26.7.06


Ma muudkui söön ja söön oma sõnu.
Kelgin, et kohv enne uinumist on suurepärane, teeb hea une ega takista magajäämist sugugi. Aga võta näpust, korraga ei ole enam nii. Joon mõnuga oma õhtuse tassi kohvi ja siis... vähkren. Kella viieni, kuueni... mina, kuldmagaja....

Siiski, unetu öö võib vahelduseks tegelikult päris tore olla, sest mõni raamat on inimesel ju ikka käepärast.
Need raamatud, mis kõige lähemale pääsevad, tulevad enamasti üsna salamisi. Mul peab olema natuke aega, et neid piielda ja siis... siis nad lihtsalt saavad mu ning ma olen tänulik kõigele, mis aitab mind nende küljes püsida.
Nõnda oli lugu ka sellesinase raamatuga siin. Aga lugege ise.
Mina hakkan nüüd jooksujalu mere poole minema. Mere poole, mis paraku veel ei ole ookean.

***

Tead, mis siin
ilus on? Vaata: me jalutame, jätame liivale oma jäljed, ja need jäävad siia, täpsed, ilusasti reas. Aga homme tõused üles, heidad pilgu sellele määratule rannale ja midagi pole alles, ühtegi jalajälge, ühtegi märki, mite midagi. Meri kustutab kõik öösel ära. Tõus katab kinni. Nagu poleks keegi iialgi siin käinud. Nagu poleks meid kunagi olnud. Kui kusagil maailmas on paik, kus sa saad ennast eimillekski pidada, siis see on siin. Maa see enam pole, ja meri ka veel mitte. See pole võltselu, pole päriselu. See on aeg. Aeg, mis möödub. Ja kogu lugu.
Sellest saaks suurepärane varjupaik.
Oleksime mis tahes vaenlasele nähtamatu. Maa ja taeva vahel. Valged nagu Plassoni pildid. Märkamatud meile endilegi. Ent on midagi, mis selle puhastustule ära rikub. Miski, mille eest pole pääsu. Meri. Meri lummab, meri tapab, liigub, hirmutab, ajab ka naerma, mõnikord kaob, moondab ennastjärveks, või korraldab torme, neelab laevu, jagab rikkusi, ei anna vastuseid, on tark, õrn, võimas, ettearvamatu. Aga ennekõike: meri hüüab. Ta ei jäta kunagi järele, poeb sulle sisse, ronib selga, tahab sind. Võid teha nägu, et ei tee temast välja, aga sest pole kasu. Ta hüüab sind ikka. Meri, mida sa näed, ja kõik need, mida sa kunagi ei näe, aga mis ometi on olemas, kannatlikult sind ootamas, üks samm su elust ees. Sa kuuled neid hüüdmas, väsimatult. See toimub ses liivases purgatooriumis. Toimuks ka igas paradiisis ja igas põrgus. Mitte midagi seletamata, ütlemata sulle millal, on kusagil alati meri, mis sind hüüab.

Alessandro Baricco
"Ookean meri"
Koostöös Tele 2-ga Varrak 2005

25.7.06

Mõned nädalad tagasi sain kirja, milles
mult küsiti, mida ma oma elus veel kindlasti teha tahan.
Raskekahurväelikult, täie rauaga pandud, eks ole? Vanainimene ehmatas esimese hooga isegi natuke ära, sest niisugused küsimused sunnivad bilanssi tegema, endale ehk koguni ekstistentsiaalseid hinnaguid andma, taevas ise teab, mida veel.
Aga kuna ma teadsin, et küsija ei visanud nalja, vaid teda vist tõepoolest huvitaski see, mida ta päris, ei jäänud mul muud üle, kui püüda vastata.
Manitsesin ennast, et endaga mitte riidu minna ja lubasin, et kui mul ka päriselt ei õnnestu hoiduda ilukõnest, ma vähemasti üritan kirjutada nii nagu on. Natuke halenaljakas olukord, kas pole?!

Kõige esimesena torkas mulle pähe, et tahaksin oma elus puhuda veel hästi palju seebimulle. Te võite naerda, aga see ei olegi tegelikult eriti naerukoht. Seebimullid on väga ilusad ja ma lihtsalt olen hästi õnnelik, kui saan neid puhuda!
Kui olin laps, siis meil ei olnud neid mullitajaid, mullipiipe või mis iganes nende nimi on. Meil olid õlekõrred ja seebivesi. Mullipuhumine oli väga vaevaline.
Siis, kui ma ükskord suurena mullitajat nägin, hakkasin seda endale pööraselt igatsema. See oli peaaegu vabaduse võrdkuju, sest seebimullis on vikerkaar ja maailm.
Aga kuidas sa lähed poodi ja küsid mullitajat, ise suur inimene?
Kõik ju naeravad... väike koht, teavad ka, et mu lapsi ei ole...
Mulle muide enamasti ei lähe eriti korda see, kas minu üle naerdakse või mitte, aga mullitaja puhul läks.
Läinud suvel ma siiski selle riista endale häbelikult ostsin.
Hiljaaegu käisin ühel sünnipäeval, kus ühel lapsel oli kaasas niisugune suur ja uhke kalakujuline mullitaja. Kujutage ette, ta soostus mulle seda laenama!
Siis mina muudkui puhusin mulle ja tema tantsis nende keskel. Vähemasti mina küll olin sel hetkel metsikult õnnelik.

Seda, kas ma täiskasvanuks saada tahaksin, ma ei tea. Vist mitte, aga samas,
mis mul üle jääb, ma aeg-ajalt pean olema. Vist kohe õige täiskasvanud. Vähemalt tundub mulle nii, kuigi see ilmselgelt on illusioon, provokatsioon, mis iganes.

Ma kindlasti tahaksin saada inimeseks ja olla inimene - mulle tundub, et see ongi mu kõige suurem ülesanne. Kui ainult alati teaks, mida see tegelikult tähendab. Vaevaline on ja vahel ei tule välja.

Inimeseks olemise võime on vist kõige rohkem sõltuvuses armastamisvõimest. Aga alati ei oska armastada - tingimusteta -, kusagil veab miski alt, rea pealt ära, nii et enam ei jaksa.

Siis ma tahaksin õppida ümbritsevas lahustuma. Ma ei oska seda soovi teistmoodi nimetada.
Vahel on mul tunne, et kui ma istun kusagil, kus ennast päriselt hästi tunnen - oma aias suvel, kusagil mere ääres (ükskõik, mis aastaajal) jne. -, segab minu enese olemasolu mind kõige rohkem aru saamast sellest, mis ümberringi toimub. Aga toimub igal hetkel nii pööraselt palju. Mida rohkem ma suudan sellesse sulada, seda rohkem on minus rahu, seda rohkemast ma arvan end aru saavat.

Siit tuleb järgmine asi: ma tahaksin veel selle elu vältel hakata aru saama.
Maailmas on elanud täitsa mitu inimest, kes on asjadest aru saanud. Tahaksin
ka. Arusaamine on rahustav.

Ma vist EI tahaks oma elus teha enam mitte kunagi mitte ühtegi kirjalikku tõlget. Mitte millestki, kuigi tean juba ette, et ei maksa väga intensiivselt mitte tahta, niikuinii tuleb teha.
Ma ei tahaks enam tõlkida, ma olen sellest väga väsinud, eriti pärast viimase suure projekti nurjumist. Ühesse suuremasse tõlkesse kulub väga palju jõudu ja mul on tunne, et mul üksipäini ei ole nii palju. Allavandumise maitse aga on kibe.
Kui tõlkida, siis suuliselt. On olukordi, kus see võib olla isegi suisa nauding.

Päris tore on ka õpetamise töö inimestega, kes õppida tahavad.
Aga ma ei pea ennast eriti andekaks õpetajaks, mul jääb kuskil miski asi
puudu, terav ja sarkastiline kipun ka olema.

Ja siis kirjutamine. Ma tahaksin osata kirjutada, see tahtmine muutub mulle järjest tähtsamaks.
Ma justkui paneksin tähele asju, mis tunduvad mulle pööraselt olulised sel märkamise hetkel, aga nii pea, kui hakkan neid üles tähendama, pole äkki enam midagi alles jäänud. Ma ei tea, kuhu need asjad kaovad. See on üks mu kõige suuremaid mõistatusi - ma oskan muuta väga tähtsaid asju olematuks. Aga ma tahaksin hoopis väga muuta neid rohkem olevaks.
Ja siis on veel asju, mida ma kuulen või näen, aga verbaalselt väljendada ei oskagi. Ometi ei ole need vähem olulised.
Ma millegipärast arvan, et sel päeval, kui saan lõpuks ometi kirjutatud, sel
päeval tunnen end korraga olulisemalt vabamana.
Aga ma ei tea, kas see peaks olema mu ülesanne, võib-olla on vabanemiseks ka
teisi teid.

Üht- ja teistsuguseid, suuremaid ja väiksemaid asju on, mida tahaksin. Isegi mõni unistus on. Inimene võib ju unistada, tegelikult ei juhtu mitte midagi hullu, kui mõni asi tegemata, mõni unistus täide minemata jääb. Nii palju olen ma juba teada saanud.

*

Vihma lõhn väljas püsib endiselt intensiivne. Ainult vihma ennast ei ole.


Üleeile hommikul ärkasin sellest,
et vihma sadas. Väga vaikselt, väga rahulikult. Vihm sundis mind rinnuli aknale, et ka näeksin, mitte ainult ei kuuleks.
Tund hiljem oli kõik möödas ja päike säras jälle.
Veel tunnike hiljem oli selge, et ka põud jätkub. Muld müüri veeres peenras oli jälle tuhkkuiv, rada aias oli kuivusest endiselt pragunenud.

Põud vaatab vastu inimeste nägudelt ning liigutustest, põuda kostab nende häältest ja juttudest.
Põud on ulatunud ka siia leheküljele. Aga see vist on küll sootuks pikem põud.

Ma ei tea, kuidas taimed põua ajal elavad. Võib-olla on neil mingi salaelu, vaid poolenisti siin(poolsuses), nii, et teised ka sellest aimu saavad.

Ei usu, et mul oleks õigust võrrelda end mõne taimega, ma ei kannataks seda võrdlust välja.
Et kas mul on salaelu?
Vist mitte, pigemini mitte. Mul vist lihtsalt on eriline anne muuta olnud ja teinekord päris tähtsaid asju otsekui mitteolnuiks,
sest ma väga tihti ei saa sõna suust.
Kas sõnastamine tõesti on üldse nii tähtis?
Kui, siis mulle enesele, muidu ei tunneks ma sellest ju puudust.

Nüüd juba umbes kolmandat tundi tunnen ma aga vihma lõhna. Sõõrmeid laiali suruvat, ärevileajavat, järjest tugevamaks muutuvat vihma lõhna.
Kui pistan käe aknast välja, on pigem aimata kui tunda üksikuid õrnu piisku.

Mu nina ei ole mulle mitte alati õigust rääkinud. Huvitav, kuidas on seekord?


14.7.06

Umbes kaks nädalat tagasi, ühe pühapäeva öösel
oli mu tädil insult. Täditütar nähes, et ema ei saa enam rääkida ega liigutada, et hingamisegagi on raskusi, kustus kiirabi.
Hääl telefonist küsis, kui vana tädi on.
"84."
"Siis me välja ei sõida."

Ma ei tea, kas see oli häirekeskuse või Viljandi Kiirabi töötaja, kes niisuguse otsuse langetas.
Abi päris saamata siiski ei jäänud. Viis-kuus tundi hiljem tööd alustanud perearst tuli ja tegi, mis tarvis. Tädil on praeguseks parem.

Võin eksida, aga umbes poole aasta eest vist kõneldi, et Eestis on SKPst tervishoiule suunatavad summad ühe elaniku kohta poole väiksemad kui Lätis-Leedus ning umbes 10 korda väiksemad kui Soomes. Ei oska seda väidet praegu kusagilt kontrollida.

Huvitav oleks siiski teada, kui vana tohib olla selle riigi elanik, et talle laieneks õigus vätlimatule abile?
Ja mida arvab abist keeldunud ... - jah, kes? -, kui ta ise kord samas vanuses abi peaks vajama?

Annaks taevas, et ei pea.

4.7.06

Punane Hanrahan uurib,
mis tema sünnipäeval veel huvitavat ja tähtsat on sündinud.
Ei saa salata, et see on päris tore mäng:

1. Mine Wikipediasse.
2. Kirjuta otsingukasti oma sünnikuupäev (aga mitte -aasta).
3. Pane kirja kolm sündmust, mis on sinu sünnipäeval juhtunud.
4. Pane kirja kaks tähtsat sünnipäeva ja üks huvitav surm (milline surm on huvitav?)
5. ... ning üks püha või tähtpäev (kui on)

Kas ma tõesti pean piirduma kolme, kahe ja ühega?

1. Niisuguseid asju on juhtunud:
  • 79 - Vesuuv purskas ja hukutas Pompei, Herculaneumi ning Stabiae linnad.
  • 410 - Läänegootid Alarich I juhtimisel vallutasid ja rüüstasid Rooma.
  • 1349 - Kölnis ja Mainzis algas pogromm juutide vastu, keda arvati olevat kõikjal leviva katku põhjuseks. Mitu tuhat inimest sai hukka, Kölni juudi kvartal põletati maha.
  • 1572 - Pärtliöö veresaun Pariisis, katoliiklased mõrvasid 3 000 hugenotti.
  • 1847 - Charlotte Brontë lõpetas romaani "Jane Eyre".
  • 1853 - Kartulikrõpsude sünnipäev.
  • 1912 - Alaskast sai USA valdus.
  • 1913 - Tallinnas avati William Shakespeare'i "Hamletiga" "Estonia" teatrimaja.
  • 1953 - Saksamaal hakkas jalakäijate tänavaületuskoha tähisena kehtima sebra.
  • 1961 - 11 päeva pärast piiri sulgemist hukkus põgenemiskatsel esimese inimesena DDRi kodanik Günter Litfin.
  • 1968 - Prantsusmaa lõhkas oma esimese vesinikpommi ning sai viiendaks tuumariigiks maailmas.
  • 1981 - Mark David Chapman mõisteti 20 aastaks vangi John Lennoni mõrva eest.
  • 1991 - Venemaa (Boriss Jeltsin), Taani ja Ungari tunnustasid Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
  • 1991 - Ukraina iseseisvus.
2. Siia ilma sündisid:
  • 1817 - Kirjanik Aleksei Konstantinovitš Tolstoi
  • 1899 - Kirjanik Jorge Luis Borges
  • 1913 - Näitleja Velda Otsus
  • 1929 - Jassir Arafat (mõnedel arvavad, et sündis see mees hoopis 4., mõned et 27. augustil.)
  • 1947 - Kirjanik Paulo Coelho
  • 1948 - Jean-Michel Jarre
  • 1952 - Filmirežissöör Gus Van Sant
3. Siit ilmast lahkusid:
  • 79 - Plinius vanem
  • 1846 - Adam Johann von Krusenstern
  • 1921 - Luuletaja Nikolai Stepanowitš Gumiljov
  • 1970 - Kirjanik Rudolf Sirge
  • 1990 - Kirjanik Sergei Dovlatov

4. Pühad:
  • Pärtlipäev ehk kõigi nahaga seotud ametimeeste nagu parkalid, kingsepad, nahakaupmehed jne. kaitsepühaku apostel Bartolomeuse (nüliti teine elusalt) mälestuspäev.

Ei ole vist eriti õnnelik päev olnud, rohkem manitsuseks maailmale...