusest viimasest käigust saati oi kui palju muutunud. Muutumist oli nüüdki näha kui mitte igal, siis igal teisel või vähemasti kolmandal sammul. Muutumist saatis üle linna kostev rammimismasina rütm. Peletavapoolne see oli, ei aga teps mitte see - nagu muidu nii pahatihti -, mis vahepeal teistpidi tehtud.

Et täisväärtusliku turisti mõõtu välja anda, klõpsusid igas me peatuspaigas fotoaparaadid. Ometi kardan ma, et seda, mida kõige rohkem tahtsin, pildi peale ei saanudki. Ei maju ega maastikke nii, nagu neid nägin.
Aga võib-olla on hoopistükkis hea, et genius locci (vist igal pool) saab päriselt osaks vaid sellele, kes ise tuleb ja vaatab...

Ma vist hakkasin sinna sõbralikku linna tagasi tahtma.
Sõpradele-võõrustajatele attüma!

2005-09-21T13:01:00.000+03:00

Nad räägivad mulle
ikka ja ikka veel Pärdi juubelist, rohkem küll Pärdist endast. Minu lemmikraadiojaam on teinud pika sarja, mida ma igal hommikul üritan kuulata, sest see, millest seal räägitakse, tundub mulle järjest olulisem, olgu saatejuhiga pealegi, kuidas on.

Ja nad mängitavad mulle Pärdi muusikat ja ma ise mängitan seda endale. Õnnelikuna, sest vahepeal tekkis minu muusikakuulamisse paus. Ei jaksanud vastu võtta vist.

See Paide kirikus "Passio" kuulamisest kaasavõetud tunne, et ei tahaks enam mitte kunagi mitte millegi kohta mitte midagi öelda, see näib praegu süvenevat. Huvitav, kas millalgi jälle üle ka läheb?

Praegu tunnen ma rõõmu kolmkõladest, mille üksikute nootide vahele mahub nii palju jahedat värsket õhku, rahu ja selgust. Otsekui oleks Jumal ise kirjutamise ajal üle Pärdi õla vaadanud. Võib-olla vaataski...

Ikkagi on minust lobisemishimulisem vist praegu see lill.

Päike tuleb pilve tagant välja, väljas on soe, kuigi vahtrad muutuvad iga päevaga järjest ergavamaks.

Ahjualune läheb ja uurib õige, milline on sügis ühes Loode-Eesti sadamalinnas.

2005-09-19T01:55:00.000+03:00

Tsiteerin mälu järgi,
aga tõepoolest, just see lause tuli mulle täna meelde.
"Kui lobisemishimulime küll võib olla üks roos", kirjutab Christian Bobin (imetlen seda kirjanikku siiralt!) oma "Autoportrees radiaatoriga".

Mis seals ikka, seegi himu võib olla imetlusväärne!

2005-09-12T22:43:00.000+03:00

Arvo Pärt Festival 2005
raames kanti Paide Püha Risti kirikus täna ette "Passio Domini nostri Jesu Christi secundum Joannem".
Kirik rahvast täis.
Esitus vapustav.
Muusika.... ei söanda ega tahagi midagi öelda. Nagu ei tahaks pärast niisugust kontserti mitte kunagi enam mitte millegi kohta mitte midagi öelda...
Range, vaikimasundiv, jaheda rahutoova valgusvihuna olemise piiri pealt kuulajasse pugev, täis hoolega talitsetud väge, mis vaid puhuti valla pääseb ja siis oma suurust aimata laseb. Vabastav.

2005-09-08T02:59:00.000+03:00

Täna on
Ussimaarjapäev ehk Neitsi Maarja sünnipäev.
Maavalla lehelt leiab järgmist:

USSIURGUMINEMISEPÄEV

Sügis edeneb. 8. sügiskuud (08.09.) on ussiurguminemisepäev, rahvakalenderis ka ussimagamise päev, ussimaarjapäev, ussimaaripäev ja väike maarjapäev.

Sellel päeval minevat ussid maa sisse talvituma ja kaotavat mürgi. Kartusest usse häirida, ei minda mõnel pool metsa. Kodustest töödest pole õmblemine ja kudumine soovitavad, kuna vastasel korral võib järgmisel aastal uss häda teha.

Mõistagi ei lähe ussid korraga talvituma. Seda märkasid meie esivanemadki. Arvati, et peale õiget päeva väljas olevad ussid on kedagi nõelanud ja maa ei võta neid pahateo pärast vastu.

Valminud on esimesed jõhvikad ja siitpeale võib neid noppima hakata.

PÄRIMUST:

USSID

Kui ussimagamisepääv tuleb, uss eedäb magama.
Kodavere

Ussimaarjapäev pidi uss urgu minema ja õun valmis olema. Sis hakati õunu süüma.
Rannu

Ussimaarjapäeval poeb uss mätta ja ei liiguta end enne jüripäeva pikset.
Jõhvi

Ussimaarjapäev, 8. IX. Ussid lähvad magama, aga kes ei ole mättasse pugend, see enam ei pääse ja hävineb.
Simuna

Ussimaaripäest öötakse ussid ikka maa sisse minavad. Aga juba nad lähtvad, neid rampu kodib pärast küll veel.
Kaarma

Ussimaarjapäevast pidi uss mätast hammustama (pidi mürgi kaotama).
Anna

Ussimaarjapäeval ei tohi metsa minna, siis ussid poevad oma paika, siis on neid palju.
Iisaku

Ussimaarjapäiva unestasingi. Se oli jo enne mihkli, siis enamb ussi ei kardeud, uss läks mätta. Siis aketi jõhvikal käima.
Lüganuse

ÕMBLEMINE

Kes ussimaarjapäeval õmbleb, seda hammustab uss.
Sangaste

Ussimaarjapäeval ei tohtind õmmelda, seepärast et ussid teise suvel heinaajal närivad või nõelavad – kuidas vanad inimesed nimetasid.
Kaarma

Õmmelda ega kedrata ega midagi lõngaga ussimaarjapäeval ei tohi. Sest järgmisel aastal tulevad ussid siis sinule liiga ligi.
Keila

KASUTATUD KIRJANDUS
Hiiemäe, Mall 1991. Eesti rahvakalender V.
Kama, Kaido 1988. Vikerkaar nr 1. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu.

***

Ja veel on täna minu isa sünnipäev. Aga tema on juba 31 aastat läinud...

2005-09-08T02:16:00.000+03:00

Just niisugune
nägi eile õhtul välja üks metsatee...

2005-09-08T01:55:00.000+03:00

Võta või jäta,
Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium ja AS Maves on värskelt maha saanud imelist pealkirja kandva üllitisega:
"SÕNNIKU KESKKONDA SÄÄSTEV HOIDMINE JA KÄITLEMINE"
Igavene ilus teine ise, ergav-rohe-roheline karjamaa ja väga ilusad, väga must-valged Mumuud kaane peal.

Et Te mind nüüd ka väga iseäralikes sättumustes kahtlustama ei hakkaks, olgu öeldud, et see raamatuke ei sattunud minu valdusesse minu tahtest olenevalt. Maailmas leidub õelaid inimesi, kes ei pea paljuks neid hankida-kinkida...

Aga muidu...
Küllap on kiiduväärne, kui kõikvõimalikud fondid rahastavad õpikute trükkimist, millest keskkonnale tulu tõuseb.
Ainult et õigekeelsuspolitseid võiks siis ka rahastada!

Keel on samamoodi osa keskkonnast, milles inimene elab!

2005-09-01T14:43:00.000+03:00

Täna hommikul
ärkasin tuppa kostva ikka-jälle korduva Radetzky-marsi peale.

Päike säras, kaskedes on kollast juba mõnda aega, vahtralatvu oli tänase ööga siginenud ka esimest punast.

Direktori klass- ja õpetajahaaval väljahõikamise peale marssisid suuremad ja väiksemad pägalikud laululavalt koolimajadesse. Ikka nii, nagu see alati on olnud - näod säramas, väikestel galdioolid peaaegu mööda maad järel lohisemas.

Ikka veel oli mul tunne, nagu peaksin ise kooli minema.

2005-09-01T13:42:00.000+03:00

Täiesti eksistentsiaalsete
küsimusteni viis mind kallile mulle adresseeeritud kirja ja müügipakkumisega Yves Rocher, õigupoolest küll sealne klienditeeninduse osakonna juhataja. Ta nimelt teatas, et kui tellin järjekordse sahkami enesehellitusvahendeid, saan täiesti tasuta sünnipäevakingituseks 10 ml parfüümi looduslähedale naisele.

Esialgu tabas mind mõõdukas raevupurse - enda teada väljendab mu nimi mu sugu päris hästi, kas tõesti ainult minu meelest?

Sain selle kirja juba mitu nädalat tagasi, raevupurse on lahtunud, aga ikka veel juurdlen ma mitme küsimuse üle.

Kas mul peaks olema looduslähedane naine, kellele Yves Rocher kingib minu sünnipäeva puhul 10 ml. parfüümi?
Pole ei looduslähedast ega looduskauget.

Miks ei ole, ta jääb ju nüüd kingitusest ilma?!

Ma olen endale kinnitanud, et võin pea peal seista, aga looduslähedast naist ei saa minust ka kõige parema tahtmise korral. Võib-olla ma eksin?
Võib-olla on see ainult tahtejõu küsimus?

Võib-olla tegeleb Yves Rocher (mitte eriti) varjatult üleskutsega soovahetusoperatsioonidele ja mul on tegemist naisšovinistliku vandenõu käsilastega?

Aga võib muidugi ka olla, et ei mingit vandenõud, et nad lihtsalt tahavad inimkonnale parimat ja juhtumisi isegi teavad, mis see on?

Võib-olla me kõik peaksime saama looduslähedasteks naisteks?

Tütarlaps klienditeeninduse telefonil ei osanud vastata ühelegi minu küsimustest...

2005-08-31T16:34:00.000+03:00

Leid

***

À la Rabindranath Tagore

Maga nõnda, kui magab üks ingel, kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase kõrguse ees,
tema tiivad on laotunud tähtil öö virvete vees,
aga suletud silmi ees Jumala välkude nooled!

Unes avavad enese lõpmatud taevaste pooled
ja üle Su helendab kaugete päikeste mäng,
aga sinine ruumide sügavus on Sinu säng.

Tõused üles, kui taevases templis lööb hommikukella
Sinu vend, kelle kätte on antud suurpäevade tund;
kelle tulekust, kuldsetest kingadest näed Sina und.

***

Nõnda kirjutas arvatavalt aastal 1917 Marie Heiberg.

2005-08-29T17:22:00.000+03:00

Reklaami vääramatu jõu
üle andis mul täna päris kenasti imestada.

Ma ei tea, mis kurat mind vedas libedale, st. täitma mingite meediauurijate küsitlust hambapasta, piimatoodete, maitseainete ja külmetusravimite tarbimise kohta ning miks minus ei ärganud sedamaid paranoik ja suurkontsernide vastane.
Olen teinekord nende küsimustele vastanud, ilmselt kujutades endale ette, et see annab mulle võimaluse selgelt öelda, et ma eelistan ja tarvitan võimalusel ainult Eesti (põllumajanduse) toodangut.

Emori raadiokuulamis- ja telekavaatamispäevikut täitsin kunagi kuue kuu vältel tõepoolest puhtast missioonitundest. Klassikaraadiol olid rasked päevad ja ma tahtsin, et nad ikka näeksid, et neid vajatakse ja kuulatakse ja palju kohe.

Aga see selleks, minu ankeeditäitmise lugu läks päris naljakaks kätte, sest mulle ei tulnud korraga meelde ei nimi Blendamed ega Goldrex ega eriti ka teised suurused, mida mulle telekast söögi alla ja peale suhu silma ja püksi topitakse.

Lisaks teatas see nõme küsitlus kõige lõpuks, et minu vastuseid ei saadud mingi errori tõttu salvestada.

Naerma ajas, nõudsin oma aadressi kustutamist nende andmebaasist - hakates seejuures tõepoolest mõtlema, kuidas see sinna üldse sai - ja saatsin mulle kirjutanud provvale lisaks ka veel kurja meili.

Nii nad siis kasvatavadki oma kliente.

2005-08-28T22:42:00.000+03:00

Õppisin oma noorelt sugulaselt
täna uue sõna. See on 'torbik' ja tähendab vinguvat-torisevat-porisevat vanainimest.
Mõtlesin kohe, et äkki saab seda juba ka minu kohta kasutada. E. arvas, et sinna on vist veel tükike aega. Mäherdune kergendus! Ehk ikka kehtib veel see ütlus, et laste suust pead sina tõde kuulma...

Või õpivad nad tänapäeval teesklemise viisakuse pärast juba varakult ära?

2005-08-27T19:18:00.000+03:00

Augusti lõpp on, härrased!

2005-08-27T18:59:00.000+03:00

Sünnipäev on Punasel Hanrahanil.
Õnne! Ja päikest ja rahu ja leebet tuult Sulle Sadamalinna taeva all!

Küll oleksin olnud häämeelega täna säälsamas, ent... Eksin ehk siiski sinna veel käima... Aga eksi Sinagi käima südamaa poole, kus Sind kaua pole nähtud.

Lill selline, mis muidu õitseb juunis.

2005-08-21T01:00:00.000+03:00

See on küll enam kui kummaline, et
Varju nimi riputab fotokompotina pealkirjastatult oma päevikusse üles pildid Suure-Jaanist just sel päeval, kui ka ahjualune sealsamas ringi uitab, just neid samu paiku vaatab ja end kirub, et fotoaparaadi koju unustas.
Nimi Suure-Jaani kandis mu peas peaaegu igavikulist tähendust vist küll väga ammu enne, kui sinna linna ise esimest korda käima sain.
Mu ema on pärit 12 km kauguselt Suure-Jaanist, seal kandis elab meil sugulasi praegugi.
Suure-Jaani kiriku (ema ja ta õdede leerikirik) kõrval oleval kalmistule aga on maetud Köler, Kapid, mu isa, tema vend ja õde, mu ema vanemad ja vanavanemad, suurem osa emapoolsest suguvõsast, nii mõnigi tuttav.
Esimest korda käisin Suure-Jaanis kümneaastaselt, olid isa matused.

Sest saadik kas harvemini või tihemini, viimasel ajal kolm-neli korda aastas, satun sinna ikka, kord üksi, kord rohkemakesi.

Veel umbes neli-viis aastat tagasi tundus see linnake mulle väga enesessetõmbunud, väsinud, sumbumusest tüdinult sügavasse unne suikunud.

Siis korraga tuli Lembitu kirikuesisesse parki tagasi, järjest küll üks, küll teine maja sai uue katuse ja värvikorra, tänavaid korrastati, järv sai puhtaks ja purskkaevu, heakord tähendas ühtäkki just seda, mida see sõna peaks tähendama, "Järve apteegi" tahaküljele tekkis kõrts "Arturi juures", vanast haiglast sai kohvik, koolimajale kerkis juurdeehitus....

Nõndaviisi kolmapäeval ringi uidates mõtlesin, kui pime võib inimene ikka olla. Nii kaua juba siin käidud ja otsekui polekski varem märganud, kui vaikselt särav ja oma leebes rahus naeratav see linn on.
Ainult maja Supeluse tänaval (ei supelasutust ega selle jäänuseid paistnud kusagilt!), kus enam kui kolm aastakümmet tagasi elas mu vanatädi, oli peaaegu sama väsinud moega kui kunagi kogu linn...

Kunagine katastroofilinn Võhma paarteist kilomeetrit eemal aga tundus ikka kuidagi kurvakstegev ja õnnetu...

2005-08-19T17:05:00.000+03:00

Viimaseil päevil
olen üritanud hoolega tutvuda blogosfääriga.
Et kuhu ma siis õieti kaks kuud tagasi sattusin jne. Mida ja keda kõike siit ei leia!
Minule tundus, et blogimine sai moeasjaks juba paar aastat tagasi, nüüd aga räägitakse suisa plahvatusest ja kõige kõvemini räägivad meedias muidugi need, kes ise vist ühtegi lugenud pole. Mõne nädala eest Veidemann koos Ruussaare ja Rannamäega Eesti Raadios näiteks. Kui palju kära!

Pisut vähem kui 2 aastat tagasi, 2003. a. sügisel koostasid 4 Tartu Ülikooli tudengit vististi Marju Lauristini juhtimisel uurimuse Eesti blogosfäärist.
Üsna huvitav ja kole hästi paistab kätte, kui pikk aeg 2 aastat selles vallas tegelikult on. Mitmed 'klassikud' on jõudnud oma blogi vahepeal sulgeda ja väide, et Eestis praktiliselt puuduvad fotoblogijad, ei vasta ammu enam tõele.

Blogijad ise vist ei hooli eriti sellest, mida nende kohta väidetakse...

2005-08-19T14:16:00.000+03:00

Juhtusin eile nägema
A. ema, kes rääkis mulle, et A. sõitnud kogu perega Prantsusmaale Taizé'sse (eestlasi on seal viimase 10 aasta jooksul käinud vist üsna palju) ning helistanud sealt, et 16. augusti õhtupalvuse ajal rünnanud Taizé vennaskonna rajajat vend Roger'd keegi vaimuhaige naine ja pussitanud Roger' surnuks.
A. helistanud selleks, et ema rahustada, juhuks kui meie meedia asjast peaks kõnelema, et nende endiga on kõik hästi. Nad küll istunud üsna lähedal, aga rünnati ainult Roger'd...
Aga õhtupalvele eelnenud tolsamal päeval laste õnnistamine ja Roger õnnistanud ka A. kõiki kolme last...

2005-08-15T23:53:00.000+03:00

Klassikaraadio
kandis täna üle kontserdi "Ooper raekojas".
Kava kirju, laulsid Nadia Kurem ja Aleksandrs Antonenko.

Tundsin endiselt tõrget Kuremi vastu (hoiduda olen temast ennegi püüdnud, aga eeskätt on süüdi tema masendav donna Anna osa täitmine "Don Giovannis") ja käisin seepärast raadio juurest eemal, kui tema väljakannatamine jälle raskeks läks. Aga siis tulin tagasi, sest kartsin, et olen äkisti ikka ülekohtune.

Väga ei olnudki. Natuke oli temast kahju ka, sest midagi ei ole teha, ta hääl vananeb ja kõrgemad toonid muutuvad plekiseks huilgamiseks. Aga kui järg jõudis Mimini, sündis vist siiski pisike ime ja ma tundsin, et olingi kohe väga tahtnud millegi üle ikka rõõmustada ka. Mimi kostis tõesti kena.

Antonenko on mulle tuttav aasta tagasi Pärnu Kontserdimajas nähtud Riia ooperi "La Bohème'i" kontsertetendusest ja tema Rodolfo kohta sai toona küll ainult häid sõnu öelda.

Aga kahekesi - tegelikult kolmekesi: Tarmo Eespere mängis klaverit - kokku kostsid nad mu tuppa siiski veidi kahvatuina, abituinagi. Puudu jäi orkestrist, puudu jäi rolli sees elamisest.
Tea, kas ooper sellisel kujul ikka päris sobib (raekotta)?

2005-08-10T01:17:00.000+03:00

Mulle tundub järjest enam, et olen kaunis kesine refereerija või läbielatu taasesitaja.
Viimase kuu jooksul on mul olnud õnne-võimalust ahmida endasse ümbritsevast üsna palju. Seda neil päevil, kui siia veergu sissekandeid ei ole lisandunud. Aga just asju, mis mind puudutavad ja mida jagada tegelikult ju tahaks, kannan ma vaikivalt nagu munavaevas kana endaga kaasas, saamata neist kõneldud. Võib-olla nad töötavad veel edasi ja lihtsalt ei ole õige aeg?

Teinekord tasub õhtuti enne magama asutamist telekanalid siiski veel korraks läbi kammida - tõelisi pärle võib leida. Nii juhtus üleeile õhtul. Olin endaga veidi pahuksis, sest ööelanikuna on mul raske varakult voodisse saada, aga järgmisel päeval tuli lihtsalt pool kaheksa tööl olla. Ikkagi tardusin teleka ette - kella kolmeni, sest ARDni jõudes võttis mind esimesest pilgust vangi kummaliselt mõjuva kujundusega teatrilava, seejärel kahtlaselt tuttav muusika.

"La Traviata" otseülekandena festivalilt Salzburger Festspiele. Osades Anna Netrebko, Rolando Villazón, Thomas Hampson. Orkester Wiener Philharmoniker, Wieni ooperikoor, dirigent Carlo Rizzi, lavastaja Willy Decker, kunstnik Wolfgang Gussman.

Nagu nüüd siit-sealt lugeda, on Netrebko ja Villazón publiku peaaegu tagajalgadele ajanud. Unelmate paar, huvitav, kas Netrebkol on kõrvits põlle all või ikka ei ole.... Kõik seitse etendust olevat juba kevadest saati välja müüdud, mustal turul maksvat pilet kuni 1000 €, kusagil küstud-makstud koguni 2700....

Hea on vaadata niisugust lavastust, kui selliseid asju ei tea ja saada see mõnevõrra koormav lisainfo alles hiljem. Kui üldse. Nii saan ma oma Traviata-vaatamisest, mille otsa samahästi kui komistasin, tõepoolest rääkida kui elamusest, mis mind mitu päeva saatnud.

Ma ei ole kunagi näinud ega kuulnud nii jõulist ja kirglikku Violettat. Netrebko hääl on tumedapoolne, täidlane ning aimatavalt slaavilik, aga kõrgemates toonides üllatavalt kerge, paindlik ja kaunis. Märkan, et otsekui ei raatsiks oma mõtteis teda tunnustada-imetleda, sest midagi kummastavat on tema Violettas ka. Metsikust ja animaalsust, midagi carmenlikku?
Ometi imetlen, sest kõik on tegelikult väga veenev ja ehe.

Villazón'i tenor on kaunis samuti. Ilusama häälega Alfredo on vist olnud vaid Juhan Tralla. Julgen täiesti võrrelda. Tõsi, Tralla hääles ei ole kogu selle ilust hoolimata ehk nii palju vägevust, see on väiksem, pehmem ja lüürilisem. Villazón on lüüriline samuti, aga jõuline ja kohati äärmuslikult ekspressiivne.
Thomas Hampson on vana Germont'ina nii hea, et kiitus tundub peaaegu piinlikuna.

Külm, ja haigettegev, kalk maailm, milles see "Traviata" mängib.
Netrebko ütleb pärast etendust näidatud intervjuus, et temale on see lugu naisest, kes peab surema. Kõik muu tuleb pärast seda teemat. Maailma, milles Violetta elama ja surema peab, vihkab ta. Ainus võimalus lunastuseks võiks olla armastus, aga...
Netrebko Violetta on tugev naine, kes teab, mida teeb ja küllap ka seda, et on tegelikult kogu aeg üksi.

Sest Alfredo näib olevat nii noor ja kohati ärplevgi, et mõned selle ilma asjad käivad talle lihtsalt veel üle jõu. Kui armastab, siis armastab oma suurt õilistavat armastust ja seda, et ta tunnetele on vastanud nii kaunis naine; kui kannatab, siis seepärast, et ta suur tunne talt võetakse - ta (päris kindlasti siiras!) valu on muljetavaldav talle eneselegi.

Vana Germont oma peadligi võitud juustega on ilmselt ihu ligi võidnud ka elujulguse ja -janu. Seisus kohustab ja kuigi arusaamine tegelikult toimuvast on temas kogu aeg olemas, söandab ta sellel endas väga aeglaselt kasvada lasta. Lõpuks siiski, sest finaalis astub ta lavale juba peaaegu et komtuurina.

Kogu aeg on laval vaikselt ka Surm hallipäise vanamehena, kes korraks kehastub arstiks. Kord viskab ta Violettale kameeliaõie, kord valvab hoolega kellaosuteid.

Lavakujundus on vapustav oma üliminimalistlikkuses. Ei midagi ülearust, rafineeritud esteetika. Poolkaare kujuline valge ruum, millel kord üksainus, kord kaks-kolm sohvat. Ja paremal servas hiiglaslik raudteejaamakell, mis loeb Violettale jäänud aega. Kord päris aeglaselt ja poolenisti kinni kaetult, kord hirmuäratavalt kiiresti. Kellast saab teises vaatuses ka ruletilaud.

Värve on laval vaid kolm: valge - kogu lava ja kameelia, smokingite, mantlite ja kella numbrilaua must, fuksiapunane - Violetta kleit ja sohva esimeses vaatuses.
Teises vaatuses, kui pilvi veel pole kogunenud, on sohvakatted ja taevas korraks kaetud suurelillelise kangaga, samast kangast on Violetta ja Alfredo kimonod. Aga siis tuleb Germont ja lillede aeg saab ümber... Kui Germontid jälle tulevad, on juba hilja...

Ma ei ole väga suur Verdi austaja, aga "Traviatas" ja "Rigolettos" on ehk kõige vähem seda, mis mind tema juures häirib.
Ja Salzburgi lavastusest olen vaimustatud. Väga üllatav oma lahenduses, jõuline, võimas, veenev.
Suure Mozarti kummardajana on mul kahju, natuke ehk kadegi, et Verdi triumfi kõrval loetakse "Võluflöödi" uuslavastust Salzburgis sel aastal täielikuks läbikukkumiseks.

Ja kuidagi kummaline on kirjutada "Traviata"-elamusest samal ajal, kui Ramloff kirjutab just vastupidi oma "Traviata"-pettumustest.

2005-08-04T00:59:00.000+03:00

Ühtäkki
sadasid sisse J. ja E.
Tahtsid näha mu vist küll tuhandeõielist fuksiat ja flokse ja porgandipeenart. Tegelikult olid herned küll tähtsamad. Sest J. - pärit Põhja-Bayerist, poolenisti frank, poolenisti švaab - polnud kunagi (sic!) näinud hernetaime ja seda, kuidas herned kaunas kasvavad. Kahju, sest just herneid ei olnud mul talle sel aastal näidata, need jäid kevadel konjunktuuriuuringute kesiste tulemuste tõttu külvamata. Võib-olla leiame suve peale mõne hernepeenra. Kui ei leia, tuleb tal vist teadmatuses edasi vaevelda. Porgandipeenrast aga nii palju, et ta oli seda nähes mõned aastad tagasi õnnelik kui laps. Et ikka ära tundis. Sest polnud oma 25 aastat enam kellegi kapsa- ja porgandimaal käinud. Nõnda ta siis rõõmustas - täiesti siiralt! - ja oli üllatunud, et kuidas üks umbes 50-ruutmeetrine maalapp küll võib pakkuda kõike, mida juurviljaaialt vaja.

Ahjualune mõistis seepeale vaid kohtlaselt naeratada ja talle tundus, et on olemas väga lihtsaid asju, mida ta (me siin piiririigis?) ise hinnatagi ei tea.

Aiakultuuridest sedakorda küllastunud soovisid külalised uuesti vaadata Mihhalkovi "Päiksest rammestunud". J. teatas - minu meeleheaks - et sellest on saanud üks tema lemmikfilme. Palvet ei olnud raske ega ebameeldiv täita, pigem vastupidi.

Küsisin siis pärast filmi, et mis J. arvab, kui palju saab sellest aru üks keskmine sakslane (Wessyt mõtlesin). Ta arvas, et ega eriti saagi. Tema ehk sellepärast, et lapsepõlvest on tal sugulaste kogemus DDRis. Seal tema iga suvi olnud ja näinud mõndagi, ka seda, kuidas tankid Praha kevade aegu sisse tulid ja akna alt mööda sõitsid...

Mõtlesin omasoodu, et kas DDRi kogemusest ikka piisab.
Kes teab, aga üsna väheste selgituste abil tundus küll, et ta sai aru.
Ja minul oli selle üle hea meel.

2005-08-03T18:45:00.000+03:00

Hakkasin lugema
Hildegard Knefi mälestusteraamatut "Der geschenkte Gaul".

Knef on Eestis üsna vähe tuntud, aga teenimatult.
Kiputakse meil teda seostama - kui üldse millegagi, siis šlaagriga ja saksa šlaager pole selle rahva tõepoolest just parim visiitkaart, nii et mõni ime, kui sellest väga palju teada ei tahetagi.

Ka pole sakslastel muidu just palju tegemist chanson'iga, küll aga see-eest Knefil. Chanteuse ütles ta ise enda kohta ja õigus tal oli.

Minule põnev igatahes. Ja Knefi kuulan ma alati hea meelega.
Mu meelest on tema nõudmised elule vägagi põhjendatud:

Für mich soll's rote Rosen regnen,
mir sollten sämtliche Wunder begegnen.
Die Welt sollte sich umgestalten
und ihre Sorgen für sich behalten..............

2005-08-03T18:10:00.000+03:00

Punane Hanrahan
kirjutab kemplemistest teemal, milline kirjandusvorm on välja suremas, kas on see draama või luule või mis iganes muu. Käimas olevat see vaidlus Poogna foorumis.
Nõnda leidsin ka mina sellesinase lehekülje ja pole küll jõudnud veel väga süveneda, aga küsimuseasetus iseenesest tundus kuidagi armas ja ma kohe pidin natuke tarka mängima ja kommima.

Kemplemised selle üle, milline kunsti- või kirjandusžanr parajasti surmale on määratud, tekitavad eemalt vaadates enamasti küll kadedust kogunisti. Maksimalismi ja (ma arvan, et noorusliku) õhina pärast, millega need andmised käivad. Ei saa esineda niisuguste väidetega, kui neisse väga ei usuta, mis ehk ongi tähtsam, kui see, kas neid väiteid ka tõsiselt saab võtta.

Et luule täisväärtuslik eksistents kusagile 19. saj. lõppu sumbus (pidi siis vist koos romantismiga hääbuma?), see siiski on küll iseäranis vinge väide, mis ei viita enam niivõrd maksimalismile kui väitja ..........le. Aga mis seals ikka, eks seal, kui vähegi viitsimist on, seisab ees veel tükk avastamist: esimesena torkavad pähe näituseks ekspressionismus kui selline ja miks mitte kogu Eesti XX saj. luule, miks mitte kogu maailma luule XX saj. niivõrd, kui see kättesaadav on.

Teinekord ehk ongi vaja ekstreemsustega esineda ja kõigele enne vesi peale tõmmata, et seda siis seejärel rõõmsasti avastama hakata. Kellest meist see lastehaigus päriselt mööda on läinud?

Aga ma usun, et see läheb üle, kui inimene elamise käigus õpib rohkem tundma AEGA. Sest see omadus on ajal küll, et ta säeb ühe või teise kunstižanri kord tähtsamale kohale, kord tahaplaanile - lõppkokkuvõttes kõik tasakaalu...

Vahel tuleb kõik olemasolev ka sellepärast maha tappa, et luua endale võimalus ise midagi teha. Kunstnikke-kirjanikke-muusikuid, kelle ägedatele eitamisfaasidele on järgnenud väga jõulised loomepuhangud, võiks vist pikalt üles lugeda. Sellise järelmõjuga eitamised mulle suisa meeldivad!

Üks vähegi andekas ja innovaatiline inimene praegusajal (tema eelistusi Hanrahan Poognast refereerib) kirjutab aga usutavasti just seda, mida ta tahab või mis talle oluline on.

Mulle on tegelikult alati on olnud küsimuseks, kuivõrd juurdleb kirjanik oma tööprotsessi käigus ühe või teise, parajasti rohkem või vähem aktuaalse voolu iseärasuste üle ja teadlikult järgib või ei järgi neid.

Ma kardan, et Peter Handkel oli õigus, kui ta väitis, et selle määratlemine, mis välja tuli, on rohkem kriitikute ja kirjandusteadlaste eksistensti õigustus ja leivakannikas, mis ju ka lõppeks väga ära kuivada ei tohi.
See viimane oli üsna vaba refereering ühest Handke aastate takka ajalehele "Die Zeit" antud intervjuust, kust ta põhiliselt polemiseeris oma "vihavaenlase" Marcel Reich-Ranitzkyga. Originaali pole hetkel käepärast, aga loodan, et Handke mõtteid oma mäletamisega väga ära ei väänanud.

2005-07-29T02:51:00.000+03:00

Edward Hopper "Rooms by the Sea" 1951

Pea pool tänast päeva
olen ainiti vaadanud seda pilti.
Huvitav, kas see tähendab lootust soojemale ilmale?
Või vähemasti selle ootamist...

2005-07-28T03:06:00.000+03:00

Jaapan on kaugel
ja kui olin laps, õpetas mulle raadio, mille kõrval kasvasin, et Jaapanisse pilvelõhkujaid eriti ehitada ei maksa, väga ohtlik on seismiliselt.

Kui ma nüüd pean uskuma oma silmi ja neid, kes pildi mu silmade ette too(da)vad (aga miks ma ei peaks?), siis tundub, et nad on seal maavärinakindlate pilvelõhkujate ehitamise vahepeal siiski ära õppinud.

Mis ma küll teeksin, kui satuksin Tokyosse? Kas võtaksin kohemaid ette retki küll bussi, küll rongiga, küll jalgsi ning hakkaksin ostima oma ettekujutust Jaapanist - ise seejuures Jaapanist suurt midagi teadmata - või istuksin võõrastuspainest poolhalvatuna kusagil hotellikõrgustes ja uuriksin tundide kaupa tühjal pilgul all laiuvat täissünteetilise linna hiigelpanoraami ning longiksin sekka end tulnukana tundes nii mänguautomaatidest kui meeleheitlikus õnnejanus lõputult vadistavast inimmassist tulvil lõbustusasutustes, hüpermarketites, tulede virrvarris, endal kusagil kuklas teadmine, et maailmas ongi ehk inimesi, keda ja kelle lähedust-lähedalolu ma väga vajan - mõned neist väidaksid sama ehk minugi kohta - aga kuna põhjused neist eemalolekuks on nii selged ja paratamatud, istuks sealsamas kuklas ka leppimine, et nii on OK, et ma saan ju hakkama, et me saame ju hakkama.....?

Selle inimmassi lärmakast ja hüsteeriliselt ning seda kummastavamana mõjuvast vadinast ma vaevalt et midagi mõistaksin. Ja kui leidukski kusagil keegi, kes üritaks vahendada neid lõputuna näivaid üliemotsionaalseid tiraade, mis oleksid suunatud minu tagasihoidlikule isikule, suudaks ta kindlasti edastada neist vaid konkreetseid korraldusi kandvad kolm-neli sõna - kõik ülejäänu, mis sõnumist sõnumi teeks, läheks tõlkes lihtsalt kaotsi.

*

See film oli muudkui jäänud ja jäänud mul vaatamata. Nüüd täna siis lõpuks ometi õnnestus. Keegi kunagi vist aasta eest, kui filmist veel rohkem juttu oli, väitis et see on marginaalne lugu, põhjuseta üles haibitud (et kuulsa režissööri tütre tehtud jne.), aga ei midagi erilist - boring...

Mina õnneks ei tea, kas on üles haibitud või ei ole, ja kui on, siis kes haipis.
Sest režissöör oli teinud oma töö mu meelest nii tagasihoidlikult ja vaoshoitult, kui seda üldse peaks olema võimalik teha.

Ma lihtsalt tean, et mul on siin maailmas alatihti just seesama tulnuka tunne, kes näeb suuremat osa asju enda ümber otsekui esimest korda ja üritab meeleheitlikult mõista, aga kaugeltki mitte alati ei ole see üritus tulemuslik. Ma tunnen järjest sagedamini, et see siin ei ole minu aeg, ma ei sobi siia...
Selles mõttes oli nii äratundmist kui puhastavat leppimist, leebet, natuke kriipivat kurbust ja arusaamist, et tegelikult on see kõik ju ka üsna naljakas.

Keda see film ei kõneta, elab ehk kusagil teises maailmas, kus neid muresid ei ole. Küllap on seal mõned teised mured, aga ma usun, et kokkuvõttes võib too maailm olla sootuks õnnelikum ja tervem...

2005-07-27T05:15:00.000+03:00

Ah jaa,
mingi Slut-Test seal OK Cupid'is teavitas mind, et kui õigesti mäletan, siis umbes 45% jagu olen libu kah! Ja oma põhiolemuselt The Slow Dancer (Deliberate Gentle Love Dreamer). Nüüd on vist protsentidest ja enesetuvastamistest mõneks ajaks küllalt...

2005-07-27T01:04:00.000+03:00

Teste teha
on vist tõesti huvitav ja või-olla et koguni veidi nakkav.

Igatahes proovisin Punase Hanrahani eeskujul veel mõnda. Mind hakkas asja käigus siiralt huvitama nende testide mehhanism. Küsimusi ei ole ju kuigi palju - et kuidas küll protsendid muutuksid, kui üks jah või ei kobiks sammu servast keskemale või päris keskele? Aga ei viitsinud proovida. Igatahes arvan, et proovides homme või kuu pärast jääks põhiline ilmselt samaks, aga suhtarvud ehk nihkuksid veidi ühele või teisele poole. Niisugused enesepaljastused siis:

Created with QuizFarm.com:

***
What Political Party Do Your Beliefs Put You In?

'You scored as Green', sain ma teada. Üldse ei hakka vastu, see rõõmustab mind.

Green 92%
Democrat 92%
Socialist 75%
Anarchism 67%
Communism 58%
Republican 8%
Fascism 0%
Nazi 0%

Eriti rahustavalt ja iseendast arusaamist kinnitavalt mõjusid kaks viimast näitajat.

***
Which religion is the right one for you?

'You scored as Christianity', oli tulemus. Arvatagi, aga et mulle pärast mu maailmavaate tuvastamist ka kohe ammendavalt selgitatakse, mida seesinane tähendab, muidugi on ka muljetavaldav.

"Your views are most similar to those of Christianity. Do more research on Christianity and possibly consider being baptized and accepting Jesus, if you aren't already Christian. Christianity is the second of the Abrahamic faiths; it follows Judaism and is followed by Islam. It differs in its belief of Jesus, as not a prophet nor historical figure, but as God in human form. The Holy Trinity is the concept that God takes three forms: the Father, the Son (Jesus), and the Holy Ghost (sometimes called Holy Spirit). Jesus taught the idea of instead of seeking revenge, one should love his or her neighbors and enemies. Christians believe that Jesus died on the cross to save humankind and forgive people's sins."

Christianity 83%
Buddhism 71%
Paganism 67%
Hinduism 50%
Satanism 50%
Agnosticism 42%
Islam 38%
Judaism 21%
Atheism 8%

Seegi tulemus osutus rahustavaks.

***What is Your World View?

'You scored as Idealist'. Ei oleks arvata osanud, et nii üheselt! Aga mis seal's ikka!

Idealism centers around the belief that we are moving towards something greater. An odd mix of evolutionist and spiritualist, you see the divine within ourselves, waiting to emerge over time. Many religious traditions express how the divine spirit lost its identity, thus creating our world of turmoil, but in time it will find itself and all things will again become one.

Idealist 94%
Cultural Creative 88%
Romanticist 81%
Postmodernist 69%
Fundamentalist 56%
Existentialist 56%
Materialist 31%
Modernist 19%

Modernismiga arvasin asjad paremad olema, postmodernismi ja fundamentalismiga tagasihoidlikumad....

***
Siis sain veel teada, et suren aastal 2028 65,0-aastaselt südametakki (sama lõppu lubatakse Punasele Hanrahanile ka, muud riskifaktorid on meil ka karva- või protsendipealt samad!) ja et mu elust on möödas 64,5%.
Oma filosoofilisusastme poolest olen kah 'artist' ja küll ma tahaksin nüüd teada, kuidas seda sõna maakeelde tõlkida: kunstnikuks või pajatsiks?
Oleksin hea meelega mõlemad, aga kas seda jälle saab, kusagil peab ju mingi kord ka valitsema!

2005-07-26T01:36:00.000+03:00

Pilte Haapsalu kultuurimaja saalist
on kleepinud oma elektripaberile Tindiplekk.
Olen rabatud, vaatasin neid pilte kui ilmaimet. Nagu poleks kunagi enne näinud. Ometi käisin üle kahekümne aasta tagasi selles linnas koolis ja seal saalis sai istutud... no ma ei tea, kui palju kordi. Kõik etendused, mis toodi, ja neid ikka toodi, tuli ju ära vaadata.

Hiljem ei ole vist mitte kunagi enam nii palju teatrisse saanud...

Seal saalis sain oma elu esimese päris teatrielamuse või oligi see üldse esimene päris teater, mida nägin? Ei mäleta, kas olin kuusteist või neliteist, pigem neliteist.

Noorsooteater lubas Haapsalus näidata Razumovskaja toonast kõmu- ja menutükki, "Armas õpetaja" nimi. Aga osatäitja haigestus ja etendus asendati. Godot'ga. Luik mängis Estragoni ja Eelmaa Vladimirit. Piletid osteti soovi korral tagasi ja suurem osa (aga pileteid oli alguses olnud peaaegu võimatu saada!) vist sooviski. Mina ei osanud karta ja läksin kohale. Peale minu veel vist 40 inimest (saalis umbes 400 kohta).
Suurem osa neist lahkus esimese vaatuse jooksul, kuigi Vladimir neile järele hõiskas, et kuhu nad siis nüüd nii. Pisut üle kümne inimese vist jäi lõpuni kohale...

Ma ei saanud küllap midagi aru sellest, mida nägin, aga vahtisin terve tüki tardunult lavale, rusikas suus ega julenud hingatagi.
Hiljem ei ole julenud minna vaatama Godot'd ei Viidingu ja Rätsepaga, ei Lambi ja Lutsepaga.
Viga? Võib-olla küll. Viidingu puhul seda enam heaks teha ei saagi.

Aga ma tõesti kartsin, et minu toonane Godot kaob kuhugi ära. Nii ma siis olen ta alles hoidnud. Lugenud ikka ja jälle ja oma peas mänginud...

Kunagi kaheksakümnendatel, kui O. oli vanalinnas kojamees ja talle anti järjekordseks harjakambriks suur remontimata korter Pikal tänaval kusagil Pagaritöökoja vastas, leidsime, et peaksime hakkama mängima Godot'd selle maja katusel. Mulle nii pööraselt meeldis see katus ja seal oleks olnud täpselt õige koht.
Aga ma ei mäletagi, miks see ainult mõtteks jäi. Suvi vist tuli peale ja pööraselt armunud O. abiellus, hakkas elama uut elu ning pani kojameheameti maha. Nõnda me olime ilma nii korterist kui katusest.

Mis kõik meelde ei tule neid Tindipleki pilte vaadates.
Seegi, et "Armas õpetaja" sai vist ikka ka lõpuks ära vaadatud. Lõhmuste ja Kreisman olid peaosades. See selleks...

Aga et Haapsalu linna hingus on õrnvaimustav, selles on Tindiplekil tuline õigus.
Millal iganes ma sinna ei satu - vahepealse kolme nädala sees juhtus nii korda kolm ja ehk ei olnud need viimased sel suvel! -, veendun ma selles.
Armastan seda linna!

Ja Klassikaraadio kohe teab just praegu mängida Pärdi "Peeglit peeglis"...

2005-07-25T18:10:00.000+03:00

Aega on läinud
pea kolm nädalat, ahjualune aga ei ole ega ole saanud seada end kirjutama. Uitamist on sellesse aega palju mahtunud, sootuks rohkem, kui aega järele mõtlemiseks. Siiski - nädal jah tõesti kosutavat vihma on elu jälle peaaegu harjunud rütmi toonud.

Punase Hanrahani eeskujul korraldas ka ahjualune endale äsja psühhotüübi testimise ning tark masin kostis talle nii:

E = 12 I = 27
S = 17 N = 22
T = 13 F = 26
J = 18 P = 21

Kuidagi imelik tunne on, kui keegi paneb must-valgel, antud juhul küll valge-hallil, aga seda pikemalt ja põhjalikumalt siis paika, kuidas just (parasjagu?) on. Ma nimelt ei tea seda ise kunagi ega oska niisugusele küsimusele tõesti ilmaski vastata. Lihtsam on välistamismeetodil selgeks teha, kuidas ei ole. Teste teha on huvitav muidugi (iga kord olen hämmingus, et kust nad seda kõike küll teavad), aga kuidas suhtuda tulemustesse? Kuigi ega seekord väga protestida ei oskakski. Millagi sügisel või varemgi ehk ma vist korra juba sattusin jooksujalu sellele leheküljele, aga toonast vastust, nii naljakas kui see ka pole, mitte üks raas ei mäleta. Vaevalt seal küll muud miskit olla sai. Ega muud, kui katsun teadmiseks võtta, et niisugune ma siis olengi!

2005-07-06T01:21:00.000+03:00

Päev oli kuum ja päikseline
ning agraarteema jätkuks nii palju, et pühapäeval niidetud murust on saanud tõepolest sametine vaip. Kõik, mis aias roheline, on sel aastal kuidagi eriliselt külluslik.
Aga kõiges on tunda ka juba suveharja, rammestust, oma külluse naeratavat nautlemist - peaaegu priiskavat.
Nad rääkisid mulle, et raadio oli neile rääkinud - nii just, sest ma ise ei ole raadio ligi saanud! - et kohe pidi ilm jälle halvaks keerama. Ahjualune nuusutab tuult, nii palju kui seda on, vaatab taevasse, ja aimab kuumust ning põuda. Korraks vaid ehk enne veel äikest, aga siis põuda....
Sellele mõeldes hakkab mu ujupõis valutama...

Aga eile hilisõhtul sõitsin korraks veel ülikoolilinna, vastu H.'le, kes tuli Riiast bussi pealt. Järjest ilusam, kodusem, sõbralikum tundub see linn, millega ma kunagi nii pahuksis olin. Ülekohtuselt vist.
Juuliöö Tartus oli isäranis leebe. Otsisime kohta, kus antaks veel õlut ja kohvi ega osanud esimese hooga minna mujale, kui Wildesse.
Naljaks oli. Heasoovlik baarmen, kes ütles, et seda ikka saab ja siis neli viis piigat ja keegi onu, kes vabandades üks teise järel tulid ning teatasid, et ega enam ei teeninda küll, koju hakkame hoopis minema. Aga baarmen ütles, et südaööni on 25 minutit aega ning et sellega jõuab kohvi juua.
Istusime terrassil Vallikraavi tänava kohal, enne tõrksvaõitu onu tõi tuhatoosigi. Südaöine inimtühi suvekohvik keset Eesti suve - pööraselt kummastav, võimatu näiv... ja võluv.

Ja siis H., kes tagasiteel ikka veel, kuigi Eestis nii palju käinud, ei suutnud uskuda, et pimedamaks enam ei lähegi. Kui vähe on vaja, et panna süda-eurooplast tundma end väisavat muinasjuttu - ainult öist udu ja pilvedeta violetset taevast!

Täna hommikul kell kuus olin korraga ärkvel, sest päike äratas, paistis otse näkku.
Tundsin pöörast rõõmu, sest nii valge polnud mu tuba ammu olnud; ringutasin, ajasin teki pealt ja magasin edasi.

Millal Te viimati ärkasite sellest, et päike Teile näkku paistis ja Te ei pidanud tõusma?
Mis tunne Teil oli?

2005-07-03T21:49:00.000+03:00

Õhtu on
ja sume, vaatan aknast kirikutorni ning kuulen, kuidas keegi pühib tänavat. Luud taamalt kostab pea sama valjult kui Rahmaninovi vesprid toas.

Ennist niitis naabrimees muru ja nii palju, kui seda tegevust jagus minu akna alla, vaatasin pealt otsekui nõiutult. Kas ei olnud see Somerset Maugham, kes väitis end üle kõige maailmas armastavat tööd - võides tundide kaupa vaadata, kuidas teised tööd teevad. Mul on vahest nii ja teinekord - ei taha näidata end paremana, kui olen! - on see tunne koguni kübeke häbisegune.
Aga niitmine on mu meelest olnud poolmüstiline tegevus lapsest saati. Ma nimelt olin (olen?) see laps, kes heinakaarel ka istunud (hobuse järel niidumasinal ja loorehal ka)! Ai-vai, ma olin selle peaaegu et unustanud...
Lapse kätte vikatit ei antud. Hiljem sain proovida küll, aga siis polnud enam eriti tarvis, ajad said uuemaks. Ja nii huvitav ka ei olnud, kui vaatamine.
Olen saanud mõelda, et mis selle niitmisega siis on.
Puhuti on see tundunud mulle massimõrvana, mida inimesed heal meelel või kes mis sunnist sooritavad.
Tapmisest mõtlen nüüdseks vähem, tähtsamad on silmaga nähtav muutumine ja meelevald, mis inimesel seejuures on. Rohumaa, kus juba on olnud raske kõndida, saab korraga haledavõitu kollakas-roheliseks nuditud kamaraks, mis omakorda on juba homme või ülehomme sametine vaip. Alul on vaid muruniitjalaiune vööt hele ja tasane, siis järjest rohkem ja rohkem platsist. Vastikut häält tegevast masinast paiskub kahele poole just õitsema hakanud ja nüüd jahuks hekseldatud valget ristikut. Niitja kõnnib masina järel, mõõdetud sammul, ikka samas taktis. Huvitav, kas ta mõtleb sellele, milline tema või ta tegemine ülevalt aknast paistab?
Lõhnad ka muutuvad. Värskelt niidetud rohu lõhn äratab teinekord isegi öösel üles, kui aken lahti. Jaanipäevani lõhnab maarjahein. Tõsi, juuli on käes ja vastlõhutud lepahalgude sekka riidast aimab mu nina pigem mõrkjat ristikut.

Kummaliselt agraarseks kisub mu esimene raport siia.

Tuppa vaasi on siginenud lilli. On sel aastal peaaegu ebaloomulikult lopsakad pojengid. Roosad, veidi raskemeelsed, kaunid oma rammestuses. Ja on iirised, Blue Sapphire, mida kirjeldada ei oskagi.

Vesprite järel kostab nüüd Bachi koraale.